Mis on dementsus?

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Haiguse käigus kaotab inimene järk-järgult võimekust taju, tunnetuse ja eesmärgipärase käitumise osas, kuni see hakkab oluliselt segama tema igapäevast toimetulekut. Üldjuhul peetakse dementsuse all silmas pöördumatut ajuhaigust, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid, mis on kiire ja asjakohase ravi korral osaliselt või täielikult tagasipöörduvad.

Pöördumatud dementsussündroomid

Pöördumatud dementsussündroomid on ajas süvenevad ning nende kulgu pole võimalik raviga peatada. Samas on teada, et palju on võimalik ära teha, et dementsusega elavate inimeste elukvaliteeti võimalikult kaua kõrgena hoida. Levinuimad pöördumatud dementsused on:

Pöörduvad dementsussündroomid

Pöörduvate dementsussündroomide kulgu on võimalik raviga aeglustada või isegi tagasi pöörata. Pöörduva dementsussündroomi põhjus võib olla näiteks:

Millised on dementsuse sümptomid?

Dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajupiirkonnas närvirakkude hävimine parajasti peamiselt kulgeb. Ajalooliselt tunti dementsust ära eelkõige süveneva mäluhäire põhjal, kuid tänapäeval on teada, et dementsus võib alata mistahes vaimse võime probleemist. Näiteks võib olla esmase sümptomina häiritud kõne, eneseseire või eesmärgipärane käitumine. Varajases faasis on võimalik täpse uurimise korral dementsussündroome üksteisest eristada. Haiguse süvenedes häiruvad samuti teised vaimsed võimed, haarates lõpuks ka inimese füüsilise tervise.

Kognitiivsed (ehk tunnetusega seotud) probleemid

Näiteks dementsusest Alzheimeri tõve korral, mis on sagedaseim dementsussündroom, häiruvad esmalt õppimisvõime ja teised mälufunktsioonid, kuid teiste dementsuste puhul võivad esmalt häiruda nägemis- ja ruumitaju, kõneoskus, täidesaatvad võimed või sotsiaalne taju. Sagedasemad kognitiivsed häired dementsuse puhul on:

  • Mäluhäire - näiteks sagenenud faktide unustamine, iseenda sage ülekordamine, sõnaleidmisraskused vestluses või eksimine tuttavas piirkonnas. Probleeme on sageli just lühimäluga ehk inimene ei pruugi suuta meenutada viimase aja sündmusi ja vestlusi. Üldjuhul ei osata kirjeldada konkreetseid olukordi, kus on midagi unustatud ja haigusteadlikkus mäluhäire osas on puudulik.
  • Kõnehäire - inimesel võivad tekkida kõnes sagedased pausid, raskused kõnest arusaamisel ning valede sõnade või ebasobivate grammatiliste vormide kasutamine. Võib tekkida probleem esemete või isikute nimetamisel.
  • Nägemis- ja ruumitaju häire - näiteks võib olla probleeme isikute või objektide omavahelise kauguse hindamisel või nägude äratundmisel.
  • Tegevuste sooritamise raskendatus - esiti tekib abivajadus komplekssematel tegevustel, näiteks ostlemisel, arvete tasumisel, ravimite võtmisel. Haiguse progresseerudes ilmnevad raskused ka argitegevustes, näiteks riietumisel ja hügieenitoimingutes.
  • Mõtlemis- ja arutlusvõime raskendatus - häiruvad loogiline järeldamine ja argumenteerimisoskused, inimene ei oska enam oma tegusid põhjendada või on põhjendused ebasobivad.
  • Eneseseire ja sotsiaalne taju - inimesel on raskusi ajas, ruumis või iseendas orienteerumisel, ta võib jätta pööramata tähelepanu näiteks iseenda turvalisusele, hügieenile ja eluviisile.

Emotsionaalsed probleemid

Dementsusega kaasnevad tihti depressioon ja sagedased meeleolu kõikumised (nutuhood, kergesti ärritumine). Depressiooni sümptomiteks võivad olla nädalaid kuni kuid kestev kurvameelsus, naudingujanu kadumine, üldine huvipuudus ja järsult tekkinud soovimatus suhelda teiste inimestega, samuti võib tekkida söögiisu või unekvaliteedi häirumine. Üheks depressiooni tekkimise riskifaktoriks on raskendatud lein. Meeleolu- või ärevushäire võib eksisteerida juba aastaid enne vaimse võimekuse alanemist. Pikaajalistes teaduslikes uuringutes on selgunud, et eakate depressioon võib osutuda dementsussündroomi esmaseks sümptomiks.

Käitumuslikud ja psühholoogilised probleemid

Dementsusega võib kaasneda apaatia ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda, oma lähedaste ja ümbruse vastu. Psühholoogiliste probleemide hulka kuuluvad ka näiteks impulsiivsus, pidurdamatus, rahutus ja agressiivsus. Ilmneda võib paranoilisus (inimene kardab, et talle soovitakse halba). Tekkida võivad käitumuslikud probleemid, näiteks ringiuitamine, asjade peitmine, avalikus kohas mittekõlbeline käitumine ja muu.

Tajuhäired

Tajuhäirete puhul võib inimene näha või kuulda asju, mida tegelikkuses ei eksisteeri (hallutsinatsioonid) või on tegemist millegi muuga, kui inimene ise arvab (illusioonid).

Kuidas haiguseks ette valmistuda?

Dementsuse kulgu võib tinglikult jaotada staadiumiteks ehk raskusastmeteks. Teades, millised on dementsuse staadiumid, on võimalik end paremini haiguseks ette valmistada. Mida varasemas staadiumis dementsusele jälile jõutakse, seda kiiremini on võimalik saada vajalikku meditsiinilist abi ja vahel ka seeläbi dementsuse kulgu aeglustada.

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete langus

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete languse staadiumis tekkiv tunnetushäire, näiteks mäluprobleemide näol, on sageli tavapärase vananemisprotsessi osa, kuid teinekord võib see olla ka üks pöördumatu dementsuse varaseimaid tunnuseid. Näiteks võivad ununeda nimed või tekkida probleemid esemete asukoha meenutamisel. Probleem ei põhjusta üldjuhul ületamatuid raskusi igapäevases toimetulekus. Võib ilmneda eakate depressioon või primaarne unehäire.

Kerge kognitiivne häire

Kognitiivsed probleemid võivad hakata vähesel määral segama igapäevaelu. Sagedased mured on näiteks kergesti ära eksimine, tööülesannetega kehv hakkamasaamine, asjade kaotamine ja tähelepanuprobleemid. Säilinud on haiguskriitika, mistõttu võib tekkida või süveneda depressioon.

Kerge dementsus

Inimesed võivad hakata eemalduma sotsiaalsest elust ning tekkida isiksuse- ja tujumuutused. Sageli kannatavad suhted lähedastega. Probleemiks on tuttavate nägude ära tundmine, nägude ja nimede kokkuviimine ning tuttavates kohtades orienteerumine. Probleemi eitamine, sümptomite “peitmine” või pisendamine ja keeruliste olukordade vältimine stressi ja ärevuse ennetamiseks on selles dementsuse staadiumis üsna levinud.

Mõõdukas dementsus

Abivajadus keerukamate igapäevategevuste sooritamisel süveneb märkimisväärselt (poes käimine, raamatupidamine, ravimite korrapärane tarvitamine). Inimesed võivad olla ajas ja kohas desorienteeritud, tekivad raskused otsuste langetamisel ning ununeda võib tähtis isiklik info, näiteks telefoninumber või aadress. Häirub eneseseire.

Mõõdukalt raske dementsus

Kui inimesed unustavad juba oma lähedaste, näiteks laste ja elukaaslase nimesid, on nad tõenäoliselt jõudnud mõõdukalt raske dementsuse staadiumisse ja võivad vajada igapäevaselt pidevat abi. Tekkida võib psühhoos - luulumõtted ja hallutsinatsioonid, ringiuitamine, tugev ärrituvus, agressioon ja ärevus või apaatia.

Raske dementsus

Tekivad liikumis-, põie- ja neelamisprobleemid. Ööpäevaringne abivajadus kõndimisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, söömisel.

Millised on dementsuse riskifaktorid?

Dementsuse tekkel mängivad rolli nii pärilikud kui ka keskkondlikud tegurid. Mõningaid riskifaktoreid pole võimalik mõjutada, näiteks vanust või geneetilist baasi. Samas on palju tegureid, mida saame oma eluviisi ja igapäevase käitumisega mõjutada ning seeläbi isiklikku dementsuse riski vähendada.

Mõjutamatud riskifaktorid

  • Vanus - pärast 65. eluaastat kahekordistub dementsuse risk iga 5 aasta järel.
  • Geneetilised tegurid - näiteks Alzheimeri tõve tekkel on riskifaktoriks apolipoproteiin E4 geeni (APOE4) kõrgenenud aktiivsus. Riskigeeni olemasolu ei tähenda aga alati haiguse teket, vaid tõstab haigestumise tõenäosust!

Mõjutatavad riskifaktorid

  • Hariduslik tase - kõrgemat hariduslikku taset seostatakse madalama dementsuse esinemissagedusega, kuna kõrgem hariduslik tase võib tõsta ajureservi, sotsiaalmajanduslikku staatust ja elukvaliteeti. Haritumad inimesed järgivad ka suurema tõenäosusega tervislikku eluviisi kui nende madalama haridusega eakaaslased.
  • Kehaline aktiivsus - kõrget kehalise aktiivsuse taset seostatakse vähenenud südame- ja veresoonkonnahäiretega ning seega ka vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve madalama riskiga.
  • Toitumine - tervislik toitumine võib mõjutada dementsuse tekkeriski. Näiteks nii-nimetatud vahemere dieet on pikaajalistes uuringutes näidanud positiivseid tulemusi vaimsete võimete häirumise edasilükkamisel. Vahemere dieet sisaldab rohkelt värskeid juur- ja puuvilju, rasvast kala (lõhe, forell), pähkleid, oliiviõli ja seemneid, vähendatud punase liha ja piimatoodete tarbimist ning aeg-ajalt klaasikest punast veini - ja seda kõike meeldivas seltskonnas.
  • Psüühiline ja sotsiaalne aktiivsus - pikaajaline üksildustunne mõjub vaimsele tervisele negatiivselt ning see on nii depressiooni kui ka dementsuse riskifaktoriks. Lähedaste ja sõprade-tuttavatega suhtlemine, vaimsete hobidega tegelemine või liitumine ühiste huvidega inimeste ringi/klubiga võib vähendada dementsuse riski.
  • Kroonilised haigused - puudulikult ravitud diabeet, kõrgvererõhktõbi, teised südame- ja veresoonkonnahaigused ning ülekaalulisus keskeas suurendavad dementsuse tekkeriski hilisemas elus.
  • Depressioon - korduv tõsine depressioon varases täiskasvanueas suurendab dementsuse riski hilisemas elus.
  • Alkoholi kuritarvitamine ja suitsetamine - seostatakse rohkemate südame- ja veresoonkonnahäirete ning seega vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve suurenenud riskiga.

Mis on dementsus Alzheimeri tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Alzheimeri tõbi on kõige levinum dementsuse vorm. Alzheimeri tõve täpseid põhjuseid ei teata, kuid selle puhul toimuvad ajus kindlad haiguslikud muutused - ajukoore vähenemine ning valgulise struktuuriga naastukeste ja kämbukeste esinemine ajurakkudes ja nende vahel. Alzheimeri tõve riski suurendab apolipoproteiin E4 geeni kõrgenenud aktiivsus.

Sümptomid

Klassikaline ja enamasti esimene Alzheimeri tõve sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uute mälestuste loomisel. Sõltuvalt kahjustuse levikust ajus võivad tekkida planeerimis- ja probleemilahendusoskuste taandareng, keele- ja kõnehäired, meeleolu-, taju- ja käitumishäired. Alzheimeri tõvega võivad kaasneda apaatsus ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda ja ümbritseva suhtes ning depressioon. Hilisemates haiguse staadiumites võivad lisanduda psühhootilised seisundid (ärrituvus, vägivaldsus, vaenulikkus) ning viimases haigusstaadiumis kõnni-, neelamis- ja põiehäired.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Alzheimeri tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv. Pärast sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 10 aastat. Eluiga sõltub oluliselt inimese vanusest dementsuse tekkel, kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ning eluviisist.

Ravi

Kuigi Alzheimeri tõbe ei saa välja ravida, kasutatakse kognitiivsete sümptomite leevendamiseks ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid ja memantiini. Erinevaid ravimeid võib määrata ka käitumuslike või psühootiliste sümptomite leevendamiseks. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja abi igapäevases toimetulekus, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul.

Mis on vaskulaarne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Vaskulaarne dementsus on põhjustatud normaalse vereringe häirumisest peaajus. Sageli kahjustuvad järk-järgult peaaju väikesed veresooned, mis häirivad aegamisi ajurakkude vaheliste ühenduste tööd. Dementsus võib olla ka ühe või mitme ulatusliku insuldi tagajärg ehk tekkida suurte veresoonte ummistusest või verejooksust põhjustatud ajukahjustuse tõttu. Vaskulaarne dementsus on tihti kombineeritud teist tüüpi dementsustega, enamasti Alzheimeri tõvega. Puudulikult ravitud kõrgvererõhktõbi, diabeet, kõrge kolesteroolitase veres, südame isheemiatõbi ja suitsetamine tõstavad oluliselt vaskulaarse dementstuse riski.

Sümptomid

Vaskulaarse dementsuse sümptomid sõltuvad kahjustuse liigist, suurusest ja asukohast peaajus. Ilmneda võib ühe kehapoole nõrkus, kõnehäire ning emotsionaalse seisundi häiritus. Sagedased kognitiivsed probleemid on seotud tähelepanuprotsesside ja eneseseirega, raskusi võib olla täidesaatvate võimetega. Sagedased on liigutuslikud häired ja põieprobleemid.

Haiguse kulg ja eluiga

Vaskulaarne dementsus on pöördumatu ning see võib alata äkitselt või olla ajas järk-järgult progresseeruv. Eluiga sõltub oluliselt kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ja edasiste vaskulaarsete kahjustuste (näiteks uue ajuinfarkti) esinemisest.

Ravi

Kuigi vaskulaarne dementsus on pöördumatu, siis asjakohaseim käitumisviis vaskulaarse dementsuse puhul on südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimitega ohjamine koostöös oma raviarstiga ning edasiste vaskulaarsete kahjustuste ennetamine läbi elustiilimuutuse (tervislik toitumine, suitsetamisest loobumine, mõõdukas kehaline ja psüühiline aktiivsus, viibimine looduses).

Korduvate vaskulaarsete probleemide ärahoidmiseks kasutatakse erinevaid ravimeid, näiteks kui vaskulaarne dementsus esineb koos mõne neurodegeneratiivse dementsusega (näiteks Alzheimeri või Lewy kehakeste tõvega), kasutatakse koliinesteraasi inhibiitoreid. Füsioteraapia, tegevusteraapia ja kõneravi võivad aidata häirunud kehaliste võimete, tegevuste ja kõne taastamisel ning mõned psühholoogilised teraapiad võivad aidata kognitiivsete, emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamisel.

Mis on frontotemporaalne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Frontotemporaalset dementsust põhjustab aju otsmiku- ja/või oimusagarate atroofia ehk kõhetumine. 30-40% juhtudest on atroofia tekkepõhjus geneetiline, mille tõttu saab frontotemporaalne dementsus tihti alguse oluliselt varasemas eas kui teised dementsuse alaliigid.

Sümptomid

Frontotemporaalse dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajuosas kahjustus parajasti asub. Kui närvirakkude kahanemine toimub otsmikusagaras, tekivad sageli isiksus- ja/või käitumishäired. Näiteks võib dementsusega kaasneda planeerimis- ja otsustusvõime langus ning kaduda huvi igapäevaste tegevuste ja kohustuste vastu. Häiruda võib eneseseire nii, et inimene võib hakata avalikus ruumis ebakõlbeliselt käituma. Muuhulgas võivad tekkida sundliigutused ja isumuutused. Selliste sümptomite tõttu satuvad otsmikusagara atroofiaga inimesed vahel psühhiaatriahaiglatesse depressiooni, skisofreenia või bipolaarse häire kahtlusega. Kui kõhetumine toimub oimusagaras, põhjustab see mälu-, keele- ja kõneprobleeme.

Haiguse kulg ja eluiga

Frontotemporaalne dementsus on pöördumatu ja ajas järk-järgult progresseeruv. Pärast dementsuse sümptomite algust on inimeste eluiga keskmiselt 6-11 aastat, pärast diagnoosi saamist 3-4 aastat.

Ravi

Frontotemporaalset dementsust pole võimalik välja ravida, kuid haiguse käigus tekkivaid käitumuslikke ja psühhiaatrilisi seisundeid on võimalik ravimitega leevendada. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul. Näiteks oimusagara kõhetumise tõttu kõne- ja keeleprobleemide tekkel võib olla abi kõneravist, kus õpitakse alternatiivseid meetodeid suhtlemiseks ja suhtlemisprobleemide lahendamiseks.

Mis on Lewy kehakeste dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Lahangute abil on näidatud, et Lewy kehakeste dementsus tekib, kui mõtlemise, mälu ja liikumisega seotud närvirakkudesse kuhjub haiguslikke valgukogumeid, mida nimetatakse Lewy kehakesteks (nende esmakordse avastaja perekonnanime järgi). Kuigi alati pole Lewy kehakeste tekkepõhjused teada, seostatakse seda näiteks pestitsiidide (taimekaitseks kasutatavad mürkkemikaalid) või teiste kemikaalidega pikaajalisest kokkupuutest tekkiva peaajukahjustustega. Umbes 10% haigusjuhtudest on pärilikud.

Sümptomid

Lewy kehakeste dementsuse esmaseks märgatavaks sümptomiks on enamasti kognitiivsed probleemid. Võivad tekkida tähelepanuhäired ja raskused täidesaatvate võimetega, langeb info töötlemise kiirus. Dementsusele on iseloomulikud korduvad tajupetted ehk visuaalsed hallutsinatsioonid, luulud ja depressioon. Lewy kehakeste dementsuse hilisemas faasis lisanduvad Parkinsoni tõvele sarnased sümptomid - liigutuste aeglustumine, lihasjäikus ehk rigiidsus ja peamiselt kätes ning jalgades tekkiv lihasvärin ehk treemor. Sagenevad kukkumised. Haiguse vältel võib esineda REM-une aegseid parasomniaid ehk unehäireid, kus inimene võib magamise ajal oma unenägusid füüsiliselt välja elada (jäsemetega vehkimine, häälitsemine, naermine/nutmine, karjumine, agressiivsus lähedalolija vastu).

Haiguse kulg ja eluiga

Lewy kehakeste dementsus on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast dementsuse sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 5-7 aastat.

Ravi

Lewy kehakeste dementsust pole võimalik küll välja ravida, kuid selle sümptomeid saab õigete ravimite ja teraapiatega veidi leevendada. Kognitiivsete probleemide leevendamiseks kasutatakse ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid, psühootiliste probleemide puhul erinevaid antipsühhootilisi ravimeid. Abi võib olla ka füsioteraapiast, tegevusteraapiast, kõneravist, individuaalsest ja perekonnale mõeldud psühhoteraapiast, et õppida toimetulekut kehaliste probleemidega, alternatiivseid meetodeid igapäevategevuste sooritamiseks, kõneliste- ja keeleliste ning emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamist.

Mis on dementsus Parkinsoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Parkinsoni tõve põhjused pole täpselt teada, kuid selle tekkel on oma osa mängida nii põletikulistel protsessidel peaajus kui ka pärilikkusel. Parkinsoni tõbi on vähemalt osaliselt seotud närvirakkude kiirenenud hukuga kindlas ajupiirkonnas, mustolluses, mis toodab dopamiini. Dopamiini vähenemisel häirub aju võime edastada infot liikumise ja eesmärgipärase käitumisega seotud ajupiirkondadesse. Parkinsoni tõvega kaasneb tihti ka Lewy kehakeste nimeliste valgukogumite teke peaaju erinevatesse piirkondadesse, mille tõttu kujuneb umbes 50-80% Parkinsoni tõvega inimestest välja dementsus. Lewy kehakeste ja Parkinsoni tõvega seotud dementsuse erinevus seisneb vaid sümptomite ajalises tekkimises - Lewy kehakeste dementsuse puhul eelnevad liigutushäiretele psüühikahäired ning Parkinsoni tõvega seotud dementsuse puhul vastupidi.

Sümptomid

Parkinsoni tõvele iseloomulikud sümptomid on liigutuste aeglustumine, lihasvärinad ehk treemor, lihaste jäikus ning tasakaaluprobleemid. Kui Parkinsoni tõvega kaasneb dementsus, võivad kahjustuda tähelepanuprotsessid ja täidesaatvad võimed ning alaneda mõtlemiskiirus, hilisemalt ka mälu. Dementsusega võivad kaasneda depressioon, ärevus ja apaatsus. Psühhoosi ehk hallutsinatsioone ja luululist mõtlemist seostatakse antud haiguse juures eeskätt antiparkinsonistlike ravimitega. Sagedased on uneprobleemid ja väljendunud väsimustunne päevasel ajal.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Parkinsoni tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv, kuid Parkinsoni tõvega inimeste eluiga ei pruugi õigeaegselt alustatud ravi korral oluliselt tavapopulatsiooni omast erineda.

Ravi

Parkinsoni tõbe ei saa tänapäeval välja ravida, kuid selle sümptomeid võib erinevate ravimitega leevendada. Enamasti valitakse inimesele sobiv raviskeem koostöös neuroloogiga. Lisaks võib Parkinsoni tõve puhul kasu olla näiteks füsioterapeudi sekkumisest liikumisega seotud murede korral ja logopeedist kõnega seotud probleemide korral. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on dementsus Huntingtoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Huntingtoni tõbi on pärilik, seda põhjustab geenimutatsioon 4. kromosoomis, mis tekitab närvirakkude hukkumist kindlas ajupiirkonnas - basaaltuumades. Huntingtoni tõvega elavate inimeste lastel on 50% tõenäosus pärida nimetatud geenmutatsioon ning mutatsiooni kandjatel kujuneb kindlasti haigus välja.

Sümptomid

Huntingtoni tõve puhul toimuvad kognitiivsed muutused, mis lõpevad alati dementsuse kujunemisega. Tihti on Huntingtoni tõvega elavatel inimestel probleeme täidesaatvate funktsioonidega, tekkida võivad ka käitumuslikud probleemid. Sageli esinevad depressioon, ärevus, apaatsus ja psühhoos. Lisaks kaasnevad Huntingtoni tõvega järsud sundliigutused ehk korea.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Huntingtoni tõvest on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast Huntingtoni tõve algust elab inimene veel keskmiselt 15-20 aastat.

Ravi

Huntingtoni tõbe ei saa välja ravida, kuid selle sümptomeid saab ravimitega leevendada. Sobivaid raviskeeme ja toetavaid teraapiaprotseduure määratakse ja jälgitakse enamasti koostöös neuroloogiga. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on pöörduvad dementsused?

Deliirium

Deliirium on äärmuslik desorienteeritus ehk segasusseisund, mis võib tekkida sagedasti just vanemas eas, näiteks nakkushaiguste, põletike, mürgistuste või insuldi tagajärjel. Deliirumi võib inimesel tekkida ka haiglate intensiivravipalatis viibides, mahuka ja invasiivse operatsiooni käigus või selle järel. Deliiriumi aetakse tihti dementsusega segamini, kuna kahe haiguse sümptomid on väga sarnased. Siiski, deliirium algab järsemini kui dementsus ning selle kulg võib päevade ja isegi tundidega oluliselt paraneda või halveneda. Deliiriumiga ei kaasne üldjuhul ajurakkude järk-järgulist hävimist.

Deliiriumi ravi sõltub selle tekkepõhjusest (näiteks põletikuravi, organsüsteemihäire stabiliseerimine). Lisaks sobivate ravimite manustamisele on oluline ka toetav ravi - toitumise jälgimine, rahuliku ja stabiilse keskkonna pakkumine ning desorienteerituse vähendamiseks näiteks kellade, kalendrite ja perekonna piltide kasutamine. Deliiriumi ennetamisel haiglas on oluline inimese varajane aktiveerimine ning minimaalne rahustavate-uinutavate ravimite kasutamine.

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia on pöörduva dementsuse vorm, mis tekib seljaajuvedeliku liigsest kogunemisest ajuvatsakestesse. Kogunemine põhjustab vatsakeste paisumist ja omakorda neid ümbritsevate närvirakkude hävimist. Selle tagajärjel võivad ilmneda nii kõndimisraskused, urineerimishäired kui ka vaimse võimekuse probleemid (näiteks mäluhäired).

Hüdrotsefaalia on ravitav kirurgilisel meetodil - üleliigne seljaajuvedelik lastakse spetsiaalse šundi abil välja. Veresoonkonnaprobleemid, Alzheimeri tõbi ja kõrgvererõhktõbi võivad tõsta normaalrõhulise hüdrotseefaalia tekkimise riski, kuigi nendel juhtudel pole seljaajuvedeliku haigusliku kogunemise põhjuseid suudetud täpselt välja selgitada.

Depressioon

Nii depressioon kui ka dementsus on levinud haigused erinevatel eluperioodidel. Depressiooniga võivad kaasneda tunnetushäired, mis meenutavad dementsust, näiteks hajameelsus, keskendumisraskused, naudingujanu vähenemine ja mõtteaeglus. Depressioon võib tekkida mistahes eluperioodil, kuid dementsus on sagedasem just vanemas eas. Uuringud on samas näidanud, et depressioon vanemas eas võib viidata algavale dementsusele. Samuti võib depressioon esineda dementsussündroomiga samaaegselt, langetades omakorda oluliselt inimese elukvaliteeti. Üheks depressiooni ja dementsuse riskifaktoriks vanemas eas on raskendatud lein.

Vanemaealiste puhul võib depressioon ilmneda tunnetushäirete asemel füüsiliste sümptomitena, näiteks isutuse, energiapuuduse või muul viisil seletamatu valuna. Tõhus depressiooniravi vanemas eas on kombinatsioon ravimitest ja elustiilimuutustest, vajadusel aitab seejuures psühhiaater või kliiniline psühholoog-psühhoterapeut.

Wernicke-Korsakoffi sündroom

Wernicke-Korsakoffi sündroom on dementsussündroom, mis kaasneb pikaajalise alkoholismiga ja viib tiamiini ehk B1-vitamiini puuduseni. B1-vitamiin aitab ajurakkudel muundada suhkruid energiaks ning kui vastavat vitamiini jääb väheseks, ei suuda aju korrapäraseks tööks vajalikku energiat toota. Pole teada, miks haigus vaid kindlal hulgal alkoholisõltuvusega inimestest tekib, kuid arvatakse, et see võib olla seotud kehva toitumusega.

Wernicke-Korsakoffi sündroom on ainult osaliselt tagasipöörduv - kuigi alkoholi tarvitamise lõpetamine taastab osaliselt mälu ja teised tunnetusvõimed, tekitab sündroom siiski püsivat ajukahjustust.

Vitamiin B12 puudus

Vitamiin B12 toetab vereloomet - punaste vereliblede teket, mis transpordivad hapnikku organismi erinevatesse osadesse, sealhulgas ka peaajju. Vitamiin B12 imendumishäired või selle krooniline vähesus organismis võivad viia dementsuseni, millele eelneb tavaliselt aneemia.

Aneemiale võib viidata üldine väsimus ja jõuetus, kahvatus, isutus, õhupuudustunne ning dementsusele viitavad sümptomid nagu segasustunne ja keskendumisraskused. Sümptomeid leevendab enamasti vitamiin B12 asendusravi. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Subduraalsed hematoomid

Subduraalsed hematoomid on ajutrauma tagajärjel tekkinud vereklombid ehk trombid ajus. Sageli on sellise ajutrauma põhjuseks liiklusõnnetused, kuid eakate puhul võivad trombid tekkida ka väga kerge peatrauma tulemusel ning inimene ei pruugi neid tähelegi panna.

Trombid võivad tekitada dementsust, kuid kiire ja asjakohase ravi tulemusel võib olla dementsus tagasipöörduv.

Kilpnäärmehaigused

Kui kilpnäärmes ei teki piisavalt kilpnäärmehormoone või tekib neid liiga palju, muutub kogu organismi funktsioneerimine ning võimalik on ka dementsussündroomi teke. Kilpnäärmega seotud dementsust on täheldatud naistel koguni viis korda enam kui meestel.

Kilpnäärmehaiguse ravi võib organismi korrektse funktsioneerimise taastada ja dementsussündroomi elimineerida. Krooniline kilpnäärmehaigus eeldab aga eluaegset ravi ning pidevat raviskeemi jälgimist. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Kasvajad

Kasvajad, iseäranis halvaloomulised ehk vähkkasvajad, võivad tekitada peaajus närvirakkude kahjustust. Kasvajatega seotud dementsusega kaasnevad tavaliselt peavalu, oksendamine, koljusisese rõhu tõus ja isiksushäired. Kasvaja õigeaegne ravi, sealhulgas kirurgiline operatsioon, võib osaliselt või täielikult dementsuselaadsed nähud kaotada.

Mürgistus uimastitest, ravimitest või kemikaalidest

Teatud ravimid või ravimite risttoime, samuti mürgistus vingugaasist, elavhõbedast, värvi- ja kütuseaurudest, tinast või teistest raskemetallidest, võib viia dementsuselaadse seisundini. Vastavalt mürgistust põhjustava aine kadumisele organismist, kaovad järk-järgult ka dementsuselaadsed sümptomid.

Alkoholi või uimastite kuritarvitamine (iseäranis alkoholimürgistus) võib viia dementsuselaadse seisundini, mis väheneb enamasti kuritarvitamise lõppedes. Samas, kui kuritarvitamine on pikaajaline, võib tekkida pöördumatu ajukahjustus ning dementsus ei möödu.

Creutzfeld-Jakobi tõbi (CJD)

CJD-d põhjustavad peaajus valesti kokkukeerdunud valgud, mis algatavad ahelreaktsioonina omakorda kahjulikke reaktsioone ja valesti kokkukeerdumist ka teistes rakkudes. Valgud kleepuvad omavahel kokku ja segavad seeeläbi ümbritsevate närvirakkude korrapärast tööd. Need valgud võivad organismi sattuda näiteks kahjustunud (spongiformse entsefalopaatiaga) lehma liha süües (tekib nii-nimetatud hullulehmatõbi) ning kirurgiliselt siirdatud sarvkestade, muu rakulise koe või steriliseerimata ajuelektroodide kaudu.

CJD on üks väheseid dementsussündroome, mis võib tekkida väheste või puuduvate dementsuse riskifaktorite korral. Samas on ligi 10% juhtudest ka pärilikud.

HIV ja AIDS-ga seotud dementsus

HI-viirus võib kahjustada peaaju teatud piirkondi, iseäranis neid, mis vastutavad mälu, keskendumis- ja suhtlemisvõime eest. Nimetatud dementsus on harvaesinev, kuna tänapäevane meditsiin suudab HI-viirusest tingitud kahju organismis küllaltki efektiivselt hallata.

Neurosüüfilis

Süüfilis on seksuaalsel teel leviv haigus, mida tekitab Treponema pallidum’i nimeline bakter. Süüfilist on küllaltki lihtne ravida ja ennetada. Kui süüfilis on aga pikka aega ravita ning see levib kesknärvisüsteemi, võib tekkida neurosüüfilis, mis põhjustab dementsusega sarnaseid sümptomeid. Süüfilise progresseerumine neurosüüfiliseks võib võtta 10-20 aastat ning see tekib 25-40% ravimata süüfilise juhtudel.

Neuroborrelioos

Neuroborrelioos on üks Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vorme. Puukborrelioos on multisüsteemne haigus, mis haarab peamiselt nahka, liigeseid, südamelihast ja närvisüsteemi. Neuroborrelioosi tõttu võib tekkida meningiit ehk ajukelmeid ja kesknärvisüsteemi funktsioone kahjustav põletik või entsefaliit ehk ajukoe põletik. Need võivad põhjustada omakorda dementsuselaadseid sümptomeid.

Millised probleemid võivad mul tekkida lähedasega suhtlemisel?

Kui mõtleme suhtlemisest, peame enamasti silmas rääkimist. Suhtlemine on aga tegelikult palju laiem mõiste. Väga palju suhtlemist on mitte-sõnaline - hääletoon, puudutused, kehakeel, miimika. Sinu lähedasel häirub küll võime sõnalise info vahetamiseks, kuid võime mitte-sõnalist suhtlust mõista säilib. Mitte-sõnaline suhtlus on eriti oluline nende jaoks, kelle võime kõnest aru saada haiguse arenedes nõrgeneb.

Järgnevalt on välja toodud mõned soovitused, mida võiksid oma lähedasega suheldes jälgida. Püüdes kõiki soovitusi täita, on oht muutuda suhtlusel kramplikuks ja ebaloomulikuks. Pea meeles, et kõige olulisem on sinu suhtumine.

Üldised soovitused

  • Vähenda keskkonnas müra (raadio, teler), kuid ole kindel, et sa seda tehes oma lähedast ei ärrita.
  • Suhtu oma lähedasse hoolivalt ja austavalt.
  • Kui oled ärritunud, siis proovi enne suhtlemist maha rahuneda. Jälgi, et sinu kehakeel ei väljendaks ärritust ega muid negatiivseid emotsioone. Sinu lähedane tajub tundeid, mida teise inimese kehakeel väljendab. Negatiivsed tunded kanduvad talle üle ning tagajärjeks võivad olla käitumisprobleemid.
  • Pööra suhtlusele tähelepanu. Ära tegele samal ajal muude asjadega ning kindlusta, et ka sinu lähedase tähelepanu oleks sinul.
  • Vaata oma lähedasele silma ja säilita vestluse jooksul pilkkontakt.
  • Võimalusel räägi lähedasega nii, et teie näod on samal või sinu oma madalamal tasemel. Ülevalt alla rääkimine mõjub ähvardavalt ning võib tekitada negatiivseid tundeid.
  • Ole kannatlik. Sinu lähedasel võib minna kaua aega sinu mõistmiseks või enda mõtete väljendamiseks. Kiirustamine suurendab tema segadust.
  • Kui võimalik, kasuta suhtlusel huumorit ja nalja, kuid ära tee seda oma lähedase kulul. Naer aitab asju kergemalt võtta.
  • Püüa oma lähedast kaasata vestlusesse ka suuremas ringis. Küsi temalt lihtsaid küsimusi, julgustades teda nii vestluses osalema.
  • Pea meeles, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja hetki. Nii ka sinu lähedasel.
  • Kui lähedane ärritub või muutub rahutuks, peata käimasolev suhtlus ning proovi hiljem uuesti.
  • Suhtlemist võib mõjutada ka kuulmise- ja nägemise langus! Kahtluse korral räägi sellest perearstiga!

Kuidas teha ennast paremini arusaadavaks?

  • Tähtis pole see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda ütled - jälgi oma hääletooni ja kehakeelt! Need on sinu sõnumi edasi jõudmiseks olulised. Mitte-sõnaline suhtlus on eriti oluline sinu lähedase jaoks siis, kui tema võime kõnest aru saada haiguse arenedes nõrgeneb. Sinu lähedane tajub sinu ärritust ja pinget ning võib vastata sellele rahutuse ja vihaga.
  • Räägi lühikeste ja selgete lausetega (näiteks “Kuidas on, kas sa oled juba päevast väga väsinud ja tahad voodisse minna või mis?” asemel “Kas sa oled väsinud?”).
  • Küsi küsimusi, millele saab vastata “jah” või “ei”.
  • Kasuta rahulikku ja sõbralikku hääletooni.
  • Aeglusta kergelt oma kõnetempot, kuid säilita normaalne rääkimise rütm. Tee lausete vahele väikesed pausid.
  • Väldi asesõnade kasutamist (näiteks “Tule siia!” asemel “Tule kööki!”; “Siin need on!” asemel “Siin on su prillid!”; “Tere, mina siin!” asemel “Tere vanaema, mina olen Maria!”).
  • Enne kui palud oma lähedasel midagi teha, kasuta tema nime. See aitab tema tähelepanu köita.
  • Väldi negatiivset sõnakasutust (näiteks “Ära mine õue!” asemel “Jää tuppa!”).
  • Tee ülesanded ja tegevused väikesteks sammudeks. Palu oma lähedasel teha üks asi korraga. Palu tal järgmine samm teha alles siis, kui esimene on tehtud.

Kuidas saada oma lähedasest paremini aru?

  • Püüa “kuulata” tundeid öeldu taga. Vahel pole sinu lähedase jutt õige, kuid proovi aru saada, mis tundeid või soove ta väljendada püüab. Näiteks see, kui inimene küsib oma ema järele, võib väljendada turvatunde- ja lähedussoovi. Selle asemel, et lähedasele selgitada, et tema ema pole enam, anna talle hoopis mõista, et saad tema tunnetest aru. Näiteks võid öelda: “Ma tean, et sa igatsed oma ema. Sa oled emale väga kallis.” See aitab lähedasel tunda, et teda mõistetakse ning tekitab turvatunde.
  • Küsi üle, kas sa said kõigest õigesti aru.
  • Anna lähedasele vastamiseks piisavalt aega. Kui sulle tundub, et ta unustas küsimuse, korda seda täpselt samas sõnastuses. Kui sulle tundub, et ta ei saanud sinu küsimusest aru, püüa küsimus lihtsamalt ümber sõnastada.

Mida mitte teha?

  • Ära vaidle. Vaidlemine ei lahenda tavaliselt olukorda, vaid tekitab negatiivseid emotsioone ning suurendab sinu lähedase käitumisprobleeme.
  • Ära püüa oma lähedast parandada. Kui ta kasutab valet sõna, aga sa saad aru, mida ta mõtleb, lase sel olla ja suhtle edasi. Kui ta räägib asjadest, mida pole juhtunud või mis juhtusid kunagi teisel ajal, lase sel olla ja vii vestlusteema mujale. Aktsepteeri tema erinevat taju ajast ja olukorrast. Eriti haiguse hilisemates staadiumites pole parandamisest kasu. See põhjustab sinu lähedasele ainult stressi ning tekitab probleeme pigem juurde.
  • Ära ala- ja naeruväärista oma lähedast. Ära räägi oma lähedase juuresolekul temast, justkui teda poleks kohal. Ära suhtle temaga kui lapsega.
  • Ära küsitle oma lähedast pidevalt tema mälu ja teadmiste osas. On üsna tõenäoline, et ta ei mäleta vastust ning küsitlemine tekitab temas stressi.
  • Ära kasuta käskivat kõneviisi. Sõnasta oma soovid palvetena midagi teha. Ära edasta mitut palvet korraga ning ära räägi mitmest erinevast asjast korraga.

Millest rääkida?

  • Dementsuse süvenedes võib olla raske jututeemasid leida. Oluline on siiski suhtlusvõimalused säilitada!
  • Heaks jutu algatajaks on vanade fotode vaatamine.
  • Kui sinu lähedasel on mõni lugu, mida talle meeldib rääkida, võib paluda tal seda endale jutustada.

Kuidas suhelda dementsuse hilises staadiumis oleva lähedasega?

  • Isegi kui sinu lähedane enam ei räägi ega saa sõnadest aru, jätka temaga rääkimist. Rahulik ja sõbralik suhtlemine mõjub rahustavalt ning tekitab turvatunnet.
  • Lähene talle alati nii, et ta sind näeb. Vestluse alustamine, olles lähedase seljataga, võib ajada teda segadusse.
  • Tutvusta ennast alati suhtluse alguses.
  • Kui sa ei saa aru, mida sinu lähedane öelda tahab, palu tal sellele osutada.
  • Käitumisprobleemid võivad anda märku sellest, et sinu lähedane tahab midagi teistele teada anda. Püüa aru saada, mis on probleemide taga. Võib-olla on ta väsinud, võib-olla tunneb ta end konkreetses olukorras ebakindlalt.

Kuidas tulla toime lähedase kognitiivsete probleemidega?

Kognitiivsed ehk tunnetuslikud probleemid on dementsuse puhul väga levinud ning sageli häirub sinu lähedasel just mälu.

Millised probleemid võivad tekkida?

Sinu lähedane võib pidevalt küsimusi üle korrata, unustada olulisi fakte (näiteks nimesid või kuupäevi) või eksida endale tuttavas ümbruskonnas. Ta ei pruugi ära tunda tuttavate inimeste nägusid, keerukaks võivad osutuda ka igapäevased tegevused (näiteks toiduvalmistamine, koristamine, pesu pesemine). Sinu lähedane võib olla unustanud, kuidas kasutada kodust elektroonikat või tööriistu.

Mida teha?

  • Kasutage oma lähedase mälutreeninguks ning paremaks ajas ja kohas orienteerumiseks erinevaid abivahendeid: märkmikud, kalendrid, päevakavad, suured tahvlid kirjutamiseks ja joonistamiseks, lihtsasti loetavad kellad, erksa värvilahendusega igapäevatarbed (näiteks lauaserviis), elektroonilised seadmed meelespeade seadistamiseks, suunavad märgid ja kleepsud.
  • Aidake kohandada oma lähedase kodu, et tal oleks seal lihtsam orienteeruda ning koduste toimingutega hakkama saada. Loe lähemalt SIIT.
  • Tutvuge erinevate materjalidega, mis on mõeldud sinu ja sinu lähedase igapäevase elu lihtsustamiseks. Valiku eestikeelsetest materjalidest leiad SIIT.

Kuidas tulla toime lähedase emotsionaalsete probleemidega?

Dementsusega kaasnevad tihti depressioon ja sagedased meeleolu kõikumised (nutuhood, kergesti ärritumine). Meeleolu- või ärevushäire võib olla juba aastaid enne vaimse võimekuse häirumist dementsuse esmaseks sümptomiks.

Milliseid probleeme võib tekkida?

Depressioon on seisund, kus sinu lähedane on nii kurb, et ei suuda teha asju, milleks ta tavaliselt võimeline on. Tal on vähem energiat, probleeme võib olla söögiisu ja unega. Sinu lähedane võib rääkida, et ta tahaks olla pigem surnud või tunneb end halva inimesena. Ka siis, kui ta end nii ei väljenda, võite märgata tema uneprobleeme ja söögist loobumist.

Mida teha?

  • Aidake oma lähedase igapäevaelu mitmekülgsemaks muuta - soovitage talle kergemat kehalist treeningut, tooge tema päevakavva talle naudingut pakkuvaid tegevusi ja soodustage tema suhtlust teiste inimestega.
  • Uurige, kas teie lähikonnas käib koos eakate ja/või nende lähedaste toetusgrupp. Üheskoos ja rohkemate teadmiste ning oskustega on lihtsam edasi minna. Loe lisa SIIT.
  • Kui eneseabivõtted ei aita meeleolu- ja ärevushäireid leevendada, külastage kliinilist psühholoogi või psühhiaatrit, kes soovitavad vastavalt vajadusele ravimeid või pakuvad käitumuslikku ravi. Loe lisa SIIT.

Kuidas tulla toime lähedase käitumise ja psühholoogiliste probleemidega?

Peaaju haigus võib põhjustada sinu lähedasel käitumuslikke ja psühholoogilisi probleeme, mis võivad olla sinu lähedasele ja kogu perekonnale äärmiselt stressitekitavad. Aga pea meeles, et sinu lähedane pole nende tekkes süüdi!

Milliseid probleeme võib tekkida?

Sinu lähedane võib ärrituda, kuna ta ei suuda mälu halvenemise tõttu meenutada olulisi asju või kõnehäire tõttu ei mõista öeldut ega suuda end väljendada. Ta võib vihastada, kuna ei suuda end enam ise riietada, kuigi teab, et ta peaks olema juba riides. Ta lihtsalt ei oska oma liigutusi sel eesmärgil kontrollida.

Sinu lähedane võib püüda kodust lahkuda, sest ta ei tunne ära, et see on tema kodu. Seda kutsutakse “vaimu pimeduseks” ehk aju võimetuseks ära tunda seda, mida silmad näevad. Tal võivad tekkida ka väärkujutelmad ehk valearvamused, et inimesed näiteks varastavad tema järel või tema mees polegi tegelikult tema mees.

Mida teha?

Selliseid probleeme ei saa kahjuks välja ravida, kuid neid saab leevendada. Parim leevendus on sinu lähedase stressi ja mure vähendamine. Näiteks:

  • Kui sinu lähedane avaldab soovi minna koju, kuigi ta juba on seal, andke talle lihtne tegevus, et tähelepanu mujale juhtida.
  • Valige stressi vähendamiseks talle kergesti selga pandavaid riideid või küsige temalt küsimusi, millele on võimalik vastata “jah” või “ei”.
  • Vältige oma lähedasele surve avaldamist - kui mõni teema või tegevus teda ärritab, vahetage seda või eemalduge olukorrast, kuni olete mõlemad rahunenud.
  • Käitumuslike probleemide ennetamiseks aita luua oma lähedase ümber rahulikku ja turvalist elukeskkonda ning jälgi, et sinu lähedasel oleks võimalikult mugav - tema kõht oleks täis, tal poleks janu, temperatuur oleks sobiv.
  • Tutvuge erinevate materjalidega, mis on mõeldud sinu ja sinu lähedase igapäevase elu lihtsustamiseks.

Valik eestikeelseid materjale:

Valik ingliskeelseid materjale:

Kuidas tulla toime lähedase tajuprobleemidega?

Kui oled märganud, et sinu lähedane on hakanud nägema või kuulma asju, mida tegelikkuses ei ole olemas, võib olla tegemist tajuprobleemidega.

Milliseid probleeme võib tekkida?

Sinu lähedasel võivad tekkida hallutsinatsioonid. Hallutsinatsioon ehk ebataju on tajuhäire, mille korral esineb tajuelamus ilma reaalse stiimulita. Näiteks võib inimene näha või kuulda midagi, mida tegelikkuses ei ole olemas. See kogemus võib sinu lähedasele olla hirmutav ning ta võib püüda ennast kaitsta vaenulikkuse abil.

Tekkida võivad ka illusioonid. Illusioon ehk eksitaju on tegeliku objekti moonutatud taju. Võidakse eksida objekti omadustes. Näiteks võib sinu lähedane vaadata nagis rippuvat mantlit ning arvata, et tegemist on inimesega.

Mida teha?

  • Esimese asjana võiksite vastavalt probleemile koos oma lähedasega külastada silmaarsti või kõrvaarsti, kes kontrolliks ja vajadusel korrigeeriks teie lähedasel vastavalt tema nägemist või kuulmist. Vanemas eas võivad tajuprobleemid olla osaliselt seletatavad just vähenenud nägemis- või kuulmisvõimega.
  • Kui teie lähedasel on prillid või kuulmisaparaat, jälgige, et need oleks tema poolt kasutuses, töökorras ja puhtad.
  • Kui teie lähedasel on sagedased öised segasusseisundid või ta on rahutu ning kipub öösiti ringi uitama, jätke ööseks põlema väike öölamp. See võib aidata hirmuhoogusid vältida.
  • Kui teie lähedane kaebab, et ta näeb või kuuleb midagi, mida tegelikkuses ei ole olemas, püüdke ise rahulikuks jääda ning talle olukorda selgitada. Kui see ei aita, ärge laskuge temaga vaidlusesse, vaid jääge rahulikult tema kõrvale ja kinnitage, et kõik on korras, ta on turvalises kohas ning te olete seal, et teda aidata. Vaidlemine võib tema stressi ainult suurendada ja vaenulikkust süvendada. Mõnikord võib olla abi ka sellest, kui juhatate oma lähedase rahulikult teise ruumi või püüate tema tähelepanu muul viisil kõrvale juhtida.
  • Kohandage vajadusel oma lähedase kodu, näiteks vaadake, et valgustus oleks piisav ning hoidke kodu korras ja puhas, et põrandal ei oleks liigseid asju ega lahtiseid vaipu.
  • Kuulmishallutsinatsioone võib tekkida vähem, kui sinu lähedasel on ümber inimesi, kellega igapäevaselt vestelda.

Kuidas ma saan toetada oma lähedase üldist tervislikku heaolu?

Meil kõigil on tähtis säilitada võimalikult hea tervis. Dementsusega inimestel võib tervisliku eluviisi iseseisev järgimine raskeks osutuda. On väga oluline, et lisaks spetsialistidele ka tema lähedased selles nõu ja tuge pakuksid. Dementsuse arenedes ei pruugi inimene ise olla võimeline oma probleeme märkama ja väljendama. Ole tähelepanelik oma lähedase seisundi suhtes ning vajadusel võta ette samme, et tema tervislikku seisundit arsti või spetsialisti poolt kontrollida ja seejärel ka võimaluse olemasolul parandada. Mida paremini dementsusega inimene ennast tunneb, seda kergem on elu tema enda ning tema lähedaste jaoks.

Kehaline, vaimne ja sotsiaalne aktiivsus

Pärast diagnoosi teada saamist on lisaks koos lähedastega oma tuleviku planeerimisele ka väga oluline püsida nii vaimselt, sotsiaalselt kui ka kehaliselt aktiivsena. See loob paremad eeldused selleks, et säiliks võimalikult kõrge elukvaliteet. Aktiivne eluviis aitab dementsusega inimesel oma oskuseid ja võimeid võimalikult pikaajaliselt säilitada. Lisaks mõjub see hästi meeleolule ja parandab unekvaliteeti.

Iga inimene on erinev ning ja nõnda erinevad ka meie eelistused, hobid ja meelistegevused. Inimene, kes ei ole kunagi ristsõnade lahendamisest huvitatud olnud, ei hakka neid tõenäoliselt ka edaspidi tegema. Võta arvesse oma lähedase varasemaid huvisid ja hobisid ning püüa teda toetada nendega tegelemise jätkamisel. Võimalik, et tegevusi tuleb kohandada või hoopiski uusi hobisid leida. Vajadusel pea nõu tegevusterapeudiga, kuidas oma lähedase aktiivsustaset ja hobisid säilitada. Sobivaimate võimlemisharjutuste ja liikumissoovituste osas oskab nõu anda füsioterapeut. Vaimse tevise alase nõu saamiseks võid konsulteerida nii psühhiaatri, kliinilise psühholoogi kui ka vaimse tervise õega.

Mõned näited võimalikest tegevustest:

  • regulaarne liikumine (jalutuskäik või kepikõnd, viibimine looduses, jalgrattasõit, ujumine või mistahes muu kehaline treening);
  • võimlemine või tants (eriti koos teistega, sest nii on tegevus huvitavam ja meeldivam);
  • jõukohaste aiatööde tegemine, lillede kasvatamine;
  • lauamängude või kaartide mängimine;
  • ristsõnade, Sudoku, puslede või muude mõtlemisharjutuste lahendamine;
  • raamatute, ajalehtede, ajakirjade lugemine, et hoida ennast maailma asjadega kursis;
  • raadio või muusika kuulamine;
  • kunsti või käsitööga tegelemine;
  • muusikainstrumendi mängimine või koorilaul;
  • lähedaste ja sõpradega kokku saamine või neile helistamine, regulaarsed ühistegevused;
  • lemmikloomaga tegelemine.

Tegevuste planeerimine ja algatamine võib inimese jaoks olla raske. Lähedased saavad sellele palju kaasa aidata. Isegi kui inimese esmane reaktsioon on negatiivne, ei tasu tegevuste väljapakkumisest ja katsetamisest loobuda. Vahel läheb nendega kaasa tulemiseks lihtsalt rohkem aega, kuid lõpuks võib su lähedane ikkagi tegevust nautida. Kui tundub, et talle väljapakutud tegevus tõesti ei meeldi, siis proovige midagi muud.

Toitumine

Tervislikult ja mitmekülgselt toitumine on meie tervisele väga oluline. Inimese aju ja keha vajab tervislikku toitu. Kui sinu lähedane ei saa söögiga korrapäraselt eluks vajalikke toitaineid, muutub tema vaimne seisund kiiremini nõrgemaks. Pea toidusedeli koostamisel nõu perearstiga, pereõega või toitumisnõustajaga.

  • Sööge palju värskeid puu- ja juurvilju.

  • Sööge rammusat kala (näiteks lõhe, forell).

  • Jälgi, et su lähedane jooks päeva jooksul piisavalt vedelikku (näiteks 5 klaasi päevas), kuid pea meeles, et kohv ja alkohol viivad vett organismist välja.

  • Oluline on vähendada liigselt rasvaste ja magusate toitude tarbimist.

  • Ärge liialdage piimatoodete, valmistoidu ega poolfabrikaatidega (näiteks tehases valmistatud supid, kotletid, kalapulgad ja muu).

  • Toidulisandite, sealhulgas vitamiinide ja mineraalainete sobivas koguses tarvitamise osas pea nõu apteekriga.

  • Personaalse toitumisalase nõu saamiseks pöördu oma pereõe ja/või toitumisnõustaja poole.

    Lisainfot tervisliku toitumise kohta leiad SIIT. Lisainfot toitumisel abistamise kohta leiad SIIT.

Tubakas ja alkohol

Suitsetamine ja alkoholi tarbimine on tervist kahjustavad tegevused, mida inimesed sageli naudivad. Nendest loobumine on tervise seisukohalt ainuõige, kuid neist harjumustest loobumise üle arutlemine võib tekitada konflikte. Suitsetamisest loobumine võib inimese muuta närviliseks ja kergesti ärrituvaks. Kui võimalik, aruta olukorda oma lähedasega.

  • Mõned dementsusega inimesed unustavad suitsetamise ära, kui silme all ei ole suitsetamisele viitavaid objekte (näiteks sigaretid, tuhatoosid).
  • Suitsetamine suurendab ka tulekahju tekkimise riski. Kui su lähedane jätkab suitsetamist, siis püüa see teha nii turvaliseks kui võimalik.
  • Kontrolli, et tema kodus oleks töötav suitsuandur.
  • Võimalusel asenda tikud välgumihkliga.

Suitsetamisest loobumise toetamiseks leiad lisamaterjali SIIT.

Alkoholi pikaajaline kuritarvitamine võib mõjuda üldisele ning närvisüsteemi tervisele kahjulikult ning dementsust süvendada. Alkohol mõjub dementsusega inimestele tihti tugevamalt, mistõttu võib olla vajalik koguseid piirata. Kui su lähedane tarvitab retseptiravimeid, ei tohiks ta juua alkoholi - alkohol võib ravimite imendumist pärssida, samas võib osade ravimite koosmõju alkoholiga olla organismile mürgine. Abiks võib olla see, kui hoiad alkoholipudelid silma alt eemal või tõstad need ümber teise kohta.

Kui sa kahtlustad, et su lähedasel võib olla alkoholisõltuvus, pöördu perearsti juurde ning pea nõu alkoholist loobumise teemal. Parima lahenduse saavutamiseks kaasa võimalusel ka oma lähedane.

Iseseisvat lugemist leiad SIIT.

Stress ja vaimne tervis

Pikaajaline stress ja meeleoluprobleemid mõjuvad kogu organismile kurnavalt.

  • Kuula oma lähedase mured ära. Näita talle, et sa mõistad. Ära püüa oma lähedast lihtsalt lõbustada või tema kaebuseid pisendada - see võib jätta mulje, et sa ei pea nende muret oluliseks.
  • Pingete korral paku oma lähedasele välja tegevusi, mis talle lõõgastavalt mõjuvad ja mida ta naudib.
  • Juhul kui sa tunned, et su lähedane vajaks murede või alanenud meeleoluga toime tulekul abi, siis pöördu psühhiaatri ja/või kliinilise psühholoogi poole.

Uni

Hea ja piisava pikkusega öine uni kosutab inimese keha ja vaimu.

  • Püüa vältida päevast tukastamist. Päevase igavuse korral proovi leida oma lähedasele tegevust.
  • Väldi teed ja kohvi, eriti õhtuti.
  • Julgusta ja toeta oma lähedase päevast füüsilisest aktiivsust. Näiteks käige koos jalutamas või võimelge. Päevane liikumine parandab und.

Une kohta loe lähemalt SIIT.

Muud haigused ja ravimite võtmine

Dementsuse diagnoos ei tähenda seda, et muud haigused ei võiks sinu lähedase olemist täiendavalt häirima hakata. Jälgi oma lähedase seisundit tähelepanelikult, et märgata varakult võimalikke terviseprobleeme. Dementsuse süvenedes ei pruugi su lähedane olla enam võimeline nendest otseselt märku andma. Probleemi olemasolule võib viidata hoopis näiteks muutus käitumises.

  • Vanuse edenedes kasvab ka südame- ja veresoonkonnahaigustesse haigestumise risk. Kui su lähedane tunneb ennast halvasti, siis tuleks kindlasti minna perearsti juurde. Haigused võivad sinu lähedase seisundit halvendada - ta võib tunda ennast tavapärasest nõrgemana või olla rohkem segaduses.
  • Dementsust võib süvendada väljakirjutatud ravimite ebakorrapärane tarvitamine. Jälgi, kas su lähedane võtab ravimeid nii nagu arst on välja kirjutatud. Ravimite võtmisel on abiks ravimikarbid ja ravimite personaalne pakendamine, mille kohta leiad lisainfot SIIT.
  • Kui püsib kahtlus, et halb enesetunne võib olla põhjustatud ravimitest, siis pea nõu perearstiga. Eriti peaks inimese seisundit jälgima käitumisprobleemide vastu välja kirjutatud ravimite korral.
  • Lase regulaarselt oma lähedase nägemist ja kuulmist kontrollida.
  • Kui su lähedasele on välja kirjutatud prillid ja kuuldeaparaat, siis jälgi, et ta neid kasutaks.
  • Samuti peaks vähemalt kord aastas külastama hambaarsti.
  • Eakatel inimestel võivad erinevad haigused (näiteks gripp) raskemalt kulgeda. Vaktsineerimise osas pea nõu oma perearstiga.

Uni ja unehäired vanemas eas

Häirunud uni on tänapäeval võrdlemisi levinud probleem ja sellel võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid. Vananedes muutuvad unehäired sagedasemaks. Pikaajaline unetuse all kannatamine ei ole möödapääsmatu - saadaval on erinevaid lahendusi ja soovitusi. Asjakohaselt toimides on võimalik suuremale osale uneprobleemidest leevendust leida.

Mis on uni ja milleks see vajalik on?

Põhjaliku eestikeelse ülevaate leiad SIIT.

Mis on unehäired ja miks nad tekivad?

Insomnia ehk unetus võib esineda nii omaette kui ka olla põhjustatud mõne muu haiguse poolt. Esmase unetuse korral on tegemist tervisliku seisundi häirumisega, mille üheks ilminguks on unehäire (raskused magamajäämisel, katkendlik uni või liigvarajane ärkamine). Sellisel juhul võib olla häiritud ka ööpäevane ehk tsirkadiaanne rütm, unestaadiumite vaheldumine ja muu.

Teiseselt põhjustatud unehäirete kohta saame rääkida, kui uni on häiritud mõne muu haiguse, tervist kahjustava harjumuse või elulise/keskkondliku mõjuteguri tõttu. Alkoholi või ergutite kuritarvitamine, kõrge ja/või pikaajaline stressiseisund ning erinevad meeleolu- ja ärevushäired on vaid mõned näited selliste seisundite kohta. Erinevate unehäirete lühikesed iseloomustused leiad SIIT.

Kuidas unehäiretele leevendust saada?

Toome välja kolm peamist strateegiat: elustiilimuudatused, ravimid ning psühhoteraapia.

1. Muudatused elustiilis: mida saan enda jaoks ise ära teha? Paljudel juhtudel on unetus isemööduv ja vajab minimaalselt (kui üldse) arsti- või spetsialistipoolset sekkumist. Unearsti või -nõustaja poole pöördudes proovitakse esialgu koostöös pöördujaga üle vaadata eluline seisund ning haiguste ajalugu. Kas saame oma igapäevaste harjumuste osas midagi paremaks muuta, et paraneks ka uni? Soovituslik on magama minna ning voodist tõusta regulaarselt ühel ja samal ajal ning vältida pikki lõunauinakuid. Näiteks võiks ka ergutavaid jooke tarbida ja füüsilist treeningut teha 3-4 tundi enne magamaheitmist ja mitte hiljem. Valgusehulk on samuti tähtis unekvaliteedi mõjutaja. Täisväärtuslikuks uneks vajame pimedust, täpselt nagu meie kauged esivanemad. Kuna päikesevalgust on meil aastas võrdlemisi vähe, siis tasub võimalikult palju viibida toast väljas, värskes õhus. Läbipaistmatud rulood ning infotehnoloogia (mobiiltelefonid, tahvelarvutid, TV) väljalülitamine magamistoas kuulub hea unehügieeni juurde.

Eneseabi – info ja artiklid

Unehügieen (TÜ Kliinikumi infoleht patsiendile)

Unepäevik

Hea une 10 käsku (Eesti Unemeditsiini Selts)

2. Unehäirete ravimid – rahustid, uinutid ja muu. Rahusteid ja uinuteid tuleks kasutada koostöös arstiga nii vähe kui võimalik ning vaid nii kaua kui vajalik. Vastavate ravimite osas tekib kiiresti tolerants ning nad on sõltuvusttekitavad. Ka ärevushäirete tüsistusena võib tekkida uneprobleem, samas ei soovitata ärevushäirete raviks pikaajaliselt tarvitada rahustavaid preparaate, vaid eelistada teisi sekkumisi (lõdvestusharjutused, mediteerimine/jooga, sügav hingamine, kehaline treening ja muu selline). Väga oluline on vältida alkoholi ja rahustite/uinutite samaaegset kasutust, kuna toime võib olla tervisele väga kahjulik. Eriti oluline on jälgida uinutite tarvitamist eakatel. Neuroloog dr Katrin Sonn on hea ülevaate rahustite ja uinutite kasutamisest kirjutanud SIIN.

3. Psühhoteraapia Koostöös kliinilise psühholoog-psühhoterapeudiga on võimalik töötada oma mõtlemise, tunnete ja käitumismustritega, neid analüüsida ning sisse viia asjakohaseid korrektuure, parandades seeläbi oma une kvaliteeti.

Unetuse kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia (KKT)

Kust saab vajadusel spetsialisti abi?

Unimed Unekeskus

TÜ Psühhiaatriakliiniku Unehäirete osakond

Teised unekeskused

Lisalugemist ja -kuulamist

Unearst: pidev unepuudus võib tervist oluliselt muuta

Unimedi Unekeskuse artikliblogi

Unetus – Vikerraadio Huvitaja 1.08.2016

Kuidas saan oma lähedast toitumisel aidata?

Toitumisega seotud mured on sõltuvalt dementsuse staadiumist erinevad. Probleeme võib esmalt olla toidu ostmisel, toidu valmistamisel ning lõpuks ka toidu söömisel ja vedeliku joomisel. Igaüks neist muredest võib viia sinu lähedase ühekülgse dieedi, alatoitumuse ja vedelikupuuduseni.

Põhjuseid, miks sinu lähedane ei söö või joo, on mitmeid ning alati pole tegemist lihtsalt isupuudusega. Seda võib tekitada depressioon, tajuhäire, keskendumishäired, väsimus, kehv koordinatsioon, mälumis- ja neelamisraskused, valu suus, ravimite kõrvalmõjul tekkinud isupuudus, ebapiisav kehaline aktiivsus ja kõhukinnisus. Samuti võib olla sinu lähedasel raske end nälja- ja janutunde puhul või toidu mittemeeldimisel sõnaliselt väljendada. See võib panna teda end väljendama hoopis läbi käitumise – söömisest keelduma, toitu suus hoidma, toitu loopima.

Vähene söömine võib tekitada kaalulangust, väsimust, lihasjõu langust ja suurenenud vastuvõtlikkust haigustele. Vedelikupuudus võib süvendada segadustunnet, tekitada peavalu, kuseteede põletikku ja kõhukinnisust. Seega on äärmiselt oluline oma lähedast toitumisel abistada ning püüda mõista, mis võiks olla tema toitumisega seotud probleemide tegelik põhjus.

Söömisel abistamine

  • Paku oma lähedasele välimuselt, maitselt ja lõhnalt atraktiivset toitu. Toiduvalmistamise lõhnad võivad isu suurendada! Paku toitu, mis su lähedasele meeldib.
  • Otsi söömiseks erinevaid võimalusi. Kui sinu lähedane on tihti öösiti üleval, võivad ka öised ampsud olla hea idee.
  • Ära paku palju toitu korraga, väiksed ja regulaarsed toidukorrad toimivad paremini. Väiksed portsjonid püsivad ka kauem soojad. Külm toit ei pruugi olla sinu lähedasele meeldiv.
  • Maitsetaju võib muutuda. Võid proovida tugevamaid maitseid või magusamaid toite. Ära keela lähedasele magustoitu, kui ta pole soolast toitu söönud. Ta võib lihtsalt eelistada magusat maitset.
  • Ka temperatuuritundlikkus võib muutuda. Jälgi, et toit poleks liiga kuum!
  • Kui su lähedasel on mälumis- ja neelamisprobleemid, proovi enne päris püreede pakkumist lihtsalt pehmemaid toite, näiteks munaputru. Väldi sel juhul väga kuiva toitu, näiteks küpsiseid.
  • Proovi erinevat tüüpi toitu – smuutid ja piimakokteilid võivad hästi sobida.
  • Püreesid pakkudes tee kindlaks, kas neis on piisavalt kõiki vajalikke toitaineid ning kas need on ka maitsvad.
  • Julgusta oma lähedast toitumisprotsessist rohkem osa võtma – ta võib aidata toidu valmistamisel või laua katmisel.
  • Tuleta aeg-ajalt oma lähedasele meelde, et ta võiks süüa. Samuti selgita alati, mis toiduga on tegu.
  • Mõnel juhul peab lähedasele meelde tuletama ka seda, et toidu jõudmisel suu juurde tuleb avada suu, toitu mäluda või neelata.
  • Kui sinu lähedasel on koordinatsiooniprobleemid, mis tekitavad raskusi kahvli ja noa kasutamisel, tükelda toit, kasuta lusikat ning paku tihti ka käega söödavat toitu, näiteks puuvilju, juurvilju ja juustu.
  • Noa, kahvli ja/või lusika kasutamisel võivad nägemishäire korral aidata erksavärvilised käepidemed, et aidata neid paremini taustast eristada.
  • Söömise soodustamiseks on oluline hea suuhügieen ja vajadusel hästi sobivad proteesid – kui suus on valu või mälumine ebamugav, ei pruugi lähedane üldse süüa.
  • Vahel võib toitumisel aidata ka sõbralik, rahustav atmosfäär – pane mängima rahulik muusika. Lase süüa oma lähedasel seal, kus tal on mugav. See võib olla eriti oluline koordinatsiooniprobleemide korral.
  • Kasuta söömist ja joomist oma lähedase aktiivsuse ja sotsiaalsuse stimuleerimiseks.

Joomisel abistamine

  • Julgusta oma lähedast jooma kogu päeva jooksul! Soovituslik on tarbida ligi 1,5 liitrit vedelikku päevas.
  • Sageli ei aita lihtsalt topsi asetamisest nägemisulatusse. Tuleta oma lähedasele meelde juua iga kord, kui ta midagi sööb.
  • Kasuta läbipaistvat jooginõud, et oleks näha, mis joogiga on tegu. Võid kasutada ka eredavärvilist topsi, mis tõmbaks tähelepanu.
  • Kui su lähedasel on nägemisprobleemid, kirjelda, mis joogiga on tegu ning kus tops asub.
  • Kui sinu lähedasel on koordinatsiooniga raskusi, vali tema jaoks sobiv jooginõu – mitte liiga raske ja sobiva kujuga.
  • Paku oma lähedasele vahelduse mõttes päeva jooksul erinevaid jooke, nii külmi kui ka kuumi.
  • Vedelikupuuduse ärahoidmiseks võib pakkuda ka kõrge vedelikusisaldusega toite – näiteks tarretist või jäätist.

Täielik abistamine toitmisel ja jootmisel

  • Jälgi, et sinu lähedane oleks toitmise ja jootmise ajal ergas ning tal oleks mugav püstine istumisasend.
  • Kui sinu lähedane on voodihaige, siis jälgi, et ta oleks toitmiseks ja jootmiseks sobivas asendis. Õigeid asendeid jootmiseks oskab soovitada näiteks füsioterapeut, tegevusterapeut, koduõde või -hooldaja.

Kuidas saan oma lähedast riietumisel aidata?

Dementsuse süvenedes tekkivad koordinatsiooni- ja tähelepanuprobleemid võivad muuta riietumise sinu lähedase jaoks keerukaks toiminguks. On oluline, et sinu lähedane saaks nii kaua kui võimalik ise otsustada, mida ta seljas soovib kanda.

Riietumine

  • Kui võimalik, küsi oma lähedaselt alati, mida ta sooviks kanda. Samas, proovi talle pakkuda üht valikut korraga, kuna liiga palju valikuid võib segadusse ajada.
  • Pea silmas, et sinu dementsusega lähedase riided oleksid mugavad, vastavalt temperatuurile sobivalt õhukesed või paksud ning alati kuivad! Sageli võib olla kasulik kanda mitut õhukest riidekihti ühe paksu riideeseme asemel. See võimaldab paremini muutuva temperatuuriga kohaneda.
  • Kui sinu lähedasel on palju riideid, aseta kättesaadavasse kohta just need riided, mida ta kõige enam kanda armastab.
  • Aseta riided enne riietumist nii, et sinu lähedane saaks neid võtta ja selga panna õiges järjekorras, alustades aluspesust ja lõpetades ülariietega. Kui ta satub riideeset valides segadusse, aita tal valida õige riideese või ulata talle see.
  • Jälgi, et enne riietumist poleks riided pahupidi ning kõik nööbid ja lukud oleks lahti.
  • Lihtsam on kanda riideid, millel on suured kaelaavad, millel pole üldse kinnitusi või on eestpoolt suletavad kinnitused.
  • Naistel võib olla ebamugav rinnahoidjata välja minna. Võib proovida näiteks eest suletavaid rinnahoidjaid. Proovige vältida ka kitsaid sukki ja sukapükse. Need võivad põhjustada vereringehäireid.
  • Meestel on tihti lihtsam kanda boksereid kui Y-kujulist aluspesu.
  • Kui sinu lähedane satub riideeset selga pannes segadusse, juhenda teda samm-haaval, näiteks palu tal panna käsi läbi varruka.
  • Kui riietumisel läheb midagi valesti, näiteks saab särk valepidi selga, proovi läheneda asjale taktitundeliselt.
  • Sildista kapid ja sahtlid, kus kindlad riideesemed või riidekomplektid asuvad. Siltidele lisa ka pildid. See võib olla paremini mõistetav kui lihtsalt sõnad.
  • Sea ka tuba riietumise jaoks sobivaks. Jälgi, et toas oleks riietumiseks piisavalt soe ja valge ning et seal oleks privaatne.
  • Kui sinu lähedasel on riietumisel raske tasakaalu hoida, hangi talle riietumiseks sobiv, käsitugedega tool.
  • Küsi alati, kas lähedane sooviks enne riietumist tualetis käia.
  • Kuigi sinu lähedane võib soovida kanda ainult kindlaid riideid, jälgi, et ta vahetaks neid regulaarselt. Võid teda julgutstada riideid vahetama, kui keegi tuleb külla või kui minnakse välja.
  • Riiete ostmisel julgusta teda aegsasti valima riideid, mida oleks lihtsam käsitleda, eelistades nööpidele näiteks trukke.
  • Nööridega kingi võib olla keeruline jalga panna. Valige pigem kinnitusteta jalanõud, mida on kerge jalga lükata. Samas, proovi vältida susside kandmist rohkem kui mõned tunnid päevas, kuna sussid ei pruugi piisavalt jalgu toetada.
  • Kui võimalik, võta oma lähedane riidepoodi kaasa. Eelista väiksemaid ja rahulikke poode, kus müüjad sinu lähedast juba tunnevad ning abistada oskavad.
  • Kui ostad oma lähedasele üksi riideid, proovi alati enne seda määrata ka tema suurus. Ta võib olla kaalust alla või juurde võtnud nii, et sa polegi seda märganud. Võid osta juba olemasolevatele riietele sarnaseid riideid. Sinu lähedane ei pruugi uusi riideid ära tunda ega neid omaks tunnistada ning võib keelduda neid kandmast.
  • Osta riideid, mis on masinpestavad ja vajavad vähe triikimist. See võib säästa kõvasti sinu aega!
  • Pingeliste olukordade vältimiseks lepi sellega, kui sinu lähedane soovib kanda ebaharilikku riietust, kui see otseselt tema tervist ei kahjusta. Kui riietus on ohtlik või ebasobiv, võid selle käeulatusest eemale panna, et tal ei tekiks tahtmist seda kanda.
  • Luba lähedasel riietuda omas tempos ja kasuta seda aega näiteks temaga lobisemiseks. Kui su lähedane keeldub riietumisel abist, proovi ta mõneks ajaks üksi jätta. Hiljem võib ta olla leplikum.
  • Sinu lähedase välimus aitab tal meenutada, mida ta peaks tegema. Kui tal on seljas riided, mida ta kandis tööl, võib ta arvata, et ta peab tööle minema. Samuti kui ta kannab päeval öösärki, võib talle tunduda, et on uneaeg.
  • Kui sinu lähedane on harjunud end meikima, kandma ehteid ja juukseid kindlat viisi, võib ta ka nendes tegevustes abi vajada!

Kuidas saan oma lähedast liikumisel aidata?

Sinu lähedasel võib dementsuse süvenedes tekkida erinevaid liikumisprobleeme, mille olemus, algusaeg ja kulg sõltub paljuski dementsust põhjustavast haigusest. Näiteks Parkinsoni tõve või Lewy kehakeste dementsusega kaasneb aegamisi süvenev liigutuste aeglustumine ja liigeste jäikus, mis takistab liikumist, kuid vaskulaarse ajukahjustuse (näiteks insuldi) korral võib sinu lähedasel tekkida äkiliselt ühe kehapoole lihaste nõrkus, mis põhjustab jäsemete halvatust.

Olenemata sinu lähedase dementsuse tüübist, võib üheks suurimaks takistuseks ohutul või iseseisval liikumisel olla probleem tasakaaluga. Tihti on kehva tasakaalu tõttu keeruline sooritada kõige tavalisemana näivaid igapäevaseid tegevusi – käia tualetis, võtta vanni, riietuda. Ka tasakaaluprobleemide raskusaste võib olla väga erinev. Kui esialgu avaldub see lävepakkude taha komistamisena, siis hiljem võib olla mureks toeta istumine.

Proovi mõista, mis on sinu lähedase liikumisprobleemide taga. Kui ta ei soovi enam õue jalutama minna või duši all käia, võib tal olla hirm kukkumise ees. Kui ta ei kammi enam oma juukseid, võib selle põhjuseks olla ka valus ja jäik liiges. Kui ta ei soovi voodilt tõusta, võib olla põhjuseks liiga madal või pehme voodi, kust on keeruline püsti saada. Kui leiad oma lähedase liikumisprobleemide põhjuse, on juba palju lihtsam teda liikumisel õigesti abistada. Sinu lähedase liikumisprobleemide põhjalikuks hindamiseks ning parimate soovituste saamiseks tasuks kindlasti külastada ka füsioterapeuti ja tegevusterapeuti või veelgi parem, kutsuda nad oma lähedase juurde koju.

Füsioterapeut õpetab teile kehalisi harjutusi ja koostab sinu lähedasele sobiva harjutusprogrammi, mis aitaks säilitada või parandada lihaste jõudu ja liigeste liikuvust. Ta annab nõu, kuidas säilitada tasakaalu kõndimisel, erinevate tasapindade vahel siirdumisel (näiteks toolilt püsti tõusmine, voodilt ratastooli saamine jne) ja istumisel. Samuti võib ta liikumise soodustamiseks ja turvalisemaks muutmiseks soovitada abivahendeid (näiteks küünarkarku, harkkeppi või rulaatorit) ning aidata neid sinu lähedase jaoks õigesti kohandada.

Tegevusterapeut õpetab teile viise, kuidas nutikalt ja ohutult probleemseid igapäevategevusi (hügieenitoimingud, riietumine) sooritada ning milliseid abivahendeid selleks kasutada.

Füsio- ja tegevusterapeut annavad kasulikke nõuandeid, kuidas kodune keskkond sinu lähedase jaoks võimalikult mugavaks ja ohutuks muuta. See võib tähendada lihtsamaid muudatusi, näiteks vaipade eemaldamist põrandalt kui ka suuremaid, näiteks ukseavade laiendamist.

Kuidas muuta kodu lähedase jaoks mugavaks ja ohutuks?

Enamik dementsuse diagnoosiga inimesi soovib võimalikult kaua iseseisvust säilitada ja oma kodus nii pikaajaliselt kui võimalik edasi elada. Süvenevad vaimsed ja füüsilised probleemid võivad siiski hakata järjest enam raskendama igapäevast turvalist toimetulekut. Järgnevalt on välja toodud osa keskkondlikke kohandusi ja abivahendeid, mis võimaldavad su lähedasel kergemate probleemidega kodus ise hakkama saada. Nendest lahendustest on kasu ka siis, kui su lähedane elab sinu juures või hooldusasutuses.

Tuleb meeles pidada, et tuttav ja turvaline kodukeskkond toetab dementsusega inimese toimetulekut. Mitmed tegevused, mis oma kodus on juba “käe sees” (näiteks tualettruumi leidmine) võivad keskkonna muutudes suureks väljakutseks osutuda. Võimekusele kohandatud keskkond teeb iseseisva tegutsemise lihtsamaks, soodustab tähenduslike tegevuste algatamist ja edukat sooritamist.

Kõikide kohanduste ja abivahendite puhul tuleb meeles pidada, et sinu lähedasel ei pruugi olla lihtne neid omaks võtta ja kasutama hakata. Siinkohal toimivad kindlasti paremini lahendused, mis on su lähedasele juba varasemast tuttavad või mis on väga lihtsalt mõistetavad. Näiteks on vähetõenäoline, et inimene, kes ei ole oma elus kunagi kalendermärkmikku kasutanud, võtab selle haiguse süvenedes kasutusele. Samuti ei ole mõtet muretseda tunnetushäirete toetamiseks abivahendeid, mille kasutamiseks on vaja kõrgemat kognitiivset taset kui su lähedasel parajasti on. Uute abivahendite kasutuselevõtt vajab kindlasti treenimist ja harjumist. Probleemide ja küsimuste korral konsulteeri julgesti kliinilise neuropsühholoogi või tegevusterapeudiga.

Kognitiivsed probleemid

  • Aseta kodus orienteerumist toetavad abivahendid nagu suur kell ja seinakalender nähtavale kohale.
  • Võimalusel kasuta kalendrit, kus on koheselt märgatav tänane kuupäev, näiteks punase ruuduga märgitud.
  • Nägemis- või tajuprobleemide korral sobib rääkiv kell.
  • Tegevuste õigeaegseks alustamiseks saab kasutada äratuskella või nutitelefoni meeldetuletusi. Nende seadistamiseks on su lähedasel tõenäoliselt abi vaja.
  • Mitmeosaliste tegevuste (näiteks helistamine, TV-puldi käsitlemine) puhul võib olla abi lühikeste ja konkreetsete tegevusjuhiste kirjapanemisest. Nummerda tegevussammud ja aseta juhend kohta, kus su lähedane selle vajadusel leiaks.
  • Korras kodu ja asjade hoidmine kindlates kohtades aitavad vajalikke esemeid kiiremini leida.
  • Olulisi isiklikke asju nagu võtmed, rahakott või mobiiltelefon püüa hoida ühes kindlas kohas.
  • Kõige olulisemate esemete (nagu võtmed ja rahakott) külge on võimalik panna leidmist lihtsustavad andurid.
  • Aseta esemed kohtadesse, kus tavaliselt neid vaja läheb, vältimaks liigset otsimist (näiteks kastekann lillede juurde või prillid kirjutuslauale).
  • Tihti vajaminevaid esemed (näiteks prillid, mobiiltelefon) võib ka paelaga kaela riputada.
  • Vajadusel aseta sahtlitele selgelt taustast eristuvad sildid või pildid nende sisuga.
  • Päevase rutiini loomine ja hoidmine suurendab kindlustunnet ja parandab tegevustes orienteerumist.
  • Koostada võib päeva-, nädala- või kuuplaani, mis tuleks riputada korteris nähtavale kohale. Päevaplaani koostamisel aruta selle sisu oma lähedasega eelnevalt läbi.
  • Vähenda koduses keskkonnas müra ja muid segavaid tegureid (näiteks raadio, televiisor).
  • Rahulikud värvid toetavad keskendumisvõimet, kirjud mustrid seevastu võivad inimest segadusse ajada.
  • Kasuta kodu sisekujunduses tugeva kontrastiga ühevärvilisi esemeid, mis muust taustast hästi eralduvad, näiteks erkpunane käsipuu valge seina taustal.
  • Ravimite õigeaegseks võtmiseks saab kasutada ravimikarpi või apteegist ravimite personaalset tellimist.
  • Telefoni kasutamise lihtsustamiseks on müügil kohandatud telefonid, kus helistamiseks piisab lähedase pildile vajutamisest. Otsevalimise funktsioon aitab lihtsustada ka tavaliste mobiiltelefonide kasutamist.
  • Peeglid ja läikivad pinnad võivad dementsusega inimest segadusse ajada. Kui õues läheb pimedaks, tõmba kardinad ette.
  • Kasuta öise segasusseisundi vähendamiseks vajadusel öölampi, mida saab ööseks põlema jätta või väga kergelt näiteks puudutades põlema panna.

Turvalisuse tagamiseks

  • Komistamisohu vähendamiseks eemalda kodust lahtised vaibad, hoia põrandaid üleliigsetest asjadest puhtana.
  • Vähenda ohtlikult asetsevaid teravaid nurki, näiteks mööbli ümberpaigutamise abil.
  • Vajadusel kasuta häirenupu teenust.
  • Kui voodist kukkumise risk on eriti kõrge, siis tuleks kaaluda voodi ette madratsi või pehmete mattide asetamist.
  • Kodust/voodist väljumise jälgimiseks on võimalik kasutada ka alarmiga põrandamatti.
  • Söögi valmistamise turvalisemaks muutmiseks võid paigaldada pliidivalvuri, mis jälgib pliidi temperatuuri ja kasutusaega ning ohu korral pliidi automaatselt välja lülitab.
  • Dementsuse süvenedes võivad tikud ja välgumihkel samuti endast ohtu kujutada.
  • Kui su lähedase kodus ei ole veel suitsuandurit, siis paigalda see kindlasti. Kontrolli regulaarselt suitsuanduri töökorras olekut.
  • Piisav valgustus on väga oluline, eriti treppidel ja uste juures. Poodides on saadaval liikumisanduriga lambid, millest võib olla abi näiteks öösel tualettruumi leidmisel.
  • Teineteisest selgelt eralduvad/kontrasteeruvad värvitoonid aitavad leida pidepunkte nii liikumiseks kui ka tegevuste alustamiseks, näiteks punased valguslüliti ümbrised, erksavärviline markerriba trepiastmetel.
  • Aknad, mida on võimalik avada vaid osaliselt (näiteks tuulutusasendisse) on turvalisemad kui täies ulatuses avatavad aknad.
  • Võimalusel vaheta isesulguvad snepperlukud tavaliste lukkude vastu. Nii vähendad tõenäosust, et su lähedane kogemata end kodust välja lukustab.
  • Eemalda ravimikapist/sahtlist ohtlikud ja vanad ravimid.
  • Hoia kodukeemiat vajadusel lukustatud kapis.
  • Eemalda kodust relvad.

Eestis müüvad abivahendeid näiteks:

Uuri lisaks:

Kes osutab psühholoogilist abi dementsuse ja hoolduskoormusega toimetulekuks?

Dementsusega lähedase eest hoolitsemine mõjutab sinu igapäevaelu kõiki aspekte ning võib olla emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav. Hoolduskoormuse kasvades võib suureneda väsimus, tekkida isolatsiooni- ja üksindustunne ning rahalised ja tööalased raskused. Ära jää oma muredega üksi! On olemas spetsialiste ja tugigruppe, kes saavad sulle sellel keerulisel perioodil nõu ja jõuga abiks olla.

Emotsionaalse abi saamiseks tasub pöörduda ka kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi vastuvõtule. Kui sul on eriarsti (psühhiaater, neuroloog, taastusraviarst) suunamiskiri ja külastad Haigekassaga lepingut omavat raviasutust või saad Teraapiafondi toel perearstilt suunamiskirja, on teenus sulle tasuta. Ise teenuse eest tasudes võib psühholoogi külastada ka saatekirjata.

Just sinule sobiva psühholoogi või psühhoterapeudi leidmiseks tasub uurida järgmist:

  • Kas asutusel, kus spetsialist töötab, on Terviseameti tegevusluba? Kontrolli seda SIIT.
  • Kas sinu valitud spetsialistil on psühholoogi kutsetunnistus? Kontrolli seda SIIT.
  • Mida teenuse raames tehakse (milliseid meetodeid spetsialist kasutab ja kas tal on ka psühhoterapeudi väljaõpe), kui kaua teenus kestab ning mis on selle eesmärk?

2016 aasta andmetel on Eestis 136 kehtiva kutsetunnistusega kliinilist psühholoogi. Oleme koostamas põhjalikku ülevaadet keskustest, milles töötavaid kliinilisi psühholooge usaldame soovitada just dementsusega elavate inimeste ja nende lähedaste probleemidega tegelemisel. Seniks aga toome välja mõned asutused, millest võiksite alustada:

Kuidas peaksin lastele dementsusest rääkima?

Laps märkab muutuseid enda lähedase iseloomus ja käitumises. On loomulik, et sa tahad oma lapsi kaitsta, kuid nendest muutustest on vaja lapsele rääkida. Vastasel juhul püüavad nad ise selgitusi leida, jõudes arvamustele, mis ei pruugi kasulikud olla (näiteks enda või lähedase süüdistamine).

Muutused lähedaste käitumises võivad lastes tekitada:

  • Kurbust ja leina, kuna nende lähedane jäi haigeks, on muutunud.
  • Ärevust selle ees, mis juhtub lähedasega tulevikus.
  • Hirmu, ärritust või häbi lähedase ebakohase käitumise pärast, eriti kui see toimub teiste inimeste ees.
  • Igavust, kuuldes korduvalt samu lugusid ja küsimusi.
  • Süütunnet, kuna nad ärrituvad armsa inimese peale või tunnevad tema vastu negatiivseid tundeid.
  • Segadust rollide vahetuse tõttu (keegi, kes nende eest hoolitses, vajab nüüd ise hoolt).
  • Kasutust, kuna ei saa või ei oska lähedasele abiks olla.
  • Viha ja kõrvalejäetust, kuna teistel pereliikmetel on nüüd vähem aega ja nad on pinges.

Lapsed ei pruugi neid tundeid otse väljendada ning mõnel lapsel võib pinge avalduda muul viisil. Tekkida võivad ärevusega seotud sümptomid (näiteks õudusunenäod, raskused uinumisel, tähelepanu otsiv või üleannetu käitumine), langeda võib kooliedukus (näiteks raskused koolis keskendumisel ja halvad hinded). Kaasneda võib eemalolev käitumine. Näiteks võib laps püüda käituda, justkui olukord ei huvitaks teda või näida hoopis tavatult rõõmsameelne, püüdes olla vapper. Laps võib olla kurb ning tal võib olla pidev nutuvalmidus. Ta võib end ka liigselt lähedase hooldamisse kaasata, kuid siinkohal on oluline jälgida, et lähedase eest hoolitsemine ei häiriks lapse enda arengut ja elu.

Kuidas lastele dementsusest rääkida?

  • Räägi lastele dementsusest ning sellega kaasnevatest muutustest rahulikult ja ausalt. Ära valeta. Ära ütle, et kõik saab korda, kui tegelikult ei saa. Laps peab saama sind usaldada.
  • Arvesta dementsusest rääkides lapse vanust. Kui sa ei tea, kui palju rääkida, siis lase lapsel endal küsimusi küsida. Küsi lapse käest ka seda, kuidas lähedase haigus teda ennast tundma paneb.
  • Lapsed peavad aru saama, et nende dementsusega lähedane ei tee imelikke asju tahtlikult. Nad peavad mõistma, et muutused tulevad haigusest ning lähedane ise ei saa seda kontrollida.
  • Selgita lapsele, et dementsus pole nakkav.
  • Kinnita lapsele, et haiguse “all” on tema lähedane ikkagi olemas.
  • Ära unusta välja toomast ka seda, mida dementsusega lähedane endiselt teha oskab. Ära keskendu ainult negatiivsele.
  • Leia tegevusi, mida lapsed saaksid koos oma lähedasega teha. Koos tegutsemine ja mängimine vähendab hirmu. Näiteks muusika kuulamine, vanade fotode vaatamine, iPadist videode näitamine, jalutamas käimine, koos meisterdamine või mäluraamatu valmistamine.
  • Kui sulle tundub, et laps ei tunne end koos lähedasega kindlalt ja mugavalt, ära jäta neid kahekesi.
  • Keskendu positiivsele. Aita lastel tekitada, märgata ja mäletada toredaid hetki koos oma lähedasega. Tee fotosid toredatest hetkedest.
  • Näita lastele, et sa oled nende jaoks olemas ning hoolid neist. Isegi, kui praegune aeg on stressirohke ning sa oled väsinud.

Milliseid dementsuse esindusorganisatsioone on olemas?

Sina ja sinu dementsusega elav lähedane võite leida abi ja tuge mitmetest erinevatest esindusorganisatsioonidest, mis kaitsevad ühel või teisel määral teie huve ja vajadusi.

Eestis loodi äsja spetsiaalselt dementsussündroomiga kokkupuutuvatele inimestele suunatud esindusorganisatsioon - MTÜ Elu dementsusega. See koondab dementsusega elavaid inimesi, nende lähedasi ja kõiki teisi, kellele haigusega seotud mured korda lähevad.

MTÜ Elu dementsusega ongi loodud selleks, et aidata dementsussündroomiga inimesi ja nende lähedasi leidmaks parimad lahendused uutele olukordadele. Organisatsiooni liikmete hulgast leiad kindlasti inimesi, kes saavad sind oma kogemusi jagades aidata.

Loe MTÜ Elu dementsusega kohta lähemalt SIIT.

Kui soovid panustada MTÜ Elu dementsusega arengusse, leida uusi tutvusi ning ehitada koos tugevat, mõistvat ja kokkuhoidvat kogukonda, siis organisatsiooniga liituda või neid toetada saad SIIT.

Millised spetsialistid saavad meid dementsusega toimetulekul aidata ja kuidas?

Dementsuse diagnoosimise ja raviga tegeleb palju spetsialiste, kuid rada, mida dementsuse diagnoosimiseks või ravi saamiseks käiakse, ei ole inimestel alati sama. Allpool on toodud peamised spetsialistid, kellega dementsuse kahtluse või diagnoosiga inimesed oma teel võivad kokku puutuda.

Perearst

Arst, kellega inimesed enamasti kõige sagedamini suhtlevad. Seega on perearstil oluline roll dementsuse esmaste tunnuste märkamisel, patsiendi ja tema lähedaste murede ärakuulamisel, vajalike lisauuringute teostamisel ja patsiendi suunamisel teiste spetsialistide konsultatsioonile. Samuti võib perearst otsustada ravi jätkamise vajalikkuse üle.

Neuroloog

Arst, kes tegeleb inimese närvisüsteemi häiretega. Tihti on just neuroloog see spetsialist, kes kinnitab dementsuse diagnoosi, alustab ravi ning hiljem otsustab koos patsiendi hooldajaga ka ravi katkestamise üle.

Psühhiaater

Arst, kes tegeleb inimese psüühika- ja käitumishäiretega. Lisaks dementsuse diagnoosimisele on psühhiaatril oluline roll dementsuse keskmistes ja hilisesemates staadiumites, kus ta aitab vajadusel jälgida ja kohandada raviskeemi, võib suunata inimest täiendavatele uuringutele või psühhoteraapiasse.

Kliiniline neuropsühholoog

Spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus ja kes on täiendavalt spetsialiseerunud kliinilisele neuropsühholoogiale. Kliinilised neuropsühholoogid tegelevad sünnijärgsete või omandatud ajukahjustustega kaasuvate psüühikahäirete uurimise, ravi ja taastamisega. Dementsuse puhul püüavad nad täpsustada, kuidas ajukahjustus mõjutab inimese psüühilisi protsesse (näiteks mälu, tähelepanu, käitumist ja meeleolu) ning mida on võimalik nende funktsioonide võimalikult pikaajaliseks säilitamiseks ette võtta. Selleks võivad nad kasutada erinevaid metoodikaid, näiteks vaimsete võimete treeningut, käitumuslike strateegiate või kompenseerivate abivahendite kasutamise õpetamist ja palju muud. Põhjalikuma ülevaate neuropsühholoogilistest metoodikatest, mida kasutatakse dementsuse puhul, leiad SIIT.

Psühhoterapeut

Psühhiaater või kliiniline psühholoog, kes on lisaks läbinud väljaõppe mõnes tunnustatud psühhoteraapia koolkonnas. Psühhoterapeut võib dementsuse puhul rakendada eakatele sobivaid tehnikaid, mis on suunatud nende psüühikahäirete leevendamiseks ja iseseisvuse maksimeerimiseks igapäevasel toimetulekul.

Radioloog

Arst, kes hindab dementsuse spetsiifikat ja kulgu erinevate meditsiiniliste kuvamismeetodite, näiteks aju kompuuter- või magnetresonantstomograafia abil.

Õde

Tervishoiutöötaja, kes võib patsiendi ja tema lähedastega kokku puutuda nii arstikabinetis, iseseisval vastuvõtul kui ka koduõendusteenuse raames. Õed tegelevad patsiendi ja tema lähedaste nõustamisega ning kriisiolukorras olevate dementsusega inimest hooldavate perede suunamisega pereasti konsultatsioonile. Õdedel on ka tähtis roll patsientide ravi- ja hooldusprobleemidega tegelemisel läbi kogu ravi- ja hooldusprotsessi.

Hooldaja

Hooldustöötaja ehk hooldaja on patsiendi igakülgse hooldusega kodus, ravi- või hooldusasutuses tegelev erialaspetsialist. Väljaspool ravi- või hooldusasutust võib hooldaja olla ka patsiendi lähedane, sõber või tuttav, kes parajasti patsiendi igapäevase hooldusega tegeleb. Nii hooldustöötajate kui ka hooldajate kanda on dementsusega kaasnevad argised mured ning lahendada igapäevategevustega seotud raskused. Seetõttu on nende inimeste roll dementsusega inimese elus ja ravis üks tähtsamaid.

Sotsiaaltöötaja

Sotsiaaltöötaja töötab koos kliendi ja kliendi lähedastega, püüdes leida parimaid lahendusi olukorrale. Sotsiaaltöötaja omab ja annab infot võimalike sotsiaaltoetuste ja -teenuste kohta, aitab suhtlemisel erinevate ametiasutuste ja teenusepakkujatega.

Tegevusterapeut

Tegevusvõime spetsialist, kelle eesmärgiks on säilitada võimalikult kaua dementsusega inimese toimetulekut ja heaolu. Ta kasutab selleks keskkonna kohandusi, võtab kasutusele erinevaid tehnikaid ja abivahendeid. Tegevusterapeut toetab ja vajadusel kujundab inimese igapäevaseid tegevusi ja päevaplaani, hinnates tema kognitiivset suutlikkust ja füüsilist toimetulekut ning võttes arvesse isikuomadusi, harjumusi ja huvisid. Oluline on säilitada dementsusega inimese olemasolevaid tegevus- ja suhtlemisoskuseid, turvalist füüsilist ja sotsiaalset keskkonda ning öö ja päeva rütmi, kuna see võib vähendada ka ravimite tarvitamise vajadust.

Füsioterapeut

Taastusravi tippspetsialist, kelle juurde satub dementsusega inimene siis, kui tal on vaja abi näiteks valu, tasakaalu- ja kõnniprobleemide või muu liigutustegevusega seotud mure korral. Füsioterapeut oskab soovitada ka sobivaid liikumise abivahendeid.

Tegevusjuhendaja

Spetsialist, kes juhendab psüühilise erivajadusega inimesi, kaasa arvatud dementsussündroomiga inimesi, eesmärgiga parandada nende sotsiaalseid oskusi ja toimetulekuvõimet ning tagada neile vajalik kõrvalabi.

Logopeed

Tippspetsialist, kelle töö eesmärk on inimese kommunikatsioonivõime ja neelamisfunktsiooni hindamine, kujundamine ja/või taastamine ning häire ennetamine. Logopeed hindab dementsusega inimese kommunikatsioonivõimet ning selle seost käitumusliku ja isiksusliku sümpomaatikaga, nõustab tema pereliikmeid kommunikatsiooni iseärasuste ja vajaduse osas ning vajadusel koostab teraapiaplaani ja viib läbi teraapiat.

Mis on koduõendusteenus?

Koduõendusteenuse eesmärk on pakkuda vajaduspõhist õendushooldust kodus elavale inimesele ning tuge ja juhendamist hooldamisküsimustes tema perekonnale. Ka dementsussündroomiga inimesed kuuluvad koduõendusteenust vajavate inimeste gruppi.

Koduõendusteenuse vajaduse selgitab välja eriarst või perearst, kes saab koostada teenusele saamiseks saatekirja. Arst kirjeldab saatekirjas sinu lähedase tervislikku ja funktsionaalset seisundit, teenusele suunamise põhjust ning kodus teostamist vajavaid raviprotseduure. Koduõde koostab sinu lähedasele konkreetse õendusplaani, mille alusel hakkab ta erinevaid raviprotseduure tegema. Vajadusel võib koduõde kaasata sinu lähedase ravi- ja hooldusprotsessi ka teisi spetsialiste. Koduõendusteenuse perioodi pikkus ja koduvisiitide sagedus sõltub sinu lähedase tervislikust seisundist.

Kui sinu lähedasel on ravikindlustus, tasub tema koduõendusteenuse eest haigekassa ning raviks vajalikud vahendid on teenuse osutaja poolt. Samas ravimid, mida läheb kodõendusteenuse käigus vaja, tuleb osta ise.

Mõned raviprotseduurid, mida koduõde võib läbi viia:

  • vererõhu ja pulsisageduse mõõtmine;
  • kehatemperatuuri mõõtmine;
  • ravimite jaotamine ja manustamine;
  • haavaravi;
  • klistiiri tegemine;
  • lamatiste ennetamine, hooldus ja ravi;
  • asendravi;
  • analüüside võtmine (näiteks vere glükoositaseme mõõtmine);
  • õendusalane nõustamine.

Kuidas käib abivahendi taotlemine?

Dementsuse süvenedes võib sinu lähedasel vaja minna erinevaid abivahendeid, mis toetavad tema igapäevatoiminguid. Abivahendeid on väga palju erinevaid. Näiteks on abistavaid vahendeid söömiseks, riietumiseks, tualetitiominguteks, pesemiseks ja liikumiseks. Mõned abivahendid võivad olla mõeldud ka sinule, et lihtsustada sul oma lähedase eest hoolitsemist. Abivahendeid oskavad soovitada ja teile sobivaks kohandada nii füsio- kui ka tegevusterapeut.

Selleks, et teada, millisest abivahendist oleks just sinule ja sinu lähedasele kasu, tuleb aru saada probleemi olemusest. Näiteks sobiva liikumise abivahendi soovitamiseks uurib füsioterapeut põhjalikult sinu lähedase liikumisprobleemi olemust, hindab selle raskusastet ning uurib, milline on sinu lähedase elukeskkond - kas seal on palju lävepakke ja treppe, kui laiad on ukseavad, kas põrandatel on vaibad.

Mõni abivahend võib sobida lühiajaliseks kasutamiseks, mõni pikaajaliseks. Tuleb teha otsus, kas abivahend rentida või see päriseks soetada. Abivahendi renti ja soetamist toetab abivahendikaardi olemasolu.

Abivahendi taotlemisest loe edasi SIIT.

Abivahendi kaardi kohta saad infot SIIT.

Kes meid kohalikus omavalitsuses dementsuse küsimustes aitab?

Kohalike omavalitsuste (KOV) poolt pakutav tugisüsteem on piirkonniti erinev. Võimalus on saada abi nii toetuste kui ka teenuste osas, sõltuvalt teie elukohast.

Näited võimalikest teenustest ja abist:

  • transporditeenus;
  • koduhooldusteenus;
  • tugiisikuteenus;
  • päevahoiuteenus;
  • abivahendi kaart (soodustus abivahendite ostmisel);
  • psühholoogiline nõustamine.

Täpsemate võimaluste teadasaamiseks pöörduge oma elukohajärgse linna- või vallavalitsuse sotsiaaltöötaja või sotsiaaltöö spetsialisti poole. Tema viib teiega läbi esmase nõustamise, aitab välja selgitada teie vajadused ning annab infot omavalitsusepoolsete võimaluste osas.

KOV-de kontaktid leiate SIIT.

Millised on riiklikud rehabilitatsiooniteenused ja -programmid?

Rehabilitatsioon tähistab mingi kindla kehalise või psüühilise funktsiooni võimaluste piires taastamist. Selleks on riigi poolt ette nähtud erinevad teenused. Arvestades inimese piiratust igapäevase toimetuleku osas, võib tal olla õigus erinevatele riiklikele rehabilitatsiooniteenustele.

Rehabilitatsiooniteenus on isiku töövõimet ja iseseisvat toimetulekut parandav teenus. Näiteks füsioteraapia, kõneteraapia või psühhoteraapia. Rehabilitatsiooniteenused jagunevad töövõimereformi raames alates 1. jaanuarist 2016 sotsiaalseks ja tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Sotsiaalne rehabilitatsioon on mõeldud kõigile puudega inimestele ja osalise või puuduva töövõimega inimestele, kes vajavad igapäevaelus abi puudest või erivajadusest tulenevate piirangutega toimetulekuks. Sotsiaalset rehabilitatsiooni Sotsiaalkindlustusameti kaudu võivad saada alla 16-aastased lapsed, vanaduspensioni ealised isikud ja need tööealised isikud, kes ei tööta, ei õpi ega ole töötuna arvele võetud. Rehabilitatsiooni eesmärgiks on õpetada ja arendada inimese igapäevaelu oskusi, suurendada tema võimalusi ühiskonnaelus osaleda, toetada õppimist ja arendada eeldusi töövõime teatud tasemel omandamiseks või taastamiseks. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust vahendab Sotsiaalkindlustusamet. Rohkem infot saad lugeda SIIT.

Tööalane rehabilitatsioon on mõeldud tööealistele vähenenud töövõimega inimestele ehk inimestele, kellel on puue või uue korra järgi tuvastatud osaline töövõime või senise korra järgi on nad tunnistatud töövõimetuks. Tööalase rehabilitatsiooni teenused on mõeldud 16-aastastele kuni vanaduspensioni ealistele inimestele ning neid teenuseid vahendab Töötukassa. Teenuste kasutamiseks pead olema töövaldkonnas aktiivne - töötama, tööd otsima või õppima. Rohkem infot saad lugeda SIIT.

Töövõime hindamise taotlemise ja taotlusvormi täitmise juhised on saadaval SIIN.

Riiklikud rehabilitatsiooniteenused ja -programmid

  • Kerge kognitiivsete funktsioonide häirega vanemaealistele (60+ aastat ) suunatud sotsiaalse rehabilitatsiooni programm. Loe programmi tutvustust SIIT.
  • Rehabilitatsiooniprogramm vanemaealise (65+) iseseisva funktsioneerimise taastamiseks ja säilitamiseks pärast insulti. Loe programmi tutvustust SIIT.

Mida peaksin teadma eestkostest?

Kui sinu lähedane ei suuda oma haiguse tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus talle eestkostja. Seda saab kohus teha sinu lähedase enda, tema vanema, abikaasa, täisealise lapse või omavalitsuse algatusel ja avalduse alusel.

Eestkostet saab määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Kui sinu lähedase huve saab kaitsta näiteks volituse andmise, perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu, pole eestkoste vajalik.

Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes sobib oma isikuomadustelt ja võimetelt sinu lähedase huve kaitsma. Eestkostja peab andma selleks ka oma nõusoleku. Kui eestkosteks sobivat füüsilist isikut ei leita, võib selleks olla ka juriidiline isik, kui ka juriidilist isikut pole võimalik määrata, on eestkostjaks sinu lähedase elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

Sellest, millistel juhtudel ja milliste tehingute jaoks on eestkoste vajalik, uuri lisa SIIT.

Tulevikujuhised ja tahteavaldus

Kuna dementsus on progresseeruv haigus, mis kahjustab järk-järgult inimese vaimseid võimeid, on mõistlik varakult planeerida edasise elu tähtsamaid aspekte. See võib puudutada näiteks lähedastele ja/või riigile suunatud isikupoolseid juhiseid tervishoiuteenuste ja sotsiaalhoolekande osas, isiklike rahaasjade ajamist, pärandit ja testamenti.

Tahteavalduse saab esitada, kui isik on teovõimeline. Näiteks võib inimene väljendada tahteavalduses soovi osaleda pärast oma surma elundidoonorluses. Kui isik ei ole enam teovõimeline ning talle on määratud eestkoste, siis saab tahteavaldust esitada isiku nimel ka eestkostja.

Oleme kogunud siia loendi allikatest, mis annavad tulevikujuhiste temaatikast hea ülevaate ning aitavad ühtlasi nende ettevalmistamisel. Täpsemat nõu võib küsida notarilt. Peab silmas pidama, et isik peab tulevikujuhiste koostamisel olema õigus- ja teovõimeline.

Tulevikujuhiste kohta saad lugeda SIIT.

Tulevikujuhiste teooria ja praktika kohta Soomes saad lugeda SIIT.

Ravi ja hoolduse planeerimise kohta elutestamendi koostamise teel saad lugeda SIIT.

Patsienditestamendi kohta saad lugeda SIIT.

Kas minu lähedane tohib juhtida autot?

Auto juhtimine võib tunduda automaatse tegevusena, aga tegelikult see seda ei ole. Auto juhtimine nõuab väga mitmeid oskuseid ja võimeid. Näiteks:

  • kiire reageerimisvõime ootamatutes olukordades;
  • võime oma tähelepanu säilitada ja vajadusel jagada;
  • võime leida üles soovitud sihtkoht;
  • võime muuta liikumisplaani juhul, kui esineb näiteks teetöid;
  • võime meenutada ja kasutada efektiivselt liiklusreegleid;
  • hea nägemis- ja kuulmisvõime.

Auto juhtimine on paljude inimeste jaoks väga tähtis oskus ja tegevus. See laseb inimesel tunda end vaba ja iseseisvana. Autojuhtimise turvalisuse üle arutledes võib tulla ette ka vastuolulisi seisukohti teiste perekonnaliikmete seas. Mõni inimene võib olla seisukohal, et kohe pärast dementsuse diagnoosi saamist tuleks autojuhtimine ära lõpetada. Teine aga võib silmad kinni pigistada nii mitmegi apsaka ees, mida dementsust põdev ja/või peaajuinfarkti üle elanud lähedane autoroolis on teinud.

Tihti viivitatakse autojuhtimisvõime teemaks võtmisega, kuna kardetakse, et see halvendab omavahelisi suhteid. Turvariskide märkamiseks ja neile adekvaatseks reageerimiseks tasub viia läbi mõtteharjutus, kas laseksite lähedasel enda lapsi või lapselapsi sõidutada.

Dementsuse korral võib auto juhtimisel esineda näiteks selliseid turvalisust ohustavaid probleeme:

  • liiklusseaduste eiramine;
  • plekimõlkimised ja õnnetused;
  • raskus kauguste hindamisel;
  • valesti valitud sõidukiirus;
  • liiga aeglane reageerimine;
  • varasemast kergem ärritumine autoroolis.

Autojuhtimisvõimega seotud vestluste korral tuleb olla ettevaatlik, sest dementsusega inimene võib võtta seda kui rünnakut enda iseseisvusele ja eneseuhkusele. Püüa luua vestlusega toetav õhkkond, see võib aidata su lähedasel kaotusega paremini leppida. On aga ka inimesi, kes tunnevad pigem kergendust, et ei pea enam ise sõitma. Otsusega leppimine võib olla kergem, kui seda soovitab arst või muu spetsialist.

Püüa mõista, miks on su lähedasele autojuhtimine nii oluline. Kas tal on vaja käia poes, teatris või sõpradega kohtumas? Või on autosõitmine viis kodukeskkonnast eemalesaamiseks? Too vestluse käigus välja ka autojuhtimisest loobumise kasud. Näiteks:

  • raha kokkuhoid bensiini, parkimistasude ja autokindlustuse pealt;
  • autot maha müües saadav lisaraha;
  • vähem liiklusstressi;
  • suurem füüsiline aktiivsus (ja sellest tulenevad kasud tervislikule seisundile).

Vaadake koos bussigraafikuid või võimalusi vajalikud toimetused muul viisil ära teha. Paku lähedasele abi tema sõidutamisel.

Teatud haiguse faasis ei pruugi inimene ise enam oma võimeid adekvaatselt hinnata ega põhjendustest aru saada. Võib-olla ta ei mäletagi mäluprobleemide tõttu ohtlikke olukordi, mis on viimasel ajal ette tulnud.

Kui ausa ja avatud arutelu tulemusel ei ole dementsusega lähedane nõus auto juhtimisest loobuma, võib vaja minna muid lähenemisi, nagu näiteks võtmete peitmine või autoaku lahtiühendamine. Kasu võib olla ka sellest, kui auto on lihtsalt silma alt ära.

Inimesed, kes on vanemad kui 65 aastat, peavad oma juhiluba iga 5 aasta tagant uuendama. See tähendab ka tervisekontrolli läbimist perearsti juures. Seaduste kohaselt ei tohi juhil esineda tervisehäireid, mis takistavad sõiduki turvalist juhtimist. Seadustes ei ole hetkel täpsemalt kirjeldatud kognitiivsete probleemide määra, mille puhul auto juhtimine enam ohutu ei ole. Otsuse langetab perearst selle info põhjal, mis tal on. Siinkohal saad kindlasti teda informeerida sulle silma jäänud probleemidest ja murest liikluses toime tuleku pärast.

Täpsemat infot nõuete kohta saad SIIT.

Videot dementsuse ja auto juhtimise kohta võid vaadata SIIT.

Kas minu lähedasel tohib olla relvaluba?

Vanusega muutub iga inimese vaimne võimekus, mistõttu on vajalik aeg-ajalt kontrollida omandatud pädevusi, sealhulgas relva käitlemise oma. Relvaloa regulatsioonid leiate Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt. Loe lähemalt SIIT.

Üheks relvaloa saamise ja säilitamise tingimiseks on perearsti poolt väljastatud tervisetõend. Isikule väljastatakse relvaluba tervisetõendi aegumiseni. Soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli kord, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded leiad SIIT.

Dementsussündroomiga inimene ei saa Relvaseaduse põhjal relva kanda ega käidelda. See tähendab, et inimene, kellel enne dementsuse diagnoosi oli Relvaseadusele toetudes kasutusel registreeritud relv, peab selle kandmisest ja käitlemisest loobuma. Kerge kognitiivsete funktsioonide häirega inimese relvakandmisvõimekust hinnatakse tervisekontrolli käigus. Tervisekontrolli teostamiseks peab pöörduma vastava sooviga perearsti juurde.

Mille jaoks on mõeldud dementsusega inimeste päevakeskused?

Päevakeskused on tööpäevadel päevasel ajal hooldusteenust osutavad asutused. Need võivad asuda näiteks hooldekodudes või omavalitsuse sotsiaalkeskustes. Mõnes päevakeskuses pakutakse sinu lähedasele lisaks tavahooldusele ka arendavaid tegevusi, soodustatakse suhtlemist, puhkust, kehalist aktiivsust, mälutreeningut ja töösarnaseid tegevusi.

Päevakeskustesse tasub pöörduda siis, kui sul pole võimalik oma lähedast üksi koju jätta, kui pead käima tööl, kuid ei soovi oma lähedast püsivalt hooldekodusse viia ning ka siis, kui vajad lihtsalt veidi puhkust. Päevahoiuteenuse maksumus sõltub enamasti asutuse poolt määratud teenuse hinnast, toitlustuse ja vajaduspõhiste hooldustarvete hinnast.

Tallinna linn pakub ka päevahoiuteenust, mille maksumus on suures osas linna poolt hüvitatud. Sellele teenusele saab mäluhäiretega eakas perearsti või psühhiaatri suunamiskirjaga ning teenuse vajaduse peab kinnitama ka elukohajärgse linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakond. Soovitame oma kodukoha lähedal saadaolevate võimaluste kohta teabe saamiseks ühendust võtta elukohajärgse omavalitsusega.

Eesti päevakeskuste kontakte leiate SIIT.

Dementsusega tegelevad hooldusasutused

Hooldekodude kaart on loodud Sotsiaalministeeriumi andmekogu põhjal. Andmed on kaardile kantud 01.07.2017. Täpsema info nägemiseks hooldusasutuse kohta klõpsa kaardil olevatele ikoonidele.

Tulemusi ei leitud