Mida on võimalik teha dementsuse ennetamiseks?

Dementsuse ennetamine on võimalik. Pärilikkus määrab olulisel hulgal ära vaid väikese osa dementsuse juhtumitest. Dementsuse juhtumite märkimisväärne vähenemine ühiskonnas eeldab, et väga suur arv inimesi pöörab dementsuse teket mõjutavatele riskifaktoritele väga palju ja pikaajaliselt tähelepanu.

Inimese vanus ja dementsus on tihedalt omavahel seotud. Vananemine on dementsuse olulisim riskifaktor. Rahvastiku vananemine erinevates ühiskondades üle maailma viib dementsuse juhtumite märkimisväärse kasvuni.

Dementsusealastest uurimustöödest on selgunud seitse peamist riskifaktorit, mida inimesel endal on võimalik mõjutada. Nendeks on:

  • madal haridustase;
  • füüsiline passiivsus ehk “istuv” eluviis;
  • diabeet;
  • kõrgvererõhktõbi keskeas;
  • ülekaal keskeas;
  • depressioon;
  • suitsetamine.

Eeltoodud riskifaktorite põhjal on dementsuse väljakujunemise edasilükkamiseks väga oluline järgida üldtervislikku eluviisi, see tähendab regulaarselt liikuda, mitmekülgselt toituda, kosutavalt puhata, olla vaimselt aktiivne ja suhelda teiste inimestega ning tegeleda enda jaoks meeldivate tegevustega. Püüa hoida oma kaalu sobiliku kehamassiindeksi piires. Kasulik oleks oluliselt vähendada kahjulikke harjumusi oma elus, lõpetada suitsetamine ning piirata oluliselt alkoholi tarvitamist. Loe ka täpsemalt riskifaktorite ja tervisliku eluviisi soovituste kohta.

Internetis saab dementsuse ennetamisest õppida, osaledes vastaval ingliskeelsel Tasmaania ülikooli tasuta e-kursusel.

Mis on normaalse vananemise, kerge kognitiivse häire ja dementsuse erinevused?

Vaimse võimekuse kergekujuline vähenemine on vanemas eas loomulik ning see on seotud meie peaajus aset leidvate muutustega. Mõtlemisvõime aeglustumine, mälu käepärasuse vähenemine, sõnaleidmisraskused ning vaimse paindlikkuse vähenemine on sagedased sümptomid, mis tekivad normaalse vananemise taustal.

Vanemas eas on oluline märgata ka võimalikku depressiooni, mille puhul võib samuti ilmneda dementsuselaadseid sümptomeid. Oluline on märgata, kui need probleemid hakkavad segama meie või meie lähedaste igapäevast toimetulekut määral, kus nad ei ole enam võimelised niisamuti kui enne iseenda eest hoolt kandma. Sellisel juhul võib juba tegemist olla dementsusega ning soovituslik on kindlasti pöörduda oma perearsti juurde.

Muutusi võivad haigusliku seisundini süvendada nii pärilikud kui ka keskkondlikud tegurid. Pärilikkuse all peame silmas bioloogilist baasi, mille pärime oma vanematelt. Näiteks kui oleme haavatavamad haigestuma südame- ja veresoonkonnahaigustesse või diabeeti, siis tõstab see mõningal määral ka dementsuse riski. Keskkondlike tegurite all on mõeldud isiku kasvamist, õppimist ja töötamist - eluviisi ja harjumusi, haridustaset, ametit, omandatud (mitte kaasasündinud) haiguseid. Oluline on silmas pidada, et uusi teadmisi ja oskusi koguda ei ole kunagi liiga hilja ning niisamuti, kui on võimalik neid kaotada, saab ka uusi juurde õppida.

Lisaks võib märgata järgnevaid muutuseid:

  • Sotsiaalsete oskuste ja sotsiaalse taju vähenemine: sotsiaalsete oskuste kadu ei ole vananemise loomulik osa. Huvi vähenemine suhtluse vastu, vähenenud kõneloome või kõnest arusaamine ning mittekõlbeline käitumine avalikus ruumis võivad viidata dementsusele.
  • Meeleolu: järsud meeleolumuutused, kõrgenenud tundlikkus elulistele muutustele ning sagenenud ärevus ja rahutustunne.
  • Isiksus: üldine huvi kadumine, harjumuspäraste käitumismustrite märkimisväärne muutus.
  • Hallutsinatsioonid ja paranoia: dementsuse hilisemates faasides võib inimene märgata või kuulda asju, mida tegelikult ei eksisteeri ning uskuda, et talle soovitakse halba, tema tagant soovitakse varastada ja muud sellist.

Loomuliku vananemisega kaasnevad muutused:

  • aeglustunud mõtlemise ja mälust ammutamise võime;
  • vähenenud probleemilahendusoskused;
  • aeglustunud reaktsiooniaeg;
  • vähenenud tähelepanu ja kontsentratsioonivõime;
  • vähenenud õppimise maht ja õpikiirus.

Dementsusega seotud varajased muutused

Kui sina või su lähedane on märganud vähemalt üht neist kümnest dementsusega seotud varajasest muutusest, siis pöördu palun oma perearsti vastuvõtule, kes aitab sul välja selgitada probleemi põhjuse. Käesolev nimekiri on vaid informatiivne ning ei asenda konsultatsiooni arsti juures.

1. Mäluprobleemid, mis häirivad igapäevast elu. Dementsussündroomi tekkimise esimeseks märgiks võivad olla raskused uue informatsiooni hilisemal meenutamisel. Teisalt ka oluliste tähtpäevade ja sündmuste unustamine või vajadus kasutada järjest rohkem erinevaid abivahendeid (märkmed, telefon). Samuti võib sageneda vajadus paluda abi pereliikmetelt tegelemaks igapäevaste ülesannetega, mis varem probleeme ei valmistanud (näiteks sisseostude tegemine või majapidamise korrashoid).

Milline on tüüpiline vananemisega seotud muutus? Mõnikord nimede või kokkulepitud kohtumiste unustamine, samas säilib võime neid hiljem uuesti meenutada.

2. Raskused tegevuste planeerimisel ja probleemide lahendamisel. Dementsusega inimestel võivad tekkida probleemid plaanide tegemise ja läbiviimisega, näiteks tuttava toiduretsepti järgimine või igakuisete arvete tasumine. Neil võib olla raskusi keskendumisega ning tavalised tegevused võivad võtta senisest palju kauem aega.

Milline on tüüpiline vananemisega seotud muutus? Harvaesinevad raskused igakuise eelarve planeerimisel.

3. Raskused argipäevaste tegevustega kodus, tööl või puhkeajal. Dementsussündroomiga inimestel võivad tekkida raskused igapäevaste ülesannetega, näiteks tuttavasse sihtkohta sõitmine, töögraafikust kinnipidamine või lemmikmängu reeglite meenutamine.

Milline on tüüpiline vananemisega seotud muutus? Mõnikord on vaja abi näiteks kodumasina seadete muutmisel või mobiiltelefoni kasutamisel.

4. Raskused ajas ja kohas orienteerumisel. Dementsusega inimesed võivad unustada kuu- ja nädalapäevi ning häiruda võib ajataju. Neil võib olla raskusi tegevuste mõistmisega kui need ei toimu koheselt. Mõnikord võivad nad unustada, kus nad on ja kuidas nad sinna said.

Milline on tüüpiline vananemisega seotud muutus? Kuu- ja nädalapäeva unustamine, kuid selle hilisem õige meenutamine.

5. Raskused visuaalsete kujutiste ja ruumisuhete mõistmisel. Mõndade inimeste puhul on nägemisprobleemid esimene märk dementsussündroomist. Neil võib olla raskusi lugemisega, vahemaade hindamisega ja värvi või kontrasti äratundmisega. Sellest võivad tekkida raskused autojuhtimisel.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Katarakti, glaukoomi ja teiste silmahaiguste tõttu tekkivad muutused nägemises.

6. Hiljuti tekkinud raskused sõnade kasutusega kõnelemisel või kirjutamisel. Dementsuse tekkides võib vestluse jälgimine või sellest osavõtt muutuda keeruliseks. Näiteks võidakse vestlus lause pealt lõpetada teadmata, kuidas edasi minna või end vestluse jooksul korrata. Tekivad sõnaleidmisraskused, näiteks ei tule sõnad meelde või asju nimetatakse valede sõnadega.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Mõnikord on raske õiget sõna leida.

7. Esemete asetamine valesse kohta ning suutmatus tegevuste järjekorda meenutada. Dementsusega patsient võib asetada asju ebatavalistesse kohtadesse, suutmata hiljem meenutada selleni viinud tegevusi. Seepärast võib ta mõnikord süüdistada teisi inimesi varastamises.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Esemete mõnikord valesse kohta asetamine - samas hiljem meenub, miks see nõnda juhtus.

8. Vähenev või puudulik otsustusvõime. Otsuste tegemine võib muutuda järjest raskemaks, näiteks rahaga ümberkäimisel. Dementsuse süvenedes pööratakse ka järjest vähem tähelepanu enda eest hoolitsemisele ja isiklikule hügieenile.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Aeg-ajalt tuleb ette halbu otsuseid.

9. Tööst või sotsiaalsetest tegevustest kõrvaletõmbumine. Dementsusega inimene võib eemalduda aja jooksul oma hobidest, sotsiaalsetest ettevõtmistest, tööprojektidest või spordist. Nad ei pruugi suuta jälgida lemmikspordimeeskonna tegemisi või mäletada, kuidas enda hobidega tegeleda. Samuti võidakse vältida sotsialiseerumist, sest tunnetatakse muutuseid käitumises ja kognitiivsetes võimetes.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Tunned mõnikord väsimust tööst, perekonnast ja sotsiaalsetest kohustustest.

10. Meeleolu ja isiksuse muutused. Dementsusega inimeste meeleolu ja isiksus võib muutuda. Nad võivad muutuda kahtlustavaks, hirmunuks, masendunuks või tunda end täielikult segaduses olevat. Samuti võidakse kergesti ärrituda tööl, kodus pereringis või uutes olukordades.

Milline on tüüpiline vananemisega kaasnev muutus? Erinevate tegevuste jaoks kujunevad välja väga kindlad käitumismustrid ning rutiini muutumine või vahelesegamine ärritab.

Adapteeritud Alzheimeri Assotsiatsiooni infolehelt Know The 10 Signs: Early Detection Matters.

Ettevalmistus perearsti juurde minekuks dementsuse kahtlusel

Kui sinul või sinu lähedasel on tekkinud haigusnähud, mis võivad viidata dementsusele, siis pöördu esmalt oma perearsti poole.

Vastuvõtu broneerimisel uuri, kas sina või sinu lähedane peab juba enne perearsti vastuvõtule minekut ka midagi tegema, näiteks enne vereanalüüsi andmist vältima söömist kindla aja jooksul.

Enne perearsti külastamist:

  • Pane kirja kõik sümptomid, näiteks mäluhäirete puhul kirjelda lühidalt nende esmase ilmnemise aega, kestust, sagedust ja kulgu. Vajadusel pea sümptomite kohta eelnevalt mõne aja vältel päevikut.
  • Pane kirja oma sünniaeg, vanus, haridustee ja tööalane teave.
  • Pane kirja enda ning oma perekonna praegused haigused ning haiguste ajalugu.
  • Kui sul on kodus meditsiiniliste uuringute andmeid varasematest aegadest, võta need arsti juurde kaasa.
  • Pane kirja kõik tarvitatavad ravimid ja nende annused.

Juhul kui kahtlustad, et sul on dementsus, siis palu kellelgi oma lähedastest vastuvõtule kaasa tulla.

Perearsti juures küsi:

  • Mis põhjustab kirjeldatud sümptomeid?
  • Missuguseid uuringuid pean läbima?
  • Missugused ravivõimalused on minu jaoks saadaval?
  • Mis on järgmine samm, mida peaksin tegema?
  • Kas väljapakutud tegevustele on alternatiive? Missugused need on?
  • Kust ma saan nüüd ja edaspidi infot juhul, kui minul või minu lähedasel tekib täiendavaid küsimusi dementsuse osas?
  • Kust leiaksin infomaterjale?

Perearst võib sind täiendavateks uuringuteks suunata neuroloogi või psühhiaatri vastuvõtule. Erinevad spetsialistid saavad üheskoos koostada parima raviplaani just sulle (või sinu lähedasele). Raviplaan võib haiguse progresseerudes ka muutuda. Veendu, et mõistad kõiki võimalikke ravivõimalusi ning iga võimalusega kaasnevate kasude ja riskide suhet. Pea perioodiliselt sidet kogu oma ravimeeskonnaga ka pärast diagnoosi teadasaamist.

Ettevalmistus eriarsti juurde minekuks dementsuse kahtlusel

See juhend kirjeldab olukorda, kui sinul või sinu lähedasel on tekkinud haigusnähud, mis võivad viidata dementsusele. Juhendi kasutamise eelduseks on, et oled juba külastanud oma perearsti, kes on sind uuringute läbiviimiseks suunanud eriarsti (neuroloogi või psühhiaatri) vastuvõtule.

Perearst võib enne eriarsti juurde suunamist paluda sul anda vereproovi erinevate vereanalüüside teostamiseks, kuid juhul kui seda ei ole tehtud, siis tellib analüüsi vajadusel eriarst. Vastuvõtu broneerimisel uuri kindlasti, kas sina või sinu lähedane peab juba enne eriarsti vastuvõtule minekut midagi tegema, näiteks enne vereanalüüsi andmist vältima söömist kindla aja jooksul.

Enne eriarsti külastamist:

  • Pane kirja kõik sümptomid, mis seostuvad dementsusega - näiteks mäluhäirete puhul kirjelda lühidalt nende esmase ilmnemise aega, kestust, sagedust ja kulgu. Vajadusel pea sümptomite kohta eelnevalt mõne aja vältel päevikut.
  • Pane kirja oma sünniaeg, vanus, haridustee ja tööalane teave.
  • Pane kirja enda ning oma perekonna praegused haigused ning haiguste ajalugu.
  • Kui sul on kodus meditsiiniliste uuringute andmeid varasematest aegadest, võta need kindlasti eriarsti juurde kaasa.
  • Pane kirja kõik tarvitatavad ravimid ja nende annused.
  • Juhul kui dementsuse kahtlus on sinul, siis palu kellelgi oma lähedastest vastuvõtule kaasa tulla.

Esmalt hindab eriarst sinu üldfüüsilist ja psüühilist seisundit. Neuroloog teostab alati ka neuroloogilise läbivaatuse, psühhiaater oskab aga täpsemalt analüüsida psüühilisi iseärasusi. Olenevalt olukorrast võib eriarst suunata sind vajadusel ka teise eriarsti juurde konsultatsiooni saamiseks.

Väga oluline dementsuste diagnostikas on peaaju piltdiagnostiline uuring, mis näitab ära, kas peaaju vastab struktuuri poolest sinu vanusele. Vereanalüüs ning peaaju piltdiagnostika mängivad olulist rolli muude kesknärvisüsteemi probleemide välistamisel, mis võivad põhjustada dementsuselaadseid nähtusid. Vastavalt vajadusele võib eriarst tellida ka lumbaalpunktsiooni ehk seljaajuvedeliku proovi võtmise, et välistada nakkushaigused (näiteks puukborrelioos).

Kui see on võimalik, siis suunab eriarst sind kliinilise neuropsühholoogi vastuvõtule. Kliiniline neuropsühholoog on spetsialist, kellel on teadmisi sellest, kuidas käitumine ja omandatud oskused on seotud ajustruktuuride ja -süsteemidega. Kliinilises neuropsühholoogias hinnatakse ajufunktsioone psüühiliste protsesside mõõtmise teel, milleks kasutatakse erinevaid teste ja küsimustikke. Üksikasjalikku tugevuste ja nõrkuste profiili kasutatakse diagnoosi täpsustamisel ja edasise ravi planeerimisel.

Eriarsti juures küsi:

  • Mis põhjustab kirjeldatud sümptomeid?
  • Missuguseid uuringuid pean läbima?
  • Missugused ravivõimalused on minu jaoks saadaval?
  • Mis on järgmine samm, mida peaksin tegema?
  • Kas väljapakutud tegevustele on alternatiive? Missugused need on?
  • Kust ma saan nüüd ja edaspidi infot juhul, kui minul või minu lähedasel tekib täiendavaid küsimusi dementsuse osas?
  • Kust leiaksin infomaterjale?

Toetudes uuringute vastustele saab sinu raviarst koostada parima raviplaani just sulle (või sinu lähedasele). Raviplaan võib haiguse progresseerudes ka muutuda. Veendu, et mõistad kõiki võimalikke ravivõimalusi ning iga võimalusega kaasnevate kasude ja riskide suhet. Pea perioodiliselt sidet kogu oma ravimeeskonnaga ka pärast diagnoosi teadasaamist.

Mis on dementsus?

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Haiguse käigus kaotab inimene järk-järgult võimekust taju, tunnetuse ja eesmärgipärase käitumise osas, kuni see hakkab oluliselt segama tema igapäevast toimetulekut. Üldjuhul peetakse dementsuse all silmas pöördumatut ajuhaigust, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid, mis on kiire ja asjakohase ravi korral osaliselt või täielikult tagasipöörduvad.

Pöördumatud dementsussündroomid

Pöördumatud dementsussündroomid on ajas süvenevad ning nende kulgu pole võimalik raviga peatada. Samas on teada, et palju on võimalik ära teha, et dementsusega elavate inimeste elukvaliteeti võimalikult kaua kõrgena hoida. Levinuimad pöördumatud dementsused on:

Pöörduvad dementsussündroomid

Pöörduvate dementsussündroomide kulgu on võimalik raviga aeglustada või isegi tagasi pöörata. Pöörduva dementsussündroomi põhjus võib olla näiteks:

Millised on dementsuse sümptomid?

Dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajupiirkonnas närvirakkude hävimine parajasti peamiselt kulgeb. Ajalooliselt tunti dementsust ära eelkõige süveneva mäluhäire põhjal, kuid tänapäeval on teada, et dementsus võib alata mistahes vaimse võime probleemist. Näiteks võib olla esmase sümptomina häiritud kõne, eneseseire või eesmärgipärane käitumine. Varajases faasis on võimalik täpse uurimise korral dementsussündroome üksteisest eristada. Haiguse süvenedes häiruvad samuti teised vaimsed võimed, haarates lõpuks ka inimese füüsilise tervise.

Kognitiivsed (ehk tunnetusega seotud) probleemid

Näiteks dementsusest Alzheimeri tõve korral, mis on sagedaseim dementsussündroom, häiruvad esmalt õppimisvõime ja teised mälufunktsioonid, kuid teiste dementsuste puhul võivad esmalt häiruda nägemis- ja ruumitaju, kõneoskus, täidesaatvad võimed või sotsiaalne taju. Sagedasemad kognitiivsed häired dementsuse puhul on:

  • Mäluhäire - näiteks sagenenud faktide unustamine, iseenda sage ülekordamine, sõnaleidmisraskused vestluses või eksimine tuttavas piirkonnas. Probleeme on sageli just lühimäluga ehk inimene ei pruugi suuta meenutada viimase aja sündmusi ja vestlusi. Üldjuhul ei osata kirjeldada konkreetseid olukordi, kus on midagi unustatud ja haigusteadlikkus mäluhäire osas on puudulik.
  • Kõnehäire - inimesel võivad tekkida kõnes sagedased pausid, raskused kõnest arusaamisel ning valede sõnade või ebasobivate grammatiliste vormide kasutamine. Võib tekkida probleem esemete või isikute nimetamisel.
  • Nägemis- ja ruumitaju häire - näiteks võib olla probleeme isikute või objektide omavahelise kauguse hindamisel või nägude äratundmisel.
  • Tegevuste sooritamise raskendatus - esiti tekib abivajadus komplekssematel tegevustel, näiteks ostlemisel, arvete tasumisel, ravimite võtmisel. Haiguse progresseerudes ilmnevad raskused ka argitegevustes, näiteks riietumisel ja hügieenitoimingutes.
  • Mõtlemis- ja arutlusvõime raskendatus - häiruvad loogiline järeldamine ja argumenteerimisoskused, inimene ei oska enam oma tegusid põhjendada või on põhjendused ebasobivad.
  • Eneseseire ja sotsiaalne taju - inimesel on raskusi ajas, ruumis või iseendas orienteerumisel, ta võib jätta pööramata tähelepanu näiteks iseenda turvalisusele, hügieenile ja eluviisile.

Emotsionaalsed probleemid

Dementsusega kaasnevad tihti depressioon ja sagedased meeleolu kõikumised (nutuhood, kergesti ärritumine). Depressiooni sümptomiteks võivad olla nädalaid kuni kuid kestev kurvameelsus, naudingujanu kadumine, üldine huvipuudus ja järsult tekkinud soovimatus suhelda teiste inimestega, samuti võib tekkida söögiisu või unekvaliteedi häirumine. Üheks depressiooni tekkimise riskifaktoriks on raskendatud lein. Meeleolu- või ärevushäire võib eksisteerida juba aastaid enne vaimse võimekuse alanemist. Pikaajalistes teaduslikes uuringutes on selgunud, et eakate depressioon võib osutuda dementsussündroomi esmaseks sümptomiks.

Käitumuslikud ja psühholoogilised probleemid

Dementsusega võib kaasneda apaatia ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda, oma lähedaste ja ümbruse vastu. Psühholoogiliste probleemide hulka kuuluvad ka näiteks impulsiivsus, pidurdamatus, rahutus ja agressiivsus. Ilmneda võib paranoilisus (inimene kardab, et talle soovitakse halba). Tekkida võivad käitumuslikud probleemid, näiteks ringiuitamine, asjade peitmine, avalikus kohas mittekõlbeline käitumine ja muu.

Tajuhäired

Tajuhäirete puhul võib inimene näha või kuulda asju, mida tegelikkuses ei eksisteeri (hallutsinatsioonid) või on tegemist millegi muuga, kui inimene ise arvab (illusioonid).

Kuidas haiguseks ette valmistuda?

Dementsuse kulgu võib tinglikult jaotada staadiumiteks ehk raskusastmeteks. Teades, millised on dementsuse staadiumid, on võimalik end paremini haiguseks ette valmistada. Mida varasemas staadiumis dementsusele jälile jõutakse, seda kiiremini on võimalik saada vajalikku meditsiinilist abi ja vahel ka seeläbi dementsuse kulgu aeglustada.

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete langus

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete languse staadiumis tekkiv tunnetushäire, näiteks mäluprobleemide näol, on sageli tavapärase vananemisprotsessi osa, kuid teinekord võib see olla ka üks pöördumatu dementsuse varaseimaid tunnuseid. Näiteks võivad ununeda nimed või tekkida probleemid esemete asukoha meenutamisel. Probleem ei põhjusta üldjuhul ületamatuid raskusi igapäevases toimetulekus. Võib ilmneda eakate depressioon või primaarne unehäire.

Kerge kognitiivne häire

Kognitiivsed probleemid võivad hakata vähesel määral segama igapäevaelu. Sagedased mured on näiteks kergesti ära eksimine, tööülesannetega kehv hakkamasaamine, asjade kaotamine ja tähelepanuprobleemid. Säilinud on haiguskriitika, mistõttu võib tekkida või süveneda depressioon.

Kerge dementsus

Inimesed võivad hakata eemalduma sotsiaalsest elust ning tekkida isiksuse- ja tujumuutused. Sageli kannatavad suhted lähedastega. Probleemiks on tuttavate nägude ära tundmine, nägude ja nimede kokkuviimine ning tuttavates kohtades orienteerumine. Probleemi eitamine, sümptomite “peitmine” või pisendamine ja keeruliste olukordade vältimine stressi ja ärevuse ennetamiseks on selles dementsuse staadiumis üsna levinud.

Mõõdukas dementsus

Abivajadus keerukamate igapäevategevuste sooritamisel süveneb märkimisväärselt (poes käimine, raamatupidamine, ravimite korrapärane tarvitamine). Inimesed võivad olla ajas ja kohas desorienteeritud, tekivad raskused otsuste langetamisel ning ununeda võib tähtis isiklik info, näiteks telefoninumber või aadress. Häirub eneseseire.

Mõõdukalt raske dementsus

Kui inimesed unustavad juba oma lähedaste, näiteks laste ja elukaaslase nimesid, on nad tõenäoliselt jõudnud mõõdukalt raske dementsuse staadiumisse ja võivad vajada igapäevaselt pidevat abi. Tekkida võib psühhoos - luulumõtted ja hallutsinatsioonid, ringiuitamine, tugev ärrituvus, agressioon ja ärevus või apaatia.

Raske dementsus

Tekivad liikumis-, põie- ja neelamisprobleemid. Ööpäevaringne abivajadus kõndimisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, söömisel.

Millised on dementsuse riskifaktorid?

Dementsuse tekkel mängivad rolli nii pärilikud kui ka keskkondlikud tegurid. Mõningaid riskifaktoreid pole võimalik mõjutada, näiteks vanust või geneetilist baasi. Samas on palju tegureid, mida saame oma eluviisi ja igapäevase käitumisega mõjutada ning seeläbi isiklikku dementsuse riski vähendada.

Mõjutamatud riskifaktorid

  • Vanus - pärast 65. eluaastat kahekordistub dementsuse risk iga 5 aasta järel.
  • Geneetilised tegurid - näiteks Alzheimeri tõve tekkel on riskifaktoriks apolipoproteiin E4 geeni (APOE4) kõrgenenud aktiivsus. Riskigeeni olemasolu ei tähenda aga alati haiguse teket, vaid tõstab haigestumise tõenäosust!

Mõjutatavad riskifaktorid

  • Hariduslik tase - kõrgemat hariduslikku taset seostatakse madalama dementsuse esinemissagedusega, kuna kõrgem hariduslik tase võib tõsta ajureservi, sotsiaalmajanduslikku staatust ja elukvaliteeti. Haritumad inimesed järgivad ka suurema tõenäosusega tervislikku eluviisi kui nende madalama haridusega eakaaslased.
  • Kehaline aktiivsus - kõrget kehalise aktiivsuse taset seostatakse vähenenud südame- ja veresoonkonnahäiretega ning seega ka vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve madalama riskiga.
  • Toitumine - tervislik toitumine võib mõjutada dementsuse tekkeriski. Näiteks nii-nimetatud vahemere dieet on pikaajalistes uuringutes näidanud positiivseid tulemusi vaimsete võimete häirumise edasilükkamisel. Vahemere dieet sisaldab rohkelt värskeid juur- ja puuvilju, rasvast kala (lõhe, forell), pähkleid, oliiviõli ja seemneid, vähendatud punase liha ja piimatoodete tarbimist ning aeg-ajalt klaasikest punast veini - ja seda kõike meeldivas seltskonnas.
  • Psüühiline ja sotsiaalne aktiivsus - pikaajaline üksildustunne mõjub vaimsele tervisele negatiivselt ning see on nii depressiooni kui ka dementsuse riskifaktoriks. Lähedaste ja sõprade-tuttavatega suhtlemine, vaimsete hobidega tegelemine või liitumine ühiste huvidega inimeste ringi/klubiga võib vähendada dementsuse riski.
  • Kroonilised haigused - puudulikult ravitud diabeet, kõrgvererõhktõbi, teised südame- ja veresoonkonnahaigused ning ülekaalulisus keskeas suurendavad dementsuse tekkeriski hilisemas elus.
  • Depressioon - korduv tõsine depressioon varases täiskasvanueas suurendab dementsuse riski hilisemas elus.
  • Alkoholi kuritarvitamine ja suitsetamine - seostatakse rohkemate südame- ja veresoonkonnahäirete ning seega vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve suurenenud riskiga.

Mis on dementsus Alzheimeri tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Alzheimeri tõbi on kõige levinum dementsuse vorm. Alzheimeri tõve täpseid põhjuseid ei teata, kuid selle puhul toimuvad ajus kindlad haiguslikud muutused - ajukoore vähenemine ning valgulise struktuuriga naastukeste ja kämbukeste esinemine ajurakkudes ja nende vahel. Alzheimeri tõve riski suurendab apolipoproteiin E4 geeni kõrgenenud aktiivsus.

Sümptomid

Klassikaline ja enamasti esimene Alzheimeri tõve sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uute mälestuste loomisel. Sõltuvalt kahjustuse levikust ajus võivad tekkida planeerimis- ja probleemilahendusoskuste taandareng, keele- ja kõnehäired, meeleolu-, taju- ja käitumishäired. Alzheimeri tõvega võivad kaasneda apaatsus ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda ja ümbritseva suhtes ning depressioon. Hilisemates haiguse staadiumites võivad lisanduda psühhootilised seisundid (ärrituvus, vägivaldsus, vaenulikkus) ning viimases haigusstaadiumis kõnni-, neelamis- ja põiehäired.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Alzheimeri tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv. Pärast sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 10 aastat. Eluiga sõltub oluliselt inimese vanusest dementsuse tekkel, kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ning eluviisist.

Ravi

Kuigi Alzheimeri tõbe ei saa välja ravida, kasutatakse kognitiivsete sümptomite leevendamiseks ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid ja memantiini. Erinevaid ravimeid võib määrata ka käitumuslike või psühootiliste sümptomite leevendamiseks. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja abi igapäevases toimetulekus, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul.

Mis on vaskulaarne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Vaskulaarne dementsus on põhjustatud normaalse vereringe häirumisest peaajus. Sageli kahjustuvad järk-järgult peaaju väikesed veresooned, mis häirivad aegamisi ajurakkude vaheliste ühenduste tööd. Dementsus võib olla ka ühe või mitme ulatusliku insuldi tagajärg ehk tekkida suurte veresoonte ummistusest või verejooksust põhjustatud ajukahjustuse tõttu. Vaskulaarne dementsus on tihti kombineeritud teist tüüpi dementsustega, enamasti Alzheimeri tõvega. Puudulikult ravitud kõrgvererõhktõbi, diabeet, kõrge kolesteroolitase veres, südame isheemiatõbi ja suitsetamine tõstavad oluliselt vaskulaarse dementstuse riski.

Sümptomid

Vaskulaarse dementsuse sümptomid sõltuvad kahjustuse liigist, suurusest ja asukohast peaajus. Ilmneda võib ühe kehapoole nõrkus, kõnehäire ning emotsionaalse seisundi häiritus. Sagedased kognitiivsed probleemid on seotud tähelepanuprotsesside ja eneseseirega, raskusi võib olla täidesaatvate võimetega. Sagedased on liigutuslikud häired ja põieprobleemid.

Haiguse kulg ja eluiga

Vaskulaarne dementsus on pöördumatu ning see võib alata äkitselt või olla ajas järk-järgult progresseeruv. Eluiga sõltub oluliselt kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ja edasiste vaskulaarsete kahjustuste (näiteks uue ajuinfarkti) esinemisest.

Ravi

Kuigi vaskulaarne dementsus on pöördumatu, siis asjakohaseim käitumisviis vaskulaarse dementsuse puhul on südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimitega ohjamine koostöös oma raviarstiga ning edasiste vaskulaarsete kahjustuste ennetamine läbi elustiilimuutuse (tervislik toitumine, suitsetamisest loobumine, mõõdukas kehaline ja psüühiline aktiivsus, viibimine looduses).

Korduvate vaskulaarsete probleemide ärahoidmiseks kasutatakse erinevaid ravimeid, näiteks kui vaskulaarne dementsus esineb koos mõne neurodegeneratiivse dementsusega (näiteks Alzheimeri või Lewy kehakeste tõvega), kasutatakse koliinesteraasi inhibiitoreid. Füsioteraapia, tegevusteraapia ja kõneravi võivad aidata häirunud kehaliste võimete, tegevuste ja kõne taastamisel ning mõned psühholoogilised teraapiad võivad aidata kognitiivsete, emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamisel.

Mis on frontotemporaalne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Frontotemporaalset dementsust põhjustab aju otsmiku- ja/või oimusagarate atroofia ehk kõhetumine. 30-40% juhtudest on atroofia tekkepõhjus geneetiline, mille tõttu saab frontotemporaalne dementsus tihti alguse oluliselt varasemas eas kui teised dementsuse alaliigid.

Sümptomid

Frontotemporaalse dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajuosas kahjustus parajasti asub. Kui närvirakkude kahanemine toimub otsmikusagaras, tekivad sageli isiksus- ja/või käitumishäired. Näiteks võib dementsusega kaasneda planeerimis- ja otsustusvõime langus ning kaduda huvi igapäevaste tegevuste ja kohustuste vastu. Häiruda võib eneseseire nii, et inimene võib hakata avalikus ruumis ebakõlbeliselt käituma. Muuhulgas võivad tekkida sundliigutused ja isumuutused. Selliste sümptomite tõttu satuvad otsmikusagara atroofiaga inimesed vahel psühhiaatriahaiglatesse depressiooni, skisofreenia või bipolaarse häire kahtlusega. Kui kõhetumine toimub oimusagaras, põhjustab see mälu-, keele- ja kõneprobleeme.

Haiguse kulg ja eluiga

Frontotemporaalne dementsus on pöördumatu ja ajas järk-järgult progresseeruv. Pärast dementsuse sümptomite algust on inimeste eluiga keskmiselt 6-11 aastat, pärast diagnoosi saamist 3-4 aastat.

Ravi

Frontotemporaalset dementsust pole võimalik välja ravida, kuid haiguse käigus tekkivaid käitumuslikke ja psühhiaatrilisi seisundeid on võimalik ravimitega leevendada. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul. Näiteks oimusagara kõhetumise tõttu kõne- ja keeleprobleemide tekkel võib olla abi kõneravist, kus õpitakse alternatiivseid meetodeid suhtlemiseks ja suhtlemisprobleemide lahendamiseks.

Mis on Lewy kehakeste dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Lahangute abil on näidatud, et Lewy kehakeste dementsus tekib, kui mõtlemise, mälu ja liikumisega seotud närvirakkudesse kuhjub haiguslikke valgukogumeid, mida nimetatakse Lewy kehakesteks (nende esmakordse avastaja perekonnanime järgi). Kuigi alati pole Lewy kehakeste tekkepõhjused teada, seostatakse seda näiteks pestitsiidide (taimekaitseks kasutatavad mürkkemikaalid) või teiste kemikaalidega pikaajalisest kokkupuutest tekkiva peaajukahjustustega. Umbes 10% haigusjuhtudest on pärilikud.

Sümptomid

Lewy kehakeste dementsuse esmaseks märgatavaks sümptomiks on enamasti kognitiivsed probleemid. Võivad tekkida tähelepanuhäired ja raskused täidesaatvate võimetega, langeb info töötlemise kiirus. Dementsusele on iseloomulikud korduvad tajupetted ehk visuaalsed hallutsinatsioonid, luulud ja depressioon. Lewy kehakeste dementsuse hilisemas faasis lisanduvad Parkinsoni tõvele sarnased sümptomid - liigutuste aeglustumine, lihasjäikus ehk rigiidsus ja peamiselt kätes ning jalgades tekkiv lihasvärin ehk treemor. Sagenevad kukkumised. Haiguse vältel võib esineda REM-une aegseid parasomniaid ehk unehäireid, kus inimene võib magamise ajal oma unenägusid füüsiliselt välja elada (jäsemetega vehkimine, häälitsemine, naermine/nutmine, karjumine, agressiivsus lähedalolija vastu).

Haiguse kulg ja eluiga

Lewy kehakeste dementsus on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast dementsuse sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 5-7 aastat.

Ravi

Lewy kehakeste dementsust pole võimalik küll välja ravida, kuid selle sümptomeid saab õigete ravimite ja teraapiatega veidi leevendada. Kognitiivsete probleemide leevendamiseks kasutatakse ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid, psühootiliste probleemide puhul erinevaid antipsühhootilisi ravimeid. Abi võib olla ka füsioteraapiast, tegevusteraapiast, kõneravist, individuaalsest ja perekonnale mõeldud psühhoteraapiast, et õppida toimetulekut kehaliste probleemidega, alternatiivseid meetodeid igapäevategevuste sooritamiseks, kõneliste- ja keeleliste ning emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamist.

Mis on dementsus Parkinsoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Parkinsoni tõve põhjused pole täpselt teada, kuid selle tekkel on oma osa mängida nii põletikulistel protsessidel peaajus kui ka pärilikkusel. Parkinsoni tõbi on vähemalt osaliselt seotud närvirakkude kiirenenud hukuga kindlas ajupiirkonnas, mustolluses, mis toodab dopamiini. Dopamiini vähenemisel häirub aju võime edastada infot liikumise ja eesmärgipärase käitumisega seotud ajupiirkondadesse. Parkinsoni tõvega kaasneb tihti ka Lewy kehakeste nimeliste valgukogumite teke peaaju erinevatesse piirkondadesse, mille tõttu kujuneb umbes 50-80% Parkinsoni tõvega inimestest välja dementsus. Lewy kehakeste ja Parkinsoni tõvega seotud dementsuse erinevus seisneb vaid sümptomite ajalises tekkimises - Lewy kehakeste dementsuse puhul eelnevad liigutushäiretele psüühikahäired ning Parkinsoni tõvega seotud dementsuse puhul vastupidi.

Sümptomid

Parkinsoni tõvele iseloomulikud sümptomid on liigutuste aeglustumine, lihasvärinad ehk treemor, lihaste jäikus ning tasakaaluprobleemid. Kui Parkinsoni tõvega kaasneb dementsus, võivad kahjustuda tähelepanuprotsessid ja täidesaatvad võimed ning alaneda mõtlemiskiirus, hilisemalt ka mälu. Dementsusega võivad kaasneda depressioon, ärevus ja apaatsus. Psühhoosi ehk hallutsinatsioone ja luululist mõtlemist seostatakse antud haiguse juures eeskätt antiparkinsonistlike ravimitega. Sagedased on uneprobleemid ja väljendunud väsimustunne päevasel ajal.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Parkinsoni tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv, kuid Parkinsoni tõvega inimeste eluiga ei pruugi õigeaegselt alustatud ravi korral oluliselt tavapopulatsiooni omast erineda.

Ravi

Parkinsoni tõbe ei saa tänapäeval välja ravida, kuid selle sümptomeid võib erinevate ravimitega leevendada. Enamasti valitakse inimesele sobiv raviskeem koostöös neuroloogiga. Lisaks võib Parkinsoni tõve puhul kasu olla näiteks füsioterapeudi sekkumisest liikumisega seotud murede korral ja logopeedist kõnega seotud probleemide korral. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on dementsus Huntingtoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Huntingtoni tõbi on pärilik, seda põhjustab geenimutatsioon 4. kromosoomis, mis tekitab närvirakkude hukkumist kindlas ajupiirkonnas - basaaltuumades. Huntingtoni tõvega elavate inimeste lastel on 50% tõenäosus pärida nimetatud geenmutatsioon ning mutatsiooni kandjatel kujuneb kindlasti haigus välja.

Sümptomid

Huntingtoni tõve puhul toimuvad kognitiivsed muutused, mis lõpevad alati dementsuse kujunemisega. Tihti on Huntingtoni tõvega elavatel inimestel probleeme täidesaatvate funktsioonidega, tekkida võivad ka käitumuslikud probleemid. Sageli esinevad depressioon, ärevus, apaatsus ja psühhoos. Lisaks kaasnevad Huntingtoni tõvega järsud sundliigutused ehk korea.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Huntingtoni tõvest on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast Huntingtoni tõve algust elab inimene veel keskmiselt 15-20 aastat.

Ravi

Huntingtoni tõbe ei saa välja ravida, kuid selle sümptomeid saab ravimitega leevendada. Sobivaid raviskeeme ja toetavaid teraapiaprotseduure määratakse ja jälgitakse enamasti koostöös neuroloogiga. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on pöörduvad dementsused?

Deliirium

Deliirium on äärmuslik desorienteeritus ehk segasusseisund, mis võib tekkida sagedasti just vanemas eas, näiteks nakkushaiguste, põletike, mürgistuste või insuldi tagajärjel. Deliirumi võib inimesel tekkida ka haiglate intensiivravipalatis viibides, mahuka ja invasiivse operatsiooni käigus või selle järel. Deliiriumi aetakse tihti dementsusega segamini, kuna kahe haiguse sümptomid on väga sarnased. Siiski, deliirium algab järsemini kui dementsus ning selle kulg võib päevade ja isegi tundidega oluliselt paraneda või halveneda. Deliiriumiga ei kaasne üldjuhul ajurakkude järk-järgulist hävimist.

Deliiriumi ravi sõltub selle tekkepõhjusest (näiteks põletikuravi, organsüsteemihäire stabiliseerimine). Lisaks sobivate ravimite manustamisele on oluline ka toetav ravi - toitumise jälgimine, rahuliku ja stabiilse keskkonna pakkumine ning desorienteerituse vähendamiseks näiteks kellade, kalendrite ja perekonna piltide kasutamine. Deliiriumi ennetamisel haiglas on oluline inimese varajane aktiveerimine ning minimaalne rahustavate-uinutavate ravimite kasutamine.

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia on pöörduva dementsuse vorm, mis tekib seljaajuvedeliku liigsest kogunemisest ajuvatsakestesse. Kogunemine põhjustab vatsakeste paisumist ja omakorda neid ümbritsevate närvirakkude hävimist. Selle tagajärjel võivad ilmneda nii kõndimisraskused, urineerimishäired kui ka vaimse võimekuse probleemid (näiteks mäluhäired).

Hüdrotsefaalia on ravitav kirurgilisel meetodil - üleliigne seljaajuvedelik lastakse spetsiaalse šundi abil välja. Veresoonkonnaprobleemid, Alzheimeri tõbi ja kõrgvererõhktõbi võivad tõsta normaalrõhulise hüdrotseefaalia tekkimise riski, kuigi nendel juhtudel pole seljaajuvedeliku haigusliku kogunemise põhjuseid suudetud täpselt välja selgitada.

Depressioon

Nii depressioon kui ka dementsus on levinud haigused erinevatel eluperioodidel. Depressiooniga võivad kaasneda tunnetushäired, mis meenutavad dementsust, näiteks hajameelsus, keskendumisraskused, naudingujanu vähenemine ja mõtteaeglus. Depressioon võib tekkida mistahes eluperioodil, kuid dementsus on sagedasem just vanemas eas. Uuringud on samas näidanud, et depressioon vanemas eas võib viidata algavale dementsusele. Samuti võib depressioon esineda dementsussündroomiga samaaegselt, langetades omakorda oluliselt inimese elukvaliteeti. Üheks depressiooni ja dementsuse riskifaktoriks vanemas eas on raskendatud lein.

Vanemaealiste puhul võib depressioon ilmneda tunnetushäirete asemel füüsiliste sümptomitena, näiteks isutuse, energiapuuduse või muul viisil seletamatu valuna. Tõhus depressiooniravi vanemas eas on kombinatsioon ravimitest ja elustiilimuutustest, vajadusel aitab seejuures psühhiaater või kliiniline psühholoog-psühhoterapeut.

Wernicke-Korsakoffi sündroom

Wernicke-Korsakoffi sündroom on dementsussündroom, mis kaasneb pikaajalise alkoholismiga ja viib tiamiini ehk B1-vitamiini puuduseni. B1-vitamiin aitab ajurakkudel muundada suhkruid energiaks ning kui vastavat vitamiini jääb väheseks, ei suuda aju korrapäraseks tööks vajalikku energiat toota. Pole teada, miks haigus vaid kindlal hulgal alkoholisõltuvusega inimestest tekib, kuid arvatakse, et see võib olla seotud kehva toitumusega.

Wernicke-Korsakoffi sündroom on ainult osaliselt tagasipöörduv - kuigi alkoholi tarvitamise lõpetamine taastab osaliselt mälu ja teised tunnetusvõimed, tekitab sündroom siiski püsivat ajukahjustust.

Vitamiin B12 puudus

Vitamiin B12 toetab vereloomet - punaste vereliblede teket, mis transpordivad hapnikku organismi erinevatesse osadesse, sealhulgas ka peaajju. Vitamiin B12 imendumishäired või selle krooniline vähesus organismis võivad viia dementsuseni, millele eelneb tavaliselt aneemia.

Aneemiale võib viidata üldine väsimus ja jõuetus, kahvatus, isutus, õhupuudustunne ning dementsusele viitavad sümptomid nagu segasustunne ja keskendumisraskused. Sümptomeid leevendab enamasti vitamiin B12 asendusravi. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Subduraalsed hematoomid

Subduraalsed hematoomid on ajutrauma tagajärjel tekkinud vereklombid ehk trombid ajus. Sageli on sellise ajutrauma põhjuseks liiklusõnnetused, kuid eakate puhul võivad trombid tekkida ka väga kerge peatrauma tulemusel ning inimene ei pruugi neid tähelegi panna.

Trombid võivad tekitada dementsust, kuid kiire ja asjakohase ravi tulemusel võib olla dementsus tagasipöörduv.

Kilpnäärmehaigused

Kui kilpnäärmes ei teki piisavalt kilpnäärmehormoone või tekib neid liiga palju, muutub kogu organismi funktsioneerimine ning võimalik on ka dementsussündroomi teke. Kilpnäärmega seotud dementsust on täheldatud naistel koguni viis korda enam kui meestel.

Kilpnäärmehaiguse ravi võib organismi korrektse funktsioneerimise taastada ja dementsussündroomi elimineerida. Krooniline kilpnäärmehaigus eeldab aga eluaegset ravi ning pidevat raviskeemi jälgimist. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Kasvajad

Kasvajad, iseäranis halvaloomulised ehk vähkkasvajad, võivad tekitada peaajus närvirakkude kahjustust. Kasvajatega seotud dementsusega kaasnevad tavaliselt peavalu, oksendamine, koljusisese rõhu tõus ja isiksushäired. Kasvaja õigeaegne ravi, sealhulgas kirurgiline operatsioon, võib osaliselt või täielikult dementsuselaadsed nähud kaotada.

Mürgistus uimastitest, ravimitest või kemikaalidest

Teatud ravimid või ravimite risttoime, samuti mürgistus vingugaasist, elavhõbedast, värvi- ja kütuseaurudest, tinast või teistest raskemetallidest, võib viia dementsuselaadse seisundini. Vastavalt mürgistust põhjustava aine kadumisele organismist, kaovad järk-järgult ka dementsuselaadsed sümptomid.

Alkoholi või uimastite kuritarvitamine (iseäranis alkoholimürgistus) võib viia dementsuselaadse seisundini, mis väheneb enamasti kuritarvitamise lõppedes. Samas, kui kuritarvitamine on pikaajaline, võib tekkida pöördumatu ajukahjustus ning dementsus ei möödu.

Creutzfeld-Jakobi tõbi (CJD)

CJD-d põhjustavad peaajus valesti kokkukeerdunud valgud, mis algatavad ahelreaktsioonina omakorda kahjulikke reaktsioone ja valesti kokkukeerdumist ka teistes rakkudes. Valgud kleepuvad omavahel kokku ja segavad seeeläbi ümbritsevate närvirakkude korrapärast tööd. Need valgud võivad organismi sattuda näiteks kahjustunud (spongiformse entsefalopaatiaga) lehma liha süües (tekib nii-nimetatud hullulehmatõbi) ning kirurgiliselt siirdatud sarvkestade, muu rakulise koe või steriliseerimata ajuelektroodide kaudu.

CJD on üks väheseid dementsussündroome, mis võib tekkida väheste või puuduvate dementsuse riskifaktorite korral. Samas on ligi 10% juhtudest ka pärilikud.

HIV ja AIDS-ga seotud dementsus

HI-viirus võib kahjustada peaaju teatud piirkondi, iseäranis neid, mis vastutavad mälu, keskendumis- ja suhtlemisvõime eest. Nimetatud dementsus on harvaesinev, kuna tänapäevane meditsiin suudab HI-viirusest tingitud kahju organismis küllaltki efektiivselt hallata.

Neurosüüfilis

Süüfilis on seksuaalsel teel leviv haigus, mida tekitab Treponema pallidum’i nimeline bakter. Süüfilist on küllaltki lihtne ravida ja ennetada. Kui süüfilis on aga pikka aega ravita ning see levib kesknärvisüsteemi, võib tekkida neurosüüfilis, mis põhjustab dementsusega sarnaseid sümptomeid. Süüfilise progresseerumine neurosüüfiliseks võib võtta 10-20 aastat ning see tekib 25-40% ravimata süüfilise juhtudel.

Neuroborrelioos

Neuroborrelioos on üks Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vorme. Puukborrelioos on multisüsteemne haigus, mis haarab peamiselt nahka, liigeseid, südamelihast ja närvisüsteemi. Neuroborrelioosi tõttu võib tekkida meningiit ehk ajukelmeid ja kesknärvisüsteemi funktsioone kahjustav põletik või entsefaliit ehk ajukoe põletik. Need võivad põhjustada omakorda dementsuselaadseid sümptomeid.