Tagasi
Dementsuse infoliin 644 6440
KKK

Korduma kippuvad küsimused

Dementsus

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Üldjuhul peetakse dementsuse all silmas pöördumatut ajuhaigust, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid (umbes 10% juhtudest), mis on kiire ja asjakohase ravi korral osaliselt või täielikult tagasipöörduvad. Loe põhjalikumalt siit: https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/

Dementsusele viitavad: mäluhäired, keelekasutusega seotud probleemid, toimetulekuraskused tuttavates olukordades, halvenenud otsustusvõime, asjade valesse kohta panemine, raskused ruumilise orientatsiooni ja kujunditega, muutused meeleolus ja käitumises, raskused loetust/kuuldust arusaamisel, desorientatsioon ajas ja kohas, eemaldumine tööst ja sotsiaalsetest tegevustest.

Dementsussündroomiga inimesel ei pruugi olla kõiki eelpoolnimetatud sümptomeid korraga. Loe põhjalikumalt siit: https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/symptomid/

Keeruliste olukordade ennetamine

Dementsuse süvenedes kaovad oskused järk-järgult ja sageli juhtub, et külas käies ei teki lähedasel tegelike võimete kohta täielikku ülevaadet. Kasuks tuleks lähedasega aja veetmine, et näha tema tegelikku suutlikkust igapäevaelu tegevustega toime tulla. Kodus elamise kestvus sõltub näiteks teenustest, mida dementsusega inimene saab või sellest, kui tihti lähedased saavad dementsusega inimest kodus abistamas käia. Näiteks on võimalus pikendada dementsusega inimese kodus elamise aega päevakeskuse või koduhooldaja teenusega. Kui inimesel tekib kadumise oht ning ta võib tekitada olukordi, mis kujunevad eluohtlikuks, siis on vajalik ennetavalt leida alternatiiv üksi kodus elamisele. Kodu kohandamisel tuleks hinnata, millega dementsusega inimene veel tuleb toime ning millised tegevused on muutunud juba ohtlikuks ning vastavalt sellele üle vaadata elektroonika, terariistad, kemikaalid jms, millega inimene võib kodus tahtmatult ohtliku olukorra tekitada. Turvalisuse tagamiseks on vajalik ennetada kadumise ohtu, kuna dementsuse süvenedes kaob võime orienteeruda väliskeskkonnas ja hiljem ka sisekeskkonnas. Kui inimesel on juba tekkinud kadumise oht, tuleks mõelda ukseanduri või GPS süsteemi peale. Nende abil saab lähedane informatsiooni, kui dementsusega inimene kodust lahkub ning näeks GPS süsteemi abil tema asukohta. Soovituslik on panna kõige tihemini kasutatavate riiete taskutesse sildid inimese nime, aadressi ja lähedase telefoninumbriga. Tähelepanu peaks pöörama ka kukkumise ennetamisele, eriti pesuruumis (vt täpsemalt “kuidas ennetada kukkumisi?”). Kui tegemist on kõrge korrusmajaga, peaks üle vaatama ka lahtikäivad aknad ja vajadusel näiteks lingi eemaldama. Kodus peaksid olema käeulatuses esemed, mis on ohutud ja millega dementsusega inimesele meeldib tegutseda. Kasuks võib tulla ka lühike päevaplaan, et kõik vajalikud tegevused saaksid tehtud.

Eakate peamiseks kukkumisriski teguriks on tingitud füsioloogilistest või haiguslikest muutustest rühis ja kõnnimustris (sammu kõrgus ja pikkus väheneb), tasakaaluhäiretest ning muutunud reaktsioonikiirusest.

Mõned soovitused kukkumiste ennetamiseks
– Eemaldada kaltsuvaibad, mille taha komistatakse ning fikseerida vaibanurgad, kas liigutades need kapi/laua alla või teipida põrandale kinni
– Kanda tagant kinniseid susse/jalanõusid
– Eemaldada liikumisteekonnalt mööbel, kuhu komistada võib
– Vaadata üle valgusallikad. Oluline, et ei peaks pimedas kulgema, et jõuda kontaktini. Suurepärased on liikumisanduriga valgustid.
– Vannitoas paigutada põrandale ja vanni/dušinurka libisemisvastane matt.
– Vastavalt vajadusele paigalda käsitoed ehk tugikäepidemed (vannituppa, wc, koridori, seinale)
– Vajadusel kasutada sobilikke abivahendeid, et muuta keskkond ena jaoks mugavaks (haarats asjad maast tõstmiseks, potikõrgendus
– Voodi kõrvale võiks püsti tõusmiseks ja tasakaalu hoidmiseks panna tugiraami. Toas ja õues kõndimiseks kasutada rulaatorit, millega on mugav ka poes käia, sest on mõnedel mudelitel on olemas ka nn pagasiruum asjade jaoks.
– Püsti tõusmisel võtta aega ning esmalt istuda rahulikult ning siis alles tõusta ning alustada liikumisega.

Mida teha, kui ....

Tõepoolest, mõne vaimse võime või oskuse aeglustumine on omane ka normaalsele vananemisele ja seetõttu võidakse dementsuse varaseid ilminguid pidada normaalse vananemise tunnusteks. Soovitame vaadata Alzheimeri tõve ravijuhendi Lisa 1 – küsimustikku kognitiivse häirega inimese lähedastele. See sisaldab 6 blokki küsimusi, millele saab vastata „ei“ või „jah“. Kui igast blokist tuleb vastuseks mitu „jah“ vastust, on väga tõenäoline, et tegemist on dementsusega, mitte normaalse vananemisega. Seda küsimustikku ja selle abil saadud vastuseid võiks tutvustada lähedasele, kes kahtleb dementsuse esinemises. Antud küsimustikus toodu keskendub just dementsussündroomile omastele tunnustele, mida normaalse vananemise korral ei esine. Sellegipoolest ei tohi seda küsimustikku käsitleda kui nn dementsuse testi, mille abil saab koheselt dementsussündroomi diagnoosida.

Andke arstile eelnevalt teada murest või probleemist, millega seoses tema poole pöördute. Valige arsti külastamiseks selline aeg päevast kui lähedane on kõige rahulikum. Kui aeg käes, siis ärge minge arsti juurde liiga vara, ootamine suurendab ärevust.  Dementsusega inimesele arstivisiidist rääkides proovige sõnastada arsti juurde mineku põhjus teisiti, et dementsusega inimene ei tunneks ärevust. Olge oma sõnades kindel, ärge andke võimalust vastu vaielda.

Kui siiski ei õnnestu dementsusega inimest arsti juurde meelitada, siis kutsuge arst koju.

Kuna dementsusega inimese lühimälu nõrgeneb oluliselt ning samuti kaob ajapikku analüüsivõime, siis ei hinda mõõduka või sügava dementsusega inimene olukordi alati adekvaatselt. Pesemine tuleb muuta inimese jaoks meeldivaks, tuleks arvestada tema eelnevate harjumuste ja soovidega. Vajadusel tuleb inimest erinevates etappides abistada, kuna tegevusest keeldumine võib olla seotud oskuste kadumise ja hirmuga.

Püüdke välja selgitada, mis dementsusega inimest häirib, miks ta ei taha pesema minna. Kas ruumis on liiga soe või liiga külm? Kas teda hirmutab vee voolamisel tekkiv müra? Või näeb ta vett täis vanni ja kardab, et võib sinna ära uppuda. Kontrollige, et vesi oleks meeldivalt soe. Võimalusel ärge laske dementsusega inimese juuresolekul vett, vaid pange vesi vanni või kaussi juba valmis. Või on asi lihtsalt selles, et ta ei tunne teid ära ning ta ei saa aru, miks võõras inimene tahab teda paljaks võtta. Küsige, kas võite teda lahtiriietamisel aidata.

Kindlasti ei tohiks laskuda vaidlusesse, vaid leida lihtsaid põhjuseid, miks just täna tuleb pesema minna ning teha sõbralik kokkulepe. Näiteks kasutada ettekäändeks inimese jaoks väga olulisi sündmusi või käike – tuleb minna arsti juurde, külla, sünnipäevale, surnuaiale, poodi vms, mis inimese jaoks on tähenduslik.

Kui inimene ühel hetkel pesemisest keeldub, tuleb mõne aja pärast uuesti proovida.

Kui inimene keeldub riiete pesusse andmisest, on vajalik teha kindlaks põhjus – kas on tegemist luulumõtetega, et riided varastatakse, lähevad katki, need on juba pestud vms. Praktikas on kasutatud ka mitut samasugust riietuseset ning kui inimene läheb näiteks magama, saab riided pesema viia. Võimalusel võib viia riided pesema koos inimese endaga, et kahtlusi leevendada. Reegliks on, et vältima peaks negatiivseid emotsioone, tüli ja vaidlusi. Kui ühel lähedasel ei õnnestu dementsusega inimesega kokkuleppele saada, võiks proovida mõne teise lähedase või hooldaja abi.

Ravimite võtmine sõltub väga paljudest asjaoludest ja seetõttu ei ole võimalik anda ühest soovitust, mis kindlalt töötab. Allpool on loetelu tegevustest, mis võivad kaasa aidata kas ühekaupa või kombineeritult ravimite korrektsele võtmisele.
1. Ravimite võtmise meelde tuletamine telefoni teel.
2. Ravimidosaatori kasutusele võtmine. Annab võimaluse ravimid kas päeva või nädala kaupa valmis panna. Seda varianti saab kasutada juhul, kui on säilinud ajataju või on võimalik täiendav telefoni teel juhendamine. On olemas ka automaatsed ravimidosaatorid, mis tuletavad ise meelde ravimi võtmist https://www.medi.ee/hairenuputeenus/seadmed/automaatne-ravimidosaator/
3. Ravimite võtmise tagamiseks teiste võrgustikuliikmete kasutamine nt naabrinaine, teised sugulased, koduõde, hooldaja. Võimalik vaid juhul, kui inimene usaldab ja lubab korterisse siseneda võõrastel inimestel.

1. Loo vaikne ja ilma segajateta õhkkond. Ole ise rahulik ja pingevaba kehakeelega.
2. Mõtle, ega ravimite võtmist ei sega halb enesetunne, mis võib olla põhjustatud igeme- või hambavalust, ebamugavatest proteesidest või mõnest põletikulisest haigusest.
3. Kasuta ainult arsti määratud ravimeid. Iga täiendav toidulisand vms tableti või kapsli näol võib tekitada nõutust ja segadust.
4. Tee tablettide võtmine lihtsamaks. Uuri arstilt või apteekrilt, kas sama ravimit on ka vedelal kujul ja/või kas seda ravimit tohib purustada ja lahustada.
5. Veenmisel kasuta lühikesi lauseid ning väldi pikki põhjendusi.
6. Mõtle, millised asjaolud või detailid tekitavad ravimite võtmise juures stressi ja kõrvalda need (nt hulk ravimikarpe või –purke; mingi konkreetne veeklaas vms).
7. Mõtle, kas teda võib ravimite võtmisel aidata, kui sina ise samal ajal ka mingit „ravimit“ võtad. Selleks võib olla nt TicTac.
8. Kui praegu ei õnnestu, ära pressi peale, vaid proovi uuesti 10-15 minuti pärast.
9. Vali sobiv kellaaeg. Dementsusega inimene on ärksam hommikuti. Seetõttu ei pruugi pärastlõunane ravimite võtmine kuigi hästi meeldida.
10. Järgi ka väikestes asjades päevarutiini. Kui on ärkamise, magamamineku ja söögiaegade rütm paigas, on ka lihtsam ravimeid võtta.
11. Mõtle, kas väike preemia võiks dementsusega inimese meelsust ravimite suhtes parandada. Näiteks väike tükk šokolaadi või ilusa paberiga komm.

Sellisel juhul tasub pöörduda perearsti poole, kes saab anda eriarsti juurde minekuni ajutised juhised tervise eest hoolitsemiseks. Juhul kui tegemist on akuutse probleemiga, siis suuremate haiglate juures on korraldatud erakorraline abi.

Agressiooni võivad põhjustada paljud tegurid, sealhulgas füüsiline ebamugavustunne, keskkonnategurid ja suhtlemisraskused. Tuleb uurida, kas inimesel võib esineda mingi kehaline vaevus või valu. Dementsusega inimesel on raske sõnadega oma ebamugavustunnet väljendada ja ta võib seda väljendada füüsilise agressiooni kaudu. Samuti tasuks uurida, ega inimene ei ole väsinud ja magamata või söömata-joomata. Mõnikord võivad ka ravimite kõrvaltoimed põhjustada kehalisi vaevusi (nt peauimasus, kõhukinnisus). Keskkonnast tingitud faktorid, mis agressiooni võivad tekitada, on ülestimulatsioon (müra, segadus, palju inimesi), kellaajast tingitud tegurid (nt pärastlõunane unisus) ning raskused orienteerumisel. Suhtlemist raskendavad tegurid, mis võivad agressiooni esile kutsuda, on keerukad juhised, liiga palju infot korraga ning suhtluspartneri ärritunud käitumine.

Seega, mida teha, kuidas olukorda lahendada?

• Püüdke tuvastada vahetu põhjus. Mõelge sellele, mis juhtus vahetult enne agressiivset käitumist.
• Uurige, ega valu või muu kehaline vaevus ei või olla agressiooni põhjuseks.
• Keskenduge tunnetele, mitte faktidele. Konkreetsete faktide täpsustamisel asemel arvestage inimese emotsioonidega. Otsige tundeid sõnade või tegude taga.
• Ärge ärrituge. Olge positiivne ja rahustav. Rääkige aeglaselt pehmel toonil.
• Vähendage ümbritsevast keskkonnast tulenevaid segajaid (lärm, sigin-sagin).
• Proovige lõõgastavat tegevust. Kasutage muusikat, massaaži või kehalist tegevust, et aidata inimesel lõõgastuda.
• Suunake fookus teisele tegevusele. Vahetu olukord või tegevus võis tahtmatult põhjustada agressiivse reageerimise. Proovige midagi muud.
• Võtke aeg maha. Kui inimene on turvalises keskkonnas, võtke hetk enda jaoks.
• Tagage ohutus. Veenduge, et teie ja see inimene oleksid ohutud. Kui inimene ei suuda rahuneda, otsige abi teistelt. Hädaolukordades helistage 112. Kui helistate häirekeskusesse, teatage kindlasti, et inimesel on dementsus, mis põhjustab sellist käitumist.

Kui on raskusi lähedase kodus põetamisega, siis esmalt tuleks pöörduda hooldatava inimese kohaliku omavalituses (KOV) poole. KOV-i spetsialist selgitab välja abi vajaduse ning annab infot KOV-i pakutavate teenuste osas.

Kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste kohta leiate rohkem infot siit: https://eludementsusega.ee/lahedasele/kohaliku-omavalitsuse-tugi/kov-teenused/

 

Dementsusega võivad kaasneda erinevad uneprobleemid. Nende leevendamise edukus oleneb sellest, kui edukalt oleme me välja selgitanud tema une häirumise mõjutajad.

1. Veendu, et tal ei oleks valu ega muid kehalisi ebamugavusi (õhupuudus, palavus, ebamugavad rõivad). Mõnikord põhjustavad ebamugavust ka eakate seas levinud unehäired nagu uneapnoe ja rahutute jalgade sündroom. Võib kaaluda raskusteki kasutamist.

2. Veendu, et magamistuba oleks hämar ja vaikne ning ei oleks liiga palav.

3. Kui ta võtab ravimeid, uuri, millised võivad olla nende kõrvaltoimed. Need võivad olla samuti unehäireid soodustavad. Mõnikord saab neid vahetada paremini talutavate ravimite vastu.

4. Soodusta päevast aktiivsust, eriti päeva esimesel poolel. Näiteks jalutuskäik päeva esimeses pooles on sobiv.

5. Taga siseruumides päevavalgus. Hommikul peale ärkamist võiks olla eredam valgus ja mõned tunnid enne magamaminekuaega oluliselt hämaram.

6. Loo korrapärane ärkamise ja magamamineku rütm. Rahustavad tegevused enne magamaminekut mõjuvad alati hästi.

7. Piira päevast magamist. Samas pärastlõunane vaikne tund aitab dementsusega inimesel hästi taastuda.

8. Hoidu stimulantidest – kohv, alkohol, nikotiin.

Dementsus võib põhjustada palju ootamatuid muutusi inimese käitumises. Üheks valusamaks kogemuseks lähedastele võib olla pidev süüdistus, et nad on midagi kas ära võtnud, peitnud või lausa varastanud. Tavaliselt on selle süüdistuse taga dementsusega inimese mäluhäire, sest ta lihtsalt ei tea ega mäleta, kuhu ta antud eseme pani. Süüdistus võib tuleneda ka nende muutunud reaalsustajust või luulumõtetest. Oluline on säilitada rahu, mitte võtta süüdistusi isiklikult, mitte vastu vaielda ega püüda tema arusaama korrigeerida ega loogikaga ümber lükata. Dementsusega inimese jaoks on antud olukord väga reaalne, katse teda vastupidises veenda suurendab tema ärevust veelgi. Kui tunnete endas ärritust, viha või masendust, võtke üks hetk rahunemiseks, püüdke mitte kohe reageerida ega häält tõsta. Teadmine, et teie lähedane ei ole tahtlikult teie suhtes umbusklik, vaid et tegemist on haiguse sümptomiga, aitab isiklikku solvumist kontrollida. Võimalusel püüdke kadunud ese leida, vahel on sellest abi, aga mitte alati. Võib aidata kui püüate dementsusega inimese tähelepanu antud olukorralt ära juhtida, viies teema mujale, pakkudes talle kas uut vestlusteemat või muutes tegevust. Raskemate juhtumite korral teavitage sellest kindlasti ka raviarsti.

On tõenäoline, et rohkem kui pooled dementsusega inimesed võivad mingil haiguse perioodil meelepetteid kogeda. Kõige rohkem esineb nägemismeelepetteid, aga ka kuulmis-, haistmis-, ja kompimismeelepetted on võimalikud. Mõne dementsust põhjustava haiguse (nt Lewy kehakeste haigus) on nägemismeelepetted sagedased. Meelepetete olemasolu iseenesest ei pruugi ohtu tähendada, oluline on see, kuivõrd inimene nende olemasolu usub ning kuidas need muudavad tema käitumist. Kui inimene näeb lühiajaliselt mööduvates varjudes inimesi või muid olendeid ja need teda ei hirmuta, pole põhjust muretsemiseks. Kui aga inimene meelepetete ajel muutub hirmunuks ja kahtlustavaks ning see mõjutab ka tema öist und ja igapäevaelu negatiivses suunas, tuleks midagi ette võtta. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik siis, kui meelepetted tekivad järsku, on intensiivsed ja häirivad ning kontakt inimesega halveneb ja tema orientatsioon ümbritsevas halveneb kiiresti. Sel juhul võib olla tegemist deliiriumiga. Kui dementsusega inimene kirjeldab, et ta näeb ümberringi midagi, mida tegelikult ei ole, ei tohiks sellist tajuelamust järsult vaidlustada rõhudes tervele mõistusele või loogikale. Pigem tuleks juhtida tähelepanu ümbritsevale hetkereaalsusele (nt varsti on teejoomise aeg/ näe, päike tuli välja/ uurime, mitu õit sel potilillel on) vms. Kui häirivad meelepetted sagenevad, tuleb konsulteerida arstiga, kuivõrd neid on võimalik ravimitega vähendada.

Esmalt tuleks arutada hooldekodu personaliga, mis on tegelikud põhjused, miks inimene ei sobitu ning püüda leida võimalusel koos lahendusi ja otsida põhjuseid tema probleemsele käitumisele. Antud situatsioonis võib paluda ka Dementsuse Kompetentsikeskusel teha individuaalset ekspertnõustamist vastavale hooldekodule, et leida tekkinud probleemidele võimalikud lahendused. Kui hooldekodu keskkond ei ole dementsusega inimesele turvaline, sh esineb näiteks kadumise oht, mida antud keskkonnas ei ole võimalik kohandada või hooldekodu personal ei ole avatud dementsusega inimestega tegelema, tuleks uurida teisi hooldekodusid. Enne lähedase hooldekodusse viimist on soovituslik ennetavalt arutada hooldekodu personaliga konkreetse situatsiooni üle ning välja selgitada nende võimalused, et hilisemaid probleeme vältida. Enne hooldekodusse elama asumist on soovituslik kontrollida või korrigeerida inimese raviskeem tema raviarsti poolt, et ravi vastaks inimese vajadustele. Enne hooldekodu valiku tegemist on oluline välja selgitada, kas antud hooldekodus pakutakse dementsusega inimestele tegevusi ja tagatakse nende ööpäevane rütm ka mittefarmakoloogiliste meetoditega, kuna päevane tegevus aitab hooldekodus paremini aega sisustada, sotsialiseeruda, kohaneda ning ennetab ebasoovitavat käitumist, mis üldjuhul tekitab muret nii hooldekodu personalile kui ka lähedastele.

Teenused dementsusega inimesele

Inimeste terviseseisundist tuleneva hooldamise küsimustega tegelevad nii tervishoiu- kui hoolekandesüsteem.

Õendusabiteenuseid, mida pakuvad tervishoiuteenuse osutajad, rahastab Eesti Haigekassa. Patsiendi õendushaiglasse suunamise vajaduse otsustab perearst vm eriarst kas ise või koos õega. Arst väljastab saatekirja, millele märgitakse patsiendi terviseprobleemid, vajalik ravi ning õde märgib õendusabivajaduse.

Loe põhjalikumalt siit: https://eludementsusega.ee/oendusabi/

Väljaspool kodu üldhooldusteenust pakkuvates hoolekandeasutustes osutatakse teenust inimestele, kes kõrvalabi- ja hooldusvajaduse tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ning kelle toimetulekut ei ole muul viisil võimalik tagada. Suurem osa teenuse kasutajatest on ööpäevaringse hooldusvajadusega eakad. Üldhooldusteenust finantseeritakse põhiliselt inimeste endi ja/või nende ülalpidamiskohustusega pereliikmete ja/või osaliselt kohalike omavalitsuste poolt.

Hoolekandeteenuste (hooldekodud jm) kohta saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest ning valla sotsiaaltöötajalt. Siit leiab nõuandeid hooldekodukoha valimiseks: https://eludementsusega.ee/teenused/hooldekodu/

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab, et sotsiaaltransporditeenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on võimaldada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikul, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Sotsiaaltransporditeenuse saamiseks on vajalik pööruda kohaliku omavalitsuse poole, kus taotlemise ja osutamise täpsem korraldus on enamasti reguleeritud vastava korraga.

Juriidilised küsimused

Puude raskusastme tuvastamise aluseks on raviarstide poolt uuringute ja diagnoosidega kinnitatud keha funktsioonide kõrvalekalded, mille tõttu inimese hakkamasaamine on tavaolukorras raskendatud, piiratud või takistatud (nn dokumendipõhine hindamine).
Puude raskusastme tuvastamise ekspertiisil hinnatakse inimese toimetulekut tervikuna, st arvesse võetakse kõik piiranguid põhjustavad kõrvalekalded, mis võivad üksteist võimendada.
Puude liik (nt liikumispuue, nägemispuue jne) kujuneb suurima kõrvalekaldega keha struktuuri või funktsiooni järgi. Kui piirangud esinevad mitme keha struktuuri või funktsiooni osas, tuvastatakse puude raskusaste neist igaühes eraldi.
Puude raskusastet (keskmine, raske, sügav) hinnatakse samuti igas valdkonnas (liikumine, nägemine, psüühika jne) eraldi.

Töövõimet hinnatakse ainult täisealistel inimestel kuni pensionieani. Eesti Töötukassa hindab töövõimet ja maksab töövõimetoetust alates 1. juulist 2016. Alates 1. jaanuarist 2017 hindab töövõimet ainult töötukassa. Kui on määratud püsiv töövõimetus korduvhindamise tähtajaga 2017. aastal või hiljem, tuleb teil töötukassasse pöörduda, kui korduvhindamise tähtaeg hakkab kätte jõudma. Töötukassa hindab uute reeglite järgi töövõimet ning maksab osalise ja puuduva töövõime korral töövõimetoetust. Töövõime hindamisel võetakse arvesse teie terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osaluse piiranguid. Selleks hinnatakse teie kehalist ja vaimset võimekust erinevates valdkondades.

Kui täisealine ei suuda oma haiguse tõttu kestvalt enese eest hoolt kanda, oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus talle eestkostja. Seda saab kohus teha isiku enda, tema vanema, abikaasa, täisealise lapse või omavalitsuse algatusel ning avalduse alusel.

Soovitame pöörduda eestkostet vajava isiku elukohajärgse omavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna töötaja poole, kes juhendab eestkoste seadmiseks vajalike dokumentide vormistamisel.

Abi lähedasele

Spetsiaalse koolitus läbinud inimene, kes rakendades nõustamise põhiprintsiipe, pakub emotsionaalset, sotsiaalset või praktilisi nõuandeid. Kogemusnõustaja on oma läbielatud kogemused läbitöötanud ning valmis oma kogemusi jagama sarnases olukorras oleva inimestega. Kogemusnõustamine võib toimuda nii grupis kui ka individuaalsetele kohtumistel. Lisaks saab nõustamist läbi viia nt telefonitsi, (e-)kirja vahendusel või kokkuleppel sobivad vormis nt koos jalutades. Oluline on aspekt, et selles protsessis kohtuvad võrdsed osapooled, et pakkuda vastastikust tuge ja abi. Kogemusnõustamist osutatakse rehabilitatsioonimeeskondades, eraldiseisva teenusena või vabatahtlik kogukonnatööna.

Infot tugigruppide toimumispaikade ja -aegade kohta saab jooksvalt veebilehelt: https://eludementsusega.ee/teenused/tugigrupp/ või Facebookist: eludementsusega. Tugigrupiga liitumine on tasuta ning registreeruda saab kirjutades info@eludementsusega.ee või helistades/kirjutades tugigrupi juhile. Kohale võib siiski julgelt tulla ka ilma eelregistreerimiseta ning enda poolt valitud asukohta. Oodatud on kõik dementsusega inimeste lähedased ja/või omastehooldajad ning vajadusel võib kaasa võtta ka oma dementsusega pereliikme.

Kui sind või sinu lähedasi on puudutanud dementsuse teema ja oled otsustanud kellegi teise või ühiskonna hüvanguks panustama, siis oled oodatud vabatahtlikuks. Sul on võimalik täita MTÜ Elu Dementsusega liitumisvorm või kirjuta palun oma soovist MTÜ Elu Dementsusega meilile eludementsusega@gmail.com.