Mis on dementsus?

Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Haiguse käigus kaotab inimene järk-järgult võimekust taju, tunnetuse ja eesmärgipärase käitumise osas, kuni see hakkab oluliselt segama tema igapäevast toimetulekut. Üldjuhul peetakse dementsuse all silmas pöördumatut ajuhaigust, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid, mis on kiire ja asjakohase ravi korral osaliselt või täielikult tagasipöörduvad.

Pöördumatud dementsussündroomid

Pöördumatud dementsussündroomid on ajas süvenevad ning nende kulgu pole võimalik raviga peatada. Samas on teada, et palju on võimalik ära teha, et dementsusega elavate inimeste elukvaliteeti võimalikult kaua kõrgena hoida. Levinuimad pöördumatud dementsused on:

Pöörduvad dementsussündroomid

Pöörduvate dementsussündroomide kulgu on võimalik raviga aeglustada või isegi tagasi pöörata. Pöörduva dementsussündroomi põhjus võib olla näiteks:

Millised on dementsuse sümptomid?

Dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajupiirkonnas närvirakkude hävimine parajasti peamiselt kulgeb. Ajalooliselt tunti dementsust ära eelkõige süveneva mäluhäire põhjal, kuid tänapäeval on teada, et dementsus võib alata mistahes vaimse võime probleemist. Näiteks võib olla esmase sümptomina häiritud kõne, eneseseire või eesmärgipärane käitumine. Varajases faasis on võimalik täpse uurimise korral dementsussündroome üksteisest eristada. Haiguse süvenedes häiruvad samuti teised vaimsed võimed, haarates lõpuks ka inimese füüsilise tervise.

Kognitiivsed (ehk tunnetusega seotud) probleemid

Näiteks dementsusest Alzheimeri tõve korral, mis on sagedaseim dementsussündroom, häiruvad esmalt õppimisvõime ja teised mälufunktsioonid, kuid teiste dementsuste puhul võivad esmalt häiruda nägemis- ja ruumitaju, kõneoskus, täidesaatvad võimed või sotsiaalne taju. Sagedasemad kognitiivsed häired dementsuse puhul on:

  • Mäluhäire - näiteks sagenenud faktide unustamine, iseenda sage ülekordamine, sõnaleidmisraskused vestluses või eksimine tuttavas piirkonnas. Probleeme on sageli just lühimäluga ehk inimene ei pruugi suuta meenutada viimase aja sündmusi ja vestlusi. Üldjuhul ei osata kirjeldada konkreetseid olukordi, kus on midagi unustatud ja haigusteadlikkus mäluhäire osas on puudulik.
  • Kõnehäire - inimesel võivad tekkida kõnes sagedased pausid, raskused kõnest arusaamisel ning valede sõnade või ebasobivate grammatiliste vormide kasutamine. Võib tekkida probleem esemete või isikute nimetamisel.
  • Nägemis- ja ruumitaju häire - näiteks võib olla probleeme isikute või objektide omavahelise kauguse hindamisel või nägude äratundmisel.
  • Tegevuste sooritamise raskendatus - esiti tekib abivajadus komplekssematel tegevustel, näiteks ostlemisel, arvete tasumisel, ravimite võtmisel. Haiguse progresseerudes ilmnevad raskused ka argitegevustes, näiteks riietumisel ja hügieenitoimingutes.
  • Mõtlemis- ja arutlusvõime raskendatus - häiruvad loogiline järeldamine ja argumenteerimisoskused, inimene ei oska enam oma tegusid põhjendada või on põhjendused ebasobivad.
  • Eneseseire ja sotsiaalne taju - inimesel on raskusi ajas, ruumis või iseendas orienteerumisel, ta võib jätta pööramata tähelepanu näiteks iseenda turvalisusele, hügieenile ja eluviisile.

Emotsionaalsed probleemid

Dementsusega kaasnevad tihti depressioon ja sagedased meeleolu kõikumised (nutuhood, kergesti ärritumine). Depressiooni sümptomiteks võivad olla nädalaid kuni kuid kestev kurvameelsus, naudingujanu kadumine, üldine huvipuudus ja järsult tekkinud soovimatus suhelda teiste inimestega, samuti võib tekkida söögiisu või unekvaliteedi häirumine. Üheks depressiooni tekkimise riskifaktoriks on raskendatud lein. Meeleolu- või ärevushäire võib eksisteerida juba aastaid enne vaimse võimekuse alanemist. Pikaajalistes teaduslikes uuringutes on selgunud, et eakate depressioon võib osutuda dementsussündroomi esmaseks sümptomiks.

Käitumuslikud ja psühholoogilised probleemid

Dementsusega võib kaasneda apaatia ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda, oma lähedaste ja ümbruse vastu. Psühholoogiliste probleemide hulka kuuluvad ka näiteks impulsiivsus, pidurdamatus, rahutus ja agressiivsus. Ilmneda võib paranoilisus (inimene kardab, et talle soovitakse halba). Tekkida võivad käitumuslikud probleemid, näiteks ringiuitamine, asjade peitmine, avalikus kohas mittekõlbeline käitumine ja muu.

Tajuhäired

Tajuhäirete puhul võib inimene näha või kuulda asju, mida tegelikkuses ei eksisteeri (hallutsinatsioonid) või on tegemist millegi muuga, kui inimene ise arvab (illusioonid).

Kuidas haiguseks ette valmistuda?

Dementsuse kulgu võib tinglikult jaotada staadiumiteks ehk raskusastmeteks. Teades, millised on dementsuse staadiumid, on võimalik end paremini haiguseks ette valmistada. Mida varasemas staadiumis dementsusele jälile jõutakse, seda kiiremini on võimalik saada vajalikku meditsiinilist abi ja vahel ka seeläbi dementsuse kulgu aeglustada.

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete langus

Normaalsest vananemisest tingitud vaimsete võimete languse staadiumis tekkiv tunnetushäire, näiteks mäluprobleemide näol, on sageli tavapärase vananemisprotsessi osa, kuid teinekord võib see olla ka üks pöördumatu dementsuse varaseimaid tunnuseid. Näiteks võivad ununeda nimed või tekkida probleemid esemete asukoha meenutamisel. Probleem ei põhjusta üldjuhul ületamatuid raskusi igapäevases toimetulekus. Võib ilmneda eakate depressioon või primaarne unehäire.

Kerge kognitiivne häire

Kognitiivsed probleemid võivad hakata vähesel määral segama igapäevaelu. Sagedased mured on näiteks kergesti ära eksimine, tööülesannetega kehv hakkamasaamine, asjade kaotamine ja tähelepanuprobleemid. Säilinud on haiguskriitika, mistõttu võib tekkida või süveneda depressioon.

Kerge dementsus

Inimesed võivad hakata eemalduma sotsiaalsest elust ning tekkida isiksuse- ja tujumuutused. Sageli kannatavad suhted lähedastega. Probleemiks on tuttavate nägude ära tundmine, nägude ja nimede kokkuviimine ning tuttavates kohtades orienteerumine. Probleemi eitamine, sümptomite “peitmine” või pisendamine ja keeruliste olukordade vältimine stressi ja ärevuse ennetamiseks on selles dementsuse staadiumis üsna levinud.

Mõõdukas dementsus

Abivajadus keerukamate igapäevategevuste sooritamisel süveneb märkimisväärselt (poes käimine, raamatupidamine, ravimite korrapärane tarvitamine). Inimesed võivad olla ajas ja kohas desorienteeritud, tekivad raskused otsuste langetamisel ning ununeda võib tähtis isiklik info, näiteks telefoninumber või aadress. Häirub eneseseire.

Mõõdukalt raske dementsus

Kui inimesed unustavad juba oma lähedaste, näiteks laste ja elukaaslase nimesid, on nad tõenäoliselt jõudnud mõõdukalt raske dementsuse staadiumisse ja võivad vajada igapäevaselt pidevat abi. Tekkida võib psühhoos - luulumõtted ja hallutsinatsioonid, ringiuitamine, tugev ärrituvus, agressioon ja ärevus või apaatia.

Raske dementsus

Tekivad liikumis-, põie- ja neelamisprobleemid. Ööpäevaringne abivajadus kõndimisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, söömisel.

Millised on dementsuse riskifaktorid?

Dementsuse tekkel mängivad rolli nii pärilikud kui ka keskkondlikud tegurid. Mõningaid riskifaktoreid pole võimalik mõjutada, näiteks vanust või geneetilist baasi. Samas on palju tegureid, mida saame oma eluviisi ja igapäevase käitumisega mõjutada ning seeläbi isiklikku dementsuse riski vähendada.

Mõjutamatud riskifaktorid

  • Vanus - pärast 65. eluaastat kahekordistub dementsuse risk iga 5 aasta järel.
  • Geneetilised tegurid - näiteks Alzheimeri tõve tekkel on riskifaktoriks apolipoproteiin E4 geeni (APOE4) kõrgenenud aktiivsus. Riskigeeni olemasolu ei tähenda aga alati haiguse teket, vaid tõstab haigestumise tõenäosust!

Mõjutatavad riskifaktorid

  • Hariduslik tase - kõrgemat hariduslikku taset seostatakse madalama dementsuse esinemissagedusega, kuna kõrgem hariduslik tase võib tõsta ajureservi, sotsiaalmajanduslikku staatust ja elukvaliteeti. Haritumad inimesed järgivad ka suurema tõenäosusega tervislikku eluviisi kui nende madalama haridusega eakaaslased.
  • Kehaline aktiivsus - kõrget kehalise aktiivsuse taset seostatakse vähenenud südame- ja veresoonkonnahäiretega ning seega ka vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve madalama riskiga.
  • Toitumine - tervislik toitumine võib mõjutada dementsuse tekkeriski. Näiteks nii-nimetatud vahemere dieet on pikaajalistes uuringutes näidanud positiivseid tulemusi vaimsete võimete häirumise edasilükkamisel. Vahemere dieet sisaldab rohkelt värskeid juur- ja puuvilju, rasvast kala (lõhe, forell), pähkleid, oliiviõli ja seemneid, vähendatud punase liha ja piimatoodete tarbimist ning aeg-ajalt klaasikest punast veini - ja seda kõike meeldivas seltskonnas.
  • Psüühiline ja sotsiaalne aktiivsus - pikaajaline üksildustunne mõjub vaimsele tervisele negatiivselt ning see on nii depressiooni kui ka dementsuse riskifaktoriks. Lähedaste ja sõprade-tuttavatega suhtlemine, vaimsete hobidega tegelemine või liitumine ühiste huvidega inimeste ringi/klubiga võib vähendada dementsuse riski.
  • Kroonilised haigused - puudulikult ravitud diabeet, kõrgvererõhktõbi, teised südame- ja veresoonkonnahaigused ning ülekaalulisus keskeas suurendavad dementsuse tekkeriski hilisemas elus.
  • Depressioon - korduv tõsine depressioon varases täiskasvanueas suurendab dementsuse riski hilisemas elus.
  • Alkoholi kuritarvitamine ja suitsetamine - seostatakse rohkemate südame- ja veresoonkonnahäirete ning seega vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tõve suurenenud riskiga.

Mis on dementsus Alzheimeri tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Alzheimeri tõbi on kõige levinum dementsuse vorm. Alzheimeri tõve täpseid põhjuseid ei teata, kuid selle puhul toimuvad ajus kindlad haiguslikud muutused - ajukoore vähenemine ning valgulise struktuuriga naastukeste ja kämbukeste esinemine ajurakkudes ja nende vahel. Alzheimeri tõve riski suurendab apolipoproteiin E4 geeni kõrgenenud aktiivsus.

Sümptomid

Klassikaline ja enamasti esimene Alzheimeri tõve sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uute mälestuste loomisel. Sõltuvalt kahjustuse levikust ajus võivad tekkida planeerimis- ja probleemilahendusoskuste taandareng, keele- ja kõnehäired, meeleolu-, taju- ja käitumishäired. Alzheimeri tõvega võivad kaasneda apaatsus ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda ja ümbritseva suhtes ning depressioon. Hilisemates haiguse staadiumites võivad lisanduda psühhootilised seisundid (ärrituvus, vägivaldsus, vaenulikkus) ning viimases haigusstaadiumis kõnni-, neelamis- ja põiehäired.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Alzheimeri tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv. Pärast sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 10 aastat. Eluiga sõltub oluliselt inimese vanusest dementsuse tekkel, kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ning eluviisist.

Ravi

Kuigi Alzheimeri tõbe ei saa välja ravida, kasutatakse kognitiivsete sümptomite leevendamiseks ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid ja memantiini. Erinevaid ravimeid võib määrata ka käitumuslike või psühootiliste sümptomite leevendamiseks. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja abi igapäevases toimetulekus, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul.

Mis on vaskulaarne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Vaskulaarne dementsus on põhjustatud normaalse vereringe häirumisest peaajus. Sageli kahjustuvad järk-järgult peaaju väikesed veresooned, mis häirivad aegamisi ajurakkude vaheliste ühenduste tööd. Dementsus võib olla ka ühe või mitme ulatusliku insuldi tagajärg ehk tekkida suurte veresoonte ummistusest või verejooksust põhjustatud ajukahjustuse tõttu. Vaskulaarne dementsus on tihti kombineeritud teist tüüpi dementsustega, enamasti Alzheimeri tõvega. Puudulikult ravitud kõrgvererõhktõbi, diabeet, kõrge kolesteroolitase veres, südame isheemiatõbi ja suitsetamine tõstavad oluliselt vaskulaarse dementstuse riski.

Sümptomid

Vaskulaarse dementsuse sümptomid sõltuvad kahjustuse liigist, suurusest ja asukohast peaajus. Ilmneda võib ühe kehapoole nõrkus, kõnehäire ning emotsionaalse seisundi häiritus. Sagedased kognitiivsed probleemid on seotud tähelepanuprotsesside ja eneseseirega, raskusi võib olla täidesaatvate võimetega. Sagedased on liigutuslikud häired ja põieprobleemid.

Haiguse kulg ja eluiga

Vaskulaarne dementsus on pöördumatu ning see võib alata äkitselt või olla ajas järk-järgult progresseeruv. Eluiga sõltub oluliselt kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ja edasiste vaskulaarsete kahjustuste (näiteks uue ajuinfarkti) esinemisest.

Ravi

Kuigi vaskulaarne dementsus on pöördumatu, siis asjakohaseim käitumisviis vaskulaarse dementsuse puhul on südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimitega ohjamine koostöös oma raviarstiga ning edasiste vaskulaarsete kahjustuste ennetamine läbi elustiilimuutuse (tervislik toitumine, suitsetamisest loobumine, mõõdukas kehaline ja psüühiline aktiivsus, viibimine looduses).

Korduvate vaskulaarsete probleemide ärahoidmiseks kasutatakse erinevaid ravimeid, näiteks kui vaskulaarne dementsus esineb koos mõne neurodegeneratiivse dementsusega (näiteks Alzheimeri või Lewy kehakeste tõvega), kasutatakse koliinesteraasi inhibiitoreid. Füsioteraapia, tegevusteraapia ja kõneravi võivad aidata häirunud kehaliste võimete, tegevuste ja kõne taastamisel ning mõned psühholoogilised teraapiad võivad aidata kognitiivsete, emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamisel.

Mis on frontotemporaalne dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Frontotemporaalset dementsust põhjustab aju otsmiku- ja/või oimusagarate atroofia ehk kõhetumine. 30-40% juhtudest on atroofia tekkepõhjus geneetiline, mille tõttu saab frontotemporaalne dementsus tihti alguse oluliselt varasemas eas kui teised dementsuse alaliigid.

Sümptomid

Frontotemporaalse dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajuosas kahjustus parajasti asub. Kui närvirakkude kahanemine toimub otsmikusagaras, tekivad sageli isiksus- ja/või käitumishäired. Näiteks võib dementsusega kaasneda planeerimis- ja otsustusvõime langus ning kaduda huvi igapäevaste tegevuste ja kohustuste vastu. Häiruda võib eneseseire nii, et inimene võib hakata avalikus ruumis ebakõlbeliselt käituma. Muuhulgas võivad tekkida sundliigutused ja isumuutused. Selliste sümptomite tõttu satuvad otsmikusagara atroofiaga inimesed vahel psühhiaatriahaiglatesse depressiooni, skisofreenia või bipolaarse häire kahtlusega. Kui kõhetumine toimub oimusagaras, põhjustab see mälu-, keele- ja kõneprobleeme.

Haiguse kulg ja eluiga

Frontotemporaalne dementsus on pöördumatu ja ajas järk-järgult progresseeruv. Pärast dementsuse sümptomite algust on inimeste eluiga keskmiselt 6-11 aastat, pärast diagnoosi saamist 3-4 aastat.

Ravi

Frontotemporaalset dementsust pole võimalik välja ravida, kuid haiguse käigus tekkivaid käitumuslikke ja psühhiaatrilisi seisundeid on võimalik ravimitega leevendada. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul. Näiteks oimusagara kõhetumise tõttu kõne- ja keeleprobleemide tekkel võib olla abi kõneravist, kus õpitakse alternatiivseid meetodeid suhtlemiseks ja suhtlemisprobleemide lahendamiseks.

Mis on Lewy kehakeste dementsus?

Põhjused ja pärilikkus

Lahangute abil on näidatud, et Lewy kehakeste dementsus tekib, kui mõtlemise, mälu ja liikumisega seotud närvirakkudesse kuhjub haiguslikke valgukogumeid, mida nimetatakse Lewy kehakesteks (nende esmakordse avastaja perekonnanime järgi). Kuigi alati pole Lewy kehakeste tekkepõhjused teada, seostatakse seda näiteks pestitsiidide (taimekaitseks kasutatavad mürkkemikaalid) või teiste kemikaalidega pikaajalisest kokkupuutest tekkiva peaajukahjustustega. Umbes 10% haigusjuhtudest on pärilikud.

Sümptomid

Lewy kehakeste dementsuse esmaseks märgatavaks sümptomiks on enamasti kognitiivsed probleemid. Võivad tekkida tähelepanuhäired ja raskused täidesaatvate võimetega, langeb info töötlemise kiirus. Dementsusele on iseloomulikud korduvad tajupetted ehk visuaalsed hallutsinatsioonid, luulud ja depressioon. Lewy kehakeste dementsuse hilisemas faasis lisanduvad Parkinsoni tõvele sarnased sümptomid - liigutuste aeglustumine, lihasjäikus ehk rigiidsus ja peamiselt kätes ning jalgades tekkiv lihasvärin ehk treemor. Sagenevad kukkumised. Haiguse vältel võib esineda REM-une aegseid parasomniaid ehk unehäireid, kus inimene võib magamise ajal oma unenägusid füüsiliselt välja elada (jäsemetega vehkimine, häälitsemine, naermine/nutmine, karjumine, agressiivsus lähedalolija vastu).

Haiguse kulg ja eluiga

Lewy kehakeste dementsus on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast dementsuse sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 5-7 aastat.

Ravi

Lewy kehakeste dementsust pole võimalik küll välja ravida, kuid selle sümptomeid saab õigete ravimite ja teraapiatega veidi leevendada. Kognitiivsete probleemide leevendamiseks kasutatakse ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid, psühootiliste probleemide puhul erinevaid antipsühhootilisi ravimeid. Abi võib olla ka füsioteraapiast, tegevusteraapiast, kõneravist, individuaalsest ja perekonnale mõeldud psühhoteraapiast, et õppida toimetulekut kehaliste probleemidega, alternatiivseid meetodeid igapäevategevuste sooritamiseks, kõneliste- ja keeleliste ning emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamist.

Mis on dementsus Parkinsoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Parkinsoni tõve põhjused pole täpselt teada, kuid selle tekkel on oma osa mängida nii põletikulistel protsessidel peaajus kui ka pärilikkusel. Parkinsoni tõbi on vähemalt osaliselt seotud närvirakkude kiirenenud hukuga kindlas ajupiirkonnas, mustolluses, mis toodab dopamiini. Dopamiini vähenemisel häirub aju võime edastada infot liikumise ja eesmärgipärase käitumisega seotud ajupiirkondadesse. Parkinsoni tõvega kaasneb tihti ka Lewy kehakeste nimeliste valgukogumite teke peaaju erinevatesse piirkondadesse, mille tõttu kujuneb umbes 50-80% Parkinsoni tõvega inimestest välja dementsus. Lewy kehakeste ja Parkinsoni tõvega seotud dementsuse erinevus seisneb vaid sümptomite ajalises tekkimises - Lewy kehakeste dementsuse puhul eelnevad liigutushäiretele psüühikahäired ning Parkinsoni tõvega seotud dementsuse puhul vastupidi.

Sümptomid

Parkinsoni tõvele iseloomulikud sümptomid on liigutuste aeglustumine, lihasvärinad ehk treemor, lihaste jäikus ning tasakaaluprobleemid. Kui Parkinsoni tõvega kaasneb dementsus, võivad kahjustuda tähelepanuprotsessid ja täidesaatvad võimed ning alaneda mõtlemiskiirus, hilisemalt ka mälu. Dementsusega võivad kaasneda depressioon, ärevus ja apaatsus. Psühhoosi ehk hallutsinatsioone ja luululist mõtlemist seostatakse antud haiguse juures eeskätt antiparkinsonistlike ravimitega. Sagedased on uneprobleemid ja väljendunud väsimustunne päevasel ajal.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Parkinsoni tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv, kuid Parkinsoni tõvega inimeste eluiga ei pruugi õigeaegselt alustatud ravi korral oluliselt tavapopulatsiooni omast erineda.

Ravi

Parkinsoni tõbe ei saa tänapäeval välja ravida, kuid selle sümptomeid võib erinevate ravimitega leevendada. Enamasti valitakse inimesele sobiv raviskeem koostöös neuroloogiga. Lisaks võib Parkinsoni tõve puhul kasu olla näiteks füsioterapeudi sekkumisest liikumisega seotud murede korral ja logopeedist kõnega seotud probleemide korral. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on dementsus Huntingtoni tõvest?

Põhjused ja pärilikkus

Huntingtoni tõbi on pärilik, seda põhjustab geenimutatsioon 4. kromosoomis, mis tekitab närvirakkude hukkumist kindlas ajupiirkonnas - basaaltuumades. Huntingtoni tõvega elavate inimeste lastel on 50% tõenäosus pärida nimetatud geenmutatsioon ning mutatsiooni kandjatel kujuneb kindlasti haigus välja.

Sümptomid

Huntingtoni tõve puhul toimuvad kognitiivsed muutused, mis lõpevad alati dementsuse kujunemisega. Tihti on Huntingtoni tõvega elavatel inimestel probleeme täidesaatvate funktsioonidega, tekkida võivad ka käitumuslikud probleemid. Sageli esinevad depressioon, ärevus, apaatsus ja psühhoos. Lisaks kaasnevad Huntingtoni tõvega järsud sundliigutused ehk korea.

Haiguse kulg ja eluiga

Dementsus Huntingtoni tõvest on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast Huntingtoni tõve algust elab inimene veel keskmiselt 15-20 aastat.

Ravi

Huntingtoni tõbe ei saa välja ravida, kuid selle sümptomeid saab ravimitega leevendada. Sobivaid raviskeeme ja toetavaid teraapiaprotseduure määratakse ja jälgitakse enamasti koostöös neuroloogiga. Psüühiliste probleemide puhul aitab kliiniline psühholoog.

Mis on pöörduvad dementsused?

Deliirium

Deliirium on äärmuslik desorienteeritus ehk segasusseisund, mis võib tekkida sagedasti just vanemas eas, näiteks nakkushaiguste, põletike, mürgistuste või insuldi tagajärjel. Deliirumi võib inimesel tekkida ka haiglate intensiivravipalatis viibides, mahuka ja invasiivse operatsiooni käigus või selle järel. Deliiriumi aetakse tihti dementsusega segamini, kuna kahe haiguse sümptomid on väga sarnased. Siiski, deliirium algab järsemini kui dementsus ning selle kulg võib päevade ja isegi tundidega oluliselt paraneda või halveneda. Deliiriumiga ei kaasne üldjuhul ajurakkude järk-järgulist hävimist.

Deliiriumi ravi sõltub selle tekkepõhjusest (näiteks põletikuravi, organsüsteemihäire stabiliseerimine). Lisaks sobivate ravimite manustamisele on oluline ka toetav ravi - toitumise jälgimine, rahuliku ja stabiilse keskkonna pakkumine ning desorienteerituse vähendamiseks näiteks kellade, kalendrite ja perekonna piltide kasutamine. Deliiriumi ennetamisel haiglas on oluline inimese varajane aktiveerimine ning minimaalne rahustavate-uinutavate ravimite kasutamine.

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia on pöörduva dementsuse vorm, mis tekib seljaajuvedeliku liigsest kogunemisest ajuvatsakestesse. Kogunemine põhjustab vatsakeste paisumist ja omakorda neid ümbritsevate närvirakkude hävimist. Selle tagajärjel võivad ilmneda nii kõndimisraskused, urineerimishäired kui ka vaimse võimekuse probleemid (näiteks mäluhäired).

Hüdrotsefaalia on ravitav kirurgilisel meetodil - üleliigne seljaajuvedelik lastakse spetsiaalse šundi abil välja. Veresoonkonnaprobleemid, Alzheimeri tõbi ja kõrgvererõhktõbi võivad tõsta normaalrõhulise hüdrotseefaalia tekkimise riski, kuigi nendel juhtudel pole seljaajuvedeliku haigusliku kogunemise põhjuseid suudetud täpselt välja selgitada.

Depressioon

Nii depressioon kui ka dementsus on levinud haigused erinevatel eluperioodidel. Depressiooniga võivad kaasneda tunnetushäired, mis meenutavad dementsust, näiteks hajameelsus, keskendumisraskused, naudingujanu vähenemine ja mõtteaeglus. Depressioon võib tekkida mistahes eluperioodil, kuid dementsus on sagedasem just vanemas eas. Uuringud on samas näidanud, et depressioon vanemas eas võib viidata algavale dementsusele. Samuti võib depressioon esineda dementsussündroomiga samaaegselt, langetades omakorda oluliselt inimese elukvaliteeti. Üheks depressiooni ja dementsuse riskifaktoriks vanemas eas on raskendatud lein.

Vanemaealiste puhul võib depressioon ilmneda tunnetushäirete asemel füüsiliste sümptomitena, näiteks isutuse, energiapuuduse või muul viisil seletamatu valuna. Tõhus depressiooniravi vanemas eas on kombinatsioon ravimitest ja elustiilimuutustest, vajadusel aitab seejuures psühhiaater või kliiniline psühholoog-psühhoterapeut.

Wernicke-Korsakoffi sündroom

Wernicke-Korsakoffi sündroom on dementsussündroom, mis kaasneb pikaajalise alkoholismiga ja viib tiamiini ehk B1-vitamiini puuduseni. B1-vitamiin aitab ajurakkudel muundada suhkruid energiaks ning kui vastavat vitamiini jääb väheseks, ei suuda aju korrapäraseks tööks vajalikku energiat toota. Pole teada, miks haigus vaid kindlal hulgal alkoholisõltuvusega inimestest tekib, kuid arvatakse, et see võib olla seotud kehva toitumusega.

Wernicke-Korsakoffi sündroom on ainult osaliselt tagasipöörduv - kuigi alkoholi tarvitamise lõpetamine taastab osaliselt mälu ja teised tunnetusvõimed, tekitab sündroom siiski püsivat ajukahjustust.

Vitamiin B12 puudus

Vitamiin B12 toetab vereloomet - punaste vereliblede teket, mis transpordivad hapnikku organismi erinevatesse osadesse, sealhulgas ka peaajju. Vitamiin B12 imendumishäired või selle krooniline vähesus organismis võivad viia dementsuseni, millele eelneb tavaliselt aneemia.

Aneemiale võib viidata üldine väsimus ja jõuetus, kahvatus, isutus, õhupuudustunne ning dementsusele viitavad sümptomid nagu segasustunne ja keskendumisraskused. Sümptomeid leevendab enamasti vitamiin B12 asendusravi. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Subduraalsed hematoomid

Subduraalsed hematoomid on ajutrauma tagajärjel tekkinud vereklombid ehk trombid ajus. Sageli on sellise ajutrauma põhjuseks liiklusõnnetused, kuid eakate puhul võivad trombid tekkida ka väga kerge peatrauma tulemusel ning inimene ei pruugi neid tähelegi panna.

Trombid võivad tekitada dementsust, kuid kiire ja asjakohase ravi tulemusel võib olla dementsus tagasipöörduv.

Kilpnäärmehaigused

Kui kilpnäärmes ei teki piisavalt kilpnäärmehormoone või tekib neid liiga palju, muutub kogu organismi funktsioneerimine ning võimalik on ka dementsussündroomi teke. Kilpnäärmega seotud dementsust on täheldatud naistel koguni viis korda enam kui meestel.

Kilpnäärmehaiguse ravi võib organismi korrektse funktsioneerimise taastada ja dementsussündroomi elimineerida. Krooniline kilpnäärmehaigus eeldab aga eluaegset ravi ning pidevat raviskeemi jälgimist. Antud analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Kasvajad

Kasvajad, iseäranis halvaloomulised ehk vähkkasvajad, võivad tekitada peaajus närvirakkude kahjustust. Kasvajatega seotud dementsusega kaasnevad tavaliselt peavalu, oksendamine, koljusisese rõhu tõus ja isiksushäired. Kasvaja õigeaegne ravi, sealhulgas kirurgiline operatsioon, võib osaliselt või täielikult dementsuselaadsed nähud kaotada.

Mürgistus uimastitest, ravimitest või kemikaalidest

Teatud ravimid või ravimite risttoime, samuti mürgistus vingugaasist, elavhõbedast, värvi- ja kütuseaurudest, tinast või teistest raskemetallidest, võib viia dementsuselaadse seisundini. Vastavalt mürgistust põhjustava aine kadumisele organismist, kaovad järk-järgult ka dementsuselaadsed sümptomid.

Alkoholi või uimastite kuritarvitamine (iseäranis alkoholimürgistus) võib viia dementsuselaadse seisundini, mis väheneb enamasti kuritarvitamise lõppedes. Samas, kui kuritarvitamine on pikaajaline, võib tekkida pöördumatu ajukahjustus ning dementsus ei möödu.

Creutzfeld-Jakobi tõbi (CJD)

CJD-d põhjustavad peaajus valesti kokkukeerdunud valgud, mis algatavad ahelreaktsioonina omakorda kahjulikke reaktsioone ja valesti kokkukeerdumist ka teistes rakkudes. Valgud kleepuvad omavahel kokku ja segavad seeeläbi ümbritsevate närvirakkude korrapärast tööd. Need valgud võivad organismi sattuda näiteks kahjustunud (spongiformse entsefalopaatiaga) lehma liha süües (tekib nii-nimetatud hullulehmatõbi) ning kirurgiliselt siirdatud sarvkestade, muu rakulise koe või steriliseerimata ajuelektroodide kaudu.

CJD on üks väheseid dementsussündroome, mis võib tekkida väheste või puuduvate dementsuse riskifaktorite korral. Samas on ligi 10% juhtudest ka pärilikud.

HIV ja AIDS-ga seotud dementsus

HI-viirus võib kahjustada peaaju teatud piirkondi, iseäranis neid, mis vastutavad mälu, keskendumis- ja suhtlemisvõime eest. Nimetatud dementsus on harvaesinev, kuna tänapäevane meditsiin suudab HI-viirusest tingitud kahju organismis küllaltki efektiivselt hallata.

Neurosüüfilis

Süüfilis on seksuaalsel teel leviv haigus, mida tekitab Treponema pallidum’i nimeline bakter. Süüfilist on küllaltki lihtne ravida ja ennetada. Kui süüfilis on aga pikka aega ravita ning see levib kesknärvisüsteemi, võib tekkida neurosüüfilis, mis põhjustab dementsusega sarnaseid sümptomeid. Süüfilise progresseerumine neurosüüfiliseks võib võtta 10-20 aastat ning see tekib 25-40% ravimata süüfilise juhtudel.

Neuroborrelioos

Neuroborrelioos on üks Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vorme. Puukborrelioos on multisüsteemne haigus, mis haarab peamiselt nahka, liigeseid, südamelihast ja närvisüsteemi. Neuroborrelioosi tõttu võib tekkida meningiit ehk ajukelmeid ja kesknärvisüsteemi funktsioone kahjustav põletik või entsefaliit ehk ajukoe põletik. Need võivad põhjustada omakorda dementsuselaadseid sümptomeid.

Tööandja teavitamine

Dementsus esineb sagedamini eakate hulgas ning eakate tööhõive on tööealistest inimestest madalam. Töövõime võib algava dementsuse tõttu häiruda. Sõltumata vanusest ja haigustest võiks iga töövõimelise inimese eesmärgiks olla võimalikult pikaajaline töötamine.

Dementsuse varajases staadiumis ei pruugi harjumuspärased tegevused ka töökohal raskusi valmistada. Tähtis on võimalikult varakult märgata, millistes olukordades probleemid tekivad. Kindlasti ei tohiks lasta oma hirmul sümptomite süvenemise ees mõjutada end võimalikult kiiresti töökohast loobuma.

Tööandja informeerimine ja töökoha säilitamine

Parim probleemide ennetamise viis on informeerimine ja lahenduste leidmisele orienteeritud arutelu tööandjaga, sest ettevõtte eesmärkidega kooskõlas olevate töötulemuste puhul pole tööandja huvitatud sinu asemele kellegi teise otsimisest. Tööandja informeerimine võimaldab olukorrast ausalt rääkida ning saada tagasisidet juba esimeste raskuste tekkimisel. Samuti võib tööandja vajadusel pakkuda sulle mõnevõrra lihtsamat ja struktureeritumat tööd. Sinu jaoks sobivate tööülesannete kohta võib infot anda ka neuroloog või neuropsühholoog.

Vähenenud töövõime või töövõimetus

Töövõime hindamiseks on vaja alates 2016. aastast pöörduda Töötukassa poole. Seda saad teha SIIN.

Vähenenud või puuduva töövõime kindlaks tegemise järel on võimalik taotleda töövõimetoetust. Seda saad teha SIIN.

Töökeskkonna kohandamine ja abivahendid

Mitmeid dementsuse varajases staadiumis ilmnevaid sümptomeid on võimalik keskkonna sobivamaks muutmise kaudu kompenseerida. Nõuga tulevad siinkohal appi nii tegevusterapeut kui ka neuropsühholoog. Vajalikud muudatused sõltuvad väga palju tööülesannetest ja konkreetsetest probleemidest, kuid siinkohal toome välja mõned üldisemat laadi soovitused:

  • Võimalusel eemalda töökohal keskendumist segavad tegurid, näiteks ära kuula töötades raadiot või muusikat, pane aken kinni, summuta nutitelefoni teavitused ning pane see vaiksele režiimile.
  • Mida rohkem on sul võimalik oma tööd korrastatud ja süstematiseeritud töökohas teha, seda parem.
  • Tee päeva või nädala kaupa nimekiri tööülesannetest, pane neile ka tähtajad ning tõmba tehtud töölõigud loendist maha.
  • Kui töötad masinatega, siis veendu ohutustehnika korrapärases rakendamises ning lase vajadusel hinnata oma töökoha säilitamise võimalikkust.
  • Pea vajadusel nõu töötervishoiuarstiga.
  • Mäluprobleemide tekkimisel tee igapäevaselt tööks vajalikke märkmeid.
  • Võimalusel vähenda tööülesannete hulka, mille puhul oled üksi kogu tööprotsessi ja tulemuse eest vastutav.
  • Planeeri pikajalisse istumisperioodi sirutus- ja veepause.

Millal töötamisest loobuda?

Töökohast loobumise otsus tuleb läbi mõelda ning sel teemal kindlasti ka oma lähedaste ning tööandjaga rääkida. Kui mingit laadi tööülesanded sulle enam ei sobi, siis vahel võib olla võimalik töökoormuse vähendamine, ametijuhendi ümberstruktureerimine või töökohasisene ametikoha vahetus. Küsi kaastöötajatelt ja tööandjalt regulaarselt tagasisidet oma töötulemuste kohta.

Mõningad märgid sellest, et sul on tekkinud raskused töökohal - tööl käimine on sinu jaoks pingeline ja järjest stressirohkem, sul on raskusi eelnevalt rutiiniks kujunenud tööülesannete sooritamisel, unustad töötades sageli tegevuse eesmärgi või oled oluliselt vähendanud suhtlemist kolleegidega.

Kes osutab psühholoogilist abi dementsusega toimetulekuks?

Elu dementsusega mõjutab sinu ja sinu lähedaste igapäevaelu paljusid aspekte ning võib olla psüühiliselt koormav. Ära jää oma muredega üksi! On olemas spetsialiste ja tugigruppe, kes saavad sulle sellel keerulisel teel nõu ja jõuga abiks olla.

Psühholoogilise abi saamiseks tasub pöörduda psühhiaatri ja/või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Psühhiaatri külastamiseks ei ole tarvis saatekirja. Kui sul on eriarsti (psühhiaater, neuroloog, taastusraviarst) suunamiskiri ja külastad Eesti Haigekassaga lepingulises suhtes olevat ravi- või hooldusasutust, või saab sinu perearst suunata sind oma teraapiafondi toel, on kliinilise psühholoogi teenus sulle tasuta. Ise teenuse eest tasudes võib kliinilist psühholoogi külastada ka saatekirjata.

Just sinule sobiva kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi leidmiseks tasub uurida järgmist:

  • Kas asutusel, kus spetsialist töötab, on Terviseameti tegevusluba? Kontrolli seda SIIT.
  • Kas sinu valitud spetsialistil on psühholoogi kutsetunnistus? Kontrolli seda SIIT.
  • Mida teenuse raames tehakse (milliseid meetodeid spetsialist kasutab ja kas tal on ka psühhoterapeudi väljaõpe), kui kaua teenus kestab ning mis on selle eesmärk? Selleks külasta vastava asutuse kodulehte või võta vastava asutusega ühendust ning palu lisainfot.

2016 aasta andmetel on Eestis 136 kehtiva kutsetunnistusega kliinilist psühholoogi. Oleme koostamas põhjalikku ülevaadet keskustest, milles töötavaid kliinilisi psühholooge usaldame soovitada just sinule ja sinu lähedastele dementsusega seotud probleemidega tegelemisel. Seniks aga toome välja mõned asutused, millest võiksite alustada:

Mida saaksin oma tervise heaks ise ära teha?

Isegi kui sul on dementsuse diagnoos, saad sa oma tervise jaoks ise väga palju ära teha.

Kehaline, vaimne ja sotsiaalne aktiivsus

Väga oluline on püsida nii vaimselt kui ka kehaliselt aktiivsena ka peale diagnoosi teadasaamist, kuna see loob paremad eeldused selleks, et saaksid elada võimalikult kõrge elukvaliteediga. Püüa jätkata regulaarset tegelemist asjadega, mida sa naudid - isegi siis, kui pead neid nüüd veidi teistmoodi tegema. Vajadusel pea nõu tegevusterapeudiga, kuidas oma aktiivsustaset ja hobisid säilitada.

Tegutsemine aitab sul säilitada oma oskusi ja võimeid võimalikult pikaajaliselt. Lisaks parandab see sinu meeleolu ning mõjub hästi sinu tervisele ja unekvaliteedile.

Mõned näited võimalikest tegevustest:

  • Liigu regulaarselt (jalutuskäik või kepikõnd, viibimine looduses, jalgrattasõit, ujumine või mistahes muu kehaline treening).
  • Võimle (eriti koos teistega, sest nii on tegevus palju meeldivam).
  • Tegele jõukohaste aiatöödega, lillede kasvatamisega.
  • Mängi lauamänge või kaarte.
  • Lahenda ristsõnu või tee muid mõtlemisharjutusi.
  • Loe raamatuid, ajalehti, ajakirju - hoia ennast maailma asjadega kursis.
  • Kuula raadiot, muusikat.
  • Tegele kunsti või käsitööga.
  • Saa kokku lähedaste ja sõpradega või helista neile ning tehke koos midagi meeldivat.
  • Tegele lemmikloomaga.
  • Kui tegevuste planeerimine tundub üksinda raske, siis palu selleks abi oma lähedastelt.

Toitumine

Tervislikult ja mitmekülgselt toitumine on sinu tervisele väga oluline. Sinu aju ja keha vajab tervislikku toitu. Kui organism ei saa toiduga vajalikke aineid, muutub ka sinu vaimne seisund nõrgemaks. Pea toidusedeli koostamisel nõu perearstiga, pereõega või toitumisnõustajaga.

  • Toidulisandite, sealhulgas vitamiinide ja mineraalainete osas pea nõu apteekriga.
  • Oluline on vähendada liigselt rasvaste ja magusate toitude tarbimist.
  • Tarbi piimatooteid mõõdukalt.
  • Söö palju värskeid puu- ja juurvilju.
  • Söö rammusat kala (näiteks lõhe, forell).
  • Joo päeva jooksul piisavalt vett (näiteks 5 klaasi päevas).

Personaalse toitumisalase nõu saamiseks pöördu oma pereõe ja/või toitumisnõustaja poole. Lisainfot tervisliku toitumise kohta leiad SIIT.

Tubakas ja alkohol

Kui sa suitsetad, siis püüa sellest esimesel võimalusel loobuda, kuna see ohustab nii lühi- kui ka pikaajaliselt sinu tervist. Loobumine võib olla raske, kuid õigesti käitudes ja järjepidev olles võimalik. Juhendid loobumise alustamiseks leiad SIIT.

Alkoholi pikaajaline kuritarvitamine võib mõjuda sinu üldisele ning närvisüsteemi tervisele kahjulikult ning dementsust süvendada. Kui tarvitad retseptiravimeid, ära tarbi alkoholi - alkohol võib ravimite imendumist pärssida, samas võib osade ravimite koosmõju alkoholiga olla organismile mürgine.

Kui sina või sinu lähedased kahtlustavad, et sul võib olla alkoholisõltuvus, pöördu oma perearsti juurde ning pea nõu alkoholist loobumise teemal. Parima lahenduse saavutamiseks kaasa ka oma lähedased ning palu neilt abi. Lisainfot leiad SIIT.

Stress ja vaimne tervis

Pikaajaline stress ja meeleoluprobleemid mõjuvad kogu organismile kurnavalt. Pingete korral püüa teha tegevusi, mis sulle lõõgastavalt mõjuvad ja mida sa naudid. Pikaajalise kurvameelsuse puhul on tähtis, et sul oleks regulaarsed tegevused, mis sulle meeldivad. Jaga muret lähedaste ja sõpradega. Juhul, kui sa tunned, et ei suuda ise oma muredega või alanenud meeleoluga toime tulla, siis pöördu kliinilise psühholoogi poole.

Uni

Hea ja piisava pikkusega öine uni kosutab sinu keha ja vaimu.

  • Püüa vältida päevast tukastamist. Päevase igavuse korral proovi leida endale tegevust või palu teistel endale tegevusi soovitada.
  • Väldi teed ja kohvi, eriti õhtuti.
  • Ole päeval füüsiliselt aktiivne, käi jalutamas või võimle. Päevane liikumine parandab und.

Une kohta loe lähemalt SIIT.

Muud haigused ja ravimite võtmine

Dementsuse diagnoos ei tähenda seda, et muud haigused ei võiks sinu olemist täiendavalt häirima hakata. Vanuse edenedes kasvab ka südame- ja veresoonkonnahaigustesse haigestumise risk.

  • Kui sa tunned ennast halvasti, siis mine kindlasti perearsti juurde. Haigused võivad sinu seisundit halvendada - sa võid tunda ennast tavapärasest nõrgemana või olla rohkem segaduses.
  • Dementsust võib süvendada väljakirjutatud ravimite ebakorrapärane tarvitamine. Pea nõu oma lähedasega, kas sa järgid raviskeemi nii nagu arst on välja kirjutanud. Kui püsib kahtlus, et halb enesetunne võib olla põhjustatud sinu ravimitest, siis pea nõu oma perearstiga.
  • Lase regulaarselt enda nägemist ja kuulmist kontrollida ning külasta vähemalt kord aastas ka hambaarsti. Kasuta alati prille ja kuuldeaparaati, kui need on sulle välja kirjutatud.
  • Vaktsineerimise osas pea nõu oma perearstiga.

Kuidas muuta kodu enda jaoks mugavaks ja ohutuks?

Enamik inimesi soovib võimalikult kaua iseseisvad olla ja oma kodus elada. Järgnevalt on välja toodud osa muudatusi ja abivahendeid, mis võimaldavad sul oma iseseisvust võimalikult pikaajaliselt säilitada ja kergemate probleemidega kodus ise toime tulla.

Uute asjade kasutusele võtmine vajab kindlasti treenimist ja harjumist. Probleemide ja küsimuste korral pea nõu oma lähedaste, arsti või kliinilise psühholoogiga. Mingist hetkest alates ei pruugi kohandustest enam piisata ning on vaja mõelda võimalustele siirduda elama kohta, kus elukeskkond ja teised inimesed saavad sind rohkem sinu võimalustele vastavalt toetada.

Kognitiivsete võimete langedes võib haiguse esimestes faasides olla kasu lihtsatest muudatustest, et kujundada kodu sinu jaoks turvalisemaks ja toetavamaks:

  • Aseta nähtavale kohale seinakell ja kalender.
  • Hoia oma kodu korras ja jälgi, et asjad oleksid omal kohal.
  • Aseta esemed kohtadesse, kus sul tavaliselt neid vaja läheb (näiteks kastekann lillede juurde ja prillid kirjutuslauale).
  • Olulisi isiklikke asju nagu võtmed, rahakott ja mobiiltelefon hoia alati ühes kindlas kohas.
  • Kõige olulisemate esemete (nagu võtmed ja rahakott) külge on võimalik panna leidmist lihtsustavad andurid.
  • Tihti vajaminevaid esemeid (näiteks prillid ja mobiiltelefon) võib ka endale paelaga kaela riputada.
  • Vajadusel aseta sahtlitele selgelt taustast eristuvad sildid või pildid nende sisuga.
  • Päevase rutiini loomine ja hoidmine suurendab kindlustunnet ja parandab tegevustes orienteerumist.
  • Koostada võib nädala- või kuuplaani, mis tuleks riputada korteris nähtavale kohale.
  • Tegevuste õigeaegseks alustamiseks saab kasutada äratuskella või mobiiltelefoni meeldetuletusi. Vajadusel palu nende seadistamiseks abi oma lähedaselt.
  • Ravimite õigeaegseks võtmiseks saab kasutada ravimikarpi või apteegist ravimite personaalset tellimist.
  • Telefoni kasutamise lihtsustamiseks on müügil kohandatud telefonid, kus helistamiseks piisab lähedase pildile vajutamisest. Otsevalimise funktsioon aitab lihtsustada ka tavaliste mobiiltelefonide kasutamist.
  • Lauatelefoni lähedale võid panna märkmiku ja pliiatsi. Nii saad olulised teated kohe üles märkida.
  • Kui kipud asju unustama, võib olla abi meeldetuletavate siltide paigaldamisest. Näiteks võid esikusse, välisukse juurde panna sildi “Telefon ja rahakott” või “Elektriseadmed”, mis meenutab, et pead välja minnes need asjad vastavalt kaasa võtma või välja lülitama.
  • Kasuta öise segasusseisundi ennetamiseks vajadusel öölampi.

Turvalisuse tagamiseks:

  • Komistamisohu vähendamiseks eemalda kodust lahtised vaibad, hoia põrandaid üleliigsetest asjadest puhtana.
  • Vähenda ohtlikult asetsevaid teravaid nurki, näiteks mööbli ümberpaigutamise abil.
  • Vajadusel kasuta häirenupu teenust.
  • Söögi valmistamisel võid kasutada pliidivalvurit, mis jälgib pliidi temperatuuri ja kasutusaega ning ohu korral pliidi automaatselt välja lülitab.
  • Kui sul ei ole veel kodus suitsuandurit, siis palu see kindlasti paigaldada. Kontrolli regulaarselt suitsuanduri töökorras olekut.
  • Piisav valgustus on väga oluline, eriti treppidel ja uste juures. Poodides on saadaval liikumisanduriga lambid, millest võib olla abi näiteks öösel tualettruumi leidmisel.
  • Väldi isesulguvaid (snepperlukkudega) uksi.
  • Asenda taburetid seljatoega toolidega.

Eestis müüvad abivahendeid näiteks:

Uuri lisaks:

Kuidas peaksin lastele dementsusest rääkima?

Laps märkab muutuseid dementsusega inimese iseloomus ja käitumises. On loomulik, et sa tahad lapsi kaitsta, kuid nendest muutustest on vaja lapsele rääkida. Vastasel juhul püüavad nad ise selgitusi leida, jõudes arvamustele, mis ei pruugi kasulikud olla (näiteks enda süüdistamine).

Muutused oma lähedase käitumises võivad lastes tekitada:

  • Kurbust ja leina.
  • Ärevust tuleviku ees.
  • Hirmu, ärritust või häbi lähedase ebakohase käitumise pärast, eriti kui see toimub teiste inimeste ees.
  • Igavust, kuuldes korduvalt samu lugusid ja küsimusi.
  • Süütunnet, kuna nad ärrituvad armsa inimese peale või tunnevad tema vastu negatiivseid tundeid.
  • Segadust rollide vahetuse tõttu (keegi, kes nende eest hoolitses, vajab nüüd ise hoolt).
  • Kasutust, kuna nad ei saa või ei oska oma lähedasele abiks olla.
  • Viha ja kõrvalejäetust, kuna teistel pereliikmetel on nüüd vähem aega ja nad on pinges.

Lapsed ei pruugi neid tundeid otse väljendada ning mõnel lapsel võib pinge avalduda muul viisil. Tekkida võivad ärevusega seotud sümptomid (näiteks õudusunenäod, raskused uinumisel, tähelepanu otsiv või üleannetu käitumine), langeda võib kooliedukus (näiteks raskused koolis keskendumisel ja halvad hinded). Kaasneda võib eemalolev käitumine. Näiteks võib laps püüda käituda, justkui olukord ei huvitaks teda või näida hoopis tavatult rõõmsameelne, püüdes olla vapper. Laps võib olla kurb ning tal võib olla pidev nutuvalmidus. Ta võib end ka liigselt hooldamisse kaasata, kuid siinkohal on oluline jälgida, et hoolitsemine ei häiriks lapse enda arengut ja elu.

Kuidas lastele dementsusest rääkida?

  • Räägi lastele dementsusest ning sellega kaasnevatest muutustest rahulikult ja ausalt. Ära valeta. Ära ütle, et kõik saab korda, kui tegelikult ei saa. Laps peab saama sind usaldada.
  • Arvesta dementsusest rääkides lapse vanust. Kui sa ei tea, kui palju rääkida, siis lase lapsel endal küsimusi küsida. Küsi lapse käest ka seda, kuidas see haigus teda ennast tundma paneb.
  • Lapsed peavad aru saama, et dementsusega inimene ei tee imelikke asju tahtlikult. Nad peavad mõistma, et muutused tulevad haigusest ning haige ise ei saa seda kontrollida.
  • Selgita lapsele, et dementsus pole nakkav.
  • Kinnita lapsele, et haiguse “all” oled sa ikkagi olemas.
  • Ära unusta välja toomast ka seda, mida sa endiselt teha oskad. Ära keskendu ainult negatiivsele.
  • Leia tegevusi, mida lapsed saaksid koos sinuga teha. Koos tegutsemine ja mängimine vähendab hirmu. Näiteks muusika kuulamine, vanade fotode vaatamine, iPadist videode näitamine, jalutamas käimine, koos meisterdamine või mäluraamatu valmistamine.
  • Keskendu positiivsele. Aita lastel tekitada, märgata ja mäletada toredaid hetki koos sinuga. Tee fotosid toredatest hetkedest.
  • Näita lastele, et sa oled nende jaoks olemas ning hoolid neist.

Uni ja unehäired vanemas eas

Häirunud uni on tänapäeval võrdlemisi levinud probleem ja sellel võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid. Vananedes muutuvad unehäired sagedasemaks. Pikaajaline unetuse all kannatamine ei ole möödapääsmatu - saadaval on erinevaid lahendusi ja soovitusi. Asjakohaselt toimides on võimalik suuremale osale uneprobleemidest leevendust leida.

Mis on uni ja milleks see vajalik on?

Põhjaliku eestikeelse ülevaate leiad SIIT.

Mis on unehäired ja miks nad tekivad?

Insomnia ehk unetus võib esineda nii omaette kui ka olla põhjustatud mõne muu haiguse poolt. Esmase unetuse korral on tegemist tervisliku seisundi häirumisega, mille üheks ilminguks on unehäire (raskused magamajäämisel, katkendlik uni või liigvarajane ärkamine). Sellisel juhul võib olla häiritud ka ööpäevane ehk tsirkadiaanne rütm, unestaadiumite vaheldumine ja muu.

Teiseselt põhjustatud unehäirete kohta saame rääkida, kui uni on häiritud mõne muu haiguse, tervist kahjustava harjumuse või elulise/keskkondliku mõjuteguri tõttu. Alkoholi või ergutite kuritarvitamine, kõrge ja/või pikaajaline stressiseisund ning erinevad meeleolu- ja ärevushäired on vaid mõned näited selliste seisundite kohta. Erinevate unehäirete lühikesed iseloomustused leiad SIIT.

Kuidas unehäiretele leevendust saada?

Toome välja kolm peamist strateegiat: elustiilimuudatused, ravimid ning psühhoteraapia.

1. Muudatused elustiilis: mida saan enda jaoks ise ära teha? Paljudel juhtudel on unetus isemööduv ja vajab minimaalselt (kui üldse) arsti- või spetsialistipoolset sekkumist. Unearsti või -nõustaja poole pöördudes proovitakse esialgu koostöös pöördujaga üle vaadata eluline seisund ning haiguste ajalugu. Kas saame oma igapäevaste harjumuste osas midagi paremaks muuta, et paraneks ka uni? Soovituslik on magama minna ning voodist tõusta regulaarselt ühel ja samal ajal ning vältida pikki lõunauinakuid. Näiteks võiks ka ergutavaid jooke tarbida ja füüsilist treeningut teha 3-4 tundi enne magamaheitmist ja mitte hiljem. Valgusehulk on samuti tähtis unekvaliteedi mõjutaja. Täisväärtuslikuks uneks vajame pimedust, täpselt nagu meie kauged esivanemad. Kuna päikesevalgust on meil aastas võrdlemisi vähe, siis tasub võimalikult palju viibida toast väljas, värskes õhus. Läbipaistmatud rulood ning infotehnoloogia (mobiiltelefonid, tahvelarvutid, TV) väljalülitamine magamistoas kuulub hea unehügieeni juurde.

Eneseabi – info ja artiklid

Unehügieen (TÜ Kliinikumi infoleht patsiendile)

Unepäevik

Hea une 10 käsku (Eesti Unemeditsiini Selts)

2. Unehäirete ravimid – rahustid, uinutid ja muu. Rahusteid ja uinuteid tuleks kasutada koostöös arstiga nii vähe kui võimalik ning vaid nii kaua kui vajalik. Vastavate ravimite osas tekib kiiresti tolerants ning nad on sõltuvusttekitavad. Ka ärevushäirete tüsistusena võib tekkida uneprobleem, samas ei soovitata ärevushäirete raviks pikaajaliselt tarvitada rahustavaid preparaate, vaid eelistada teisi sekkumisi (lõdvestusharjutused, mediteerimine/jooga, sügav hingamine, kehaline treening ja muu selline). Väga oluline on vältida alkoholi ja rahustite/uinutite samaaegset kasutust, kuna toime võib olla tervisele väga kahjulik. Eriti oluline on jälgida uinutite tarvitamist eakatel. Neuroloog dr Katrin Sonn on hea ülevaate rahustite ja uinutite kasutamisest kirjutanud SIIN.

3. Psühhoteraapia Koostöös kliinilise psühholoog-psühhoterapeudiga on võimalik töötada oma mõtlemise, tunnete ja käitumismustritega, neid analüüsida ning sisse viia asjakohaseid korrektuure, parandades seeläbi oma une kvaliteeti.

Unetuse kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia (KKT)

Kust saab vajadusel spetsialisti abi?

Unimed Unekeskus

TÜ Psühhiaatriakliiniku Unehäirete osakond

Teised unekeskused

Lisalugemist ja -kuulamist

Unearst: pidev unepuudus võib tervist oluliselt muuta

Unimedi Unekeskuse artikliblogi

Unetus – Vikerraadio Huvitaja 1.08.2016

Milliseid dementsuse esindusorganisatsioone on olemas?

Sa võid leida abi ja tuge mitmetest erinevatest esindusorganisatsioonidest, mis kaitsevad ühel või teisel määral sinu huve ja vajadusi.

Eestis loodi äsja spetsiaalselt dementsussündroomiga kokkupuutuvatele inimestele suunatud esindusorganisatsioon - MTÜ Elu dementsusega. See koondab dementsusega elavaid inimesi, nende lähedasi ja kõiki teisi, kellele haigusega seotud mured korda lähevad.

MTÜ Elu dementsusega ongi loodud selleks, et aidata dementsussündroomiga inimesi ja nende lähedasi leidmaks parimad lahendused uutele olukordadele. Organisatsiooni liikmete hulgast leiad kindlasti inimesi, kes saavad sind oma kogemusi jagades aidata.

Loe MTÜ Elu dementsusega kohta lähemalt SIIT.

Kui soovid panustada MTÜ Elu dementsusega arengusse, leida uusi tutvusi ning ehitada koos tugevat, mõistvat ja kokkuhoidvat kogukonda, siis organisatsiooniga liituda või neid toetada saad SIIT.

Millised spetsialistid saavad mind dementsusega toimetulekul aidata ja kuidas?

Dementsuse diagnoosimise ja raviga tegeleb palju spetsialiste, kuid rada, mida dementsuse diagnoosimiseks või ravi saamiseks käiakse, ei ole inimestel alati sama. Allpool on toodud peamised spetsialistid, kellega dementsuse kahtluse või diagnoosiga inimesed oma teel võivad kokku puutuda.

Perearst

Arst, kellega inimesed enamasti kõige sagedamini suhtlevad. Seega on perearstil oluline roll dementsuse esmaste tunnuste märkamisel, patsiendi ja tema lähedaste murede ärakuulamisel, vajalike lisauuringute teostamisel ja patsiendi suunamisel teiste spetsialistide konsultatsioonile. Samuti võib perearst otsustada ravi jätkamise vajalikkuse üle.

Neuroloog

Arst, kes tegeleb inimese närvisüsteemi häiretega. Tihti on just neuroloog see spetsialist, kes kinnitab dementsuse diagnoosi, alustab ravi ning hiljem otsustab koos patsiendi hooldajaga ka ravi katkestamise üle.

Psühhiaater

Arst, kes tegeleb inimese psüühika- ja käitumishäiretega. Lisaks dementsuse diagnoosimisele on psühhiaatril oluline roll dementsuse keskmistes ja hilisesemates staadiumites, kus ta aitab vajadusel jälgida ja kohandada raviskeemi, võib suunata inimest täiendavatele uuringutele või psühhoteraapiasse.

Kliiniline neuropsühholoog

Spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus ja kes on täiendavalt spetsialiseerunud kliinilisele neuropsühholoogiale. Kliinilised neuropsühholoogid tegelevad sünnijärgsete või omandatud ajukahjustustega kaasuvate psüühikahäirete uurimise, ravi ja taastamisega. Dementsuse puhul püüavad nad täpsustada, kuidas ajukahjustus mõjutab inimese psüühilisi protsesse (näiteks mälu, tähelepanu, käitumist ja meeleolu) ning mida on võimalik nende funktsioonide võimalikult pikaajaliseks säilitamiseks ette võtta. Selleks võivad nad kasutada erinevaid metoodikaid, näiteks vaimsete võimete treeningut, käitumuslike strateegiate või kompenseerivate abivahendite kasutamise õpetamist ja palju muud. Põhjalikuma ülevaate neuropsühholoogilistest metoodikatest, mida kasutatakse dementsuse puhul, leiad SIIT.

Psühhoterapeut

Psühhiaater või kliiniline psühholoog, kes on lisaks läbinud väljaõppe mõnes tunnustatud psühhoteraapia koolkonnas. Psühhoterapeut võib dementsuse puhul rakendada eakatele sobivaid tehnikaid, mis on suunatud nende psüühikahäirete leevendamiseks ja iseseisvuse maksimeerimiseks igapäevasel toimetulekul.

Radioloog

Arst, kes hindab dementsuse spetsiifikat ja kulgu erinevate meditsiiniliste kuvamismeetodite, näiteks aju kompuuter- või magnetresonantstomograafia abil.

Õde

Tervishoiutöötaja, kes võib patsiendi ja tema lähedastega kokku puutuda nii arstikabinetis, iseseisval vastuvõtul kui ka koduõendusteenuse raames. Õed tegelevad patsiendi ja tema lähedaste nõustamisega ning kriisiolukorras olevate dementsusega inimest hooldavate perede suunamisega pereasti konsultatsioonile. Õdedel on ka tähtis roll patsientide ravi- ja hooldusprobleemidega tegelemisel läbi kogu ravi- ja hooldusprotsessi.

Hooldaja

Hooldustöötaja ehk hooldaja on patsiendi igakülgse hooldusega kodus, ravi- või hooldusasutuses tegelev erialaspetsialist. Väljaspool ravi- või hooldusasutust võib hooldaja olla ka patsiendi lähedane, sõber või tuttav, kes parajasti patsiendi igapäevase hooldusega tegeleb. Nii hooldustöötajate kui ka hooldajate kanda on dementsusega kaasnevad argised mured ning lahendada igapäevategevustega seotud raskused. Seetõttu on nende inimeste roll dementsusega inimese elus ja ravis üks tähtsamaid.

Sotsiaaltöötaja

Sotsiaaltöötaja töötab koos kliendi ja kliendi lähedastega, püüdes leida parimaid lahendusi olukorrale. Sotsiaaltöötaja omab ja annab infot võimalike sotsiaaltoetuste ja -teenuste kohta, aitab suhtlemisel erinevate ametiasutuste ja teenusepakkujatega.

Tegevusterapeut

Tegevusvõime spetsialist, kelle eesmärgiks on säilitada võimalikult kaua dementsusega inimese toimetulekut ja heaolu. Ta kasutab selleks keskkonna kohandusi, võtab kasutusele erinevaid tehnikaid ja abivahendeid. Tegevusterapeut toetab ja vajadusel kujundab inimese igapäevaseid tegevusi ja päevaplaani, hinnates tema kognitiivset suutlikkust ja füüsilist toimetulekut ning võttes arvesse isikuomadusi, harjumusi ja huvisid. Oluline on säilitada dementsusega inimese olemasolevaid tegevus- ja suhtlemisoskuseid, turvalist füüsilist ja sotsiaalset keskkonda ning öö ja päeva rütmi, kuna see võib vähendada ka ravimite tarvitamise vajadust.

Füsioterapeut

Taastusravi tippspetsialist, kelle juurde satub dementsusega inimene siis, kui tal on vaja abi näiteks valu, tasakaalu- ja kõnniprobleemide või muu liigutustegevusega seotud mure korral. Füsioterapeut oskab soovitada ka sobivaid liikumise abivahendeid.

Tegevusjuhendaja

Spetsialist, kes juhendab psüühilise erivajadusega inimesi, kaasa arvatud dementsussündroomiga inimesi, eesmärgiga parandada nende sotsiaalseid oskusi ja toimetulekuvõimet ning tagada neile vajalik kõrvalabi.

Logopeed

Tippspetsialist, kelle töö eesmärk on inimese kommunikatsioonivõime ja neelamisfunktsiooni hindamine, kujundamine ja/või taastamine ning häire ennetamine. Logopeed hindab dementsusega inimese kommunikatsioonivõimet ning selle seost käitumusliku ja isiksusliku sümpomaatikaga, nõustab tema pereliikmeid kommunikatsiooni iseärasuste ja vajaduse osas ning vajadusel koostab teraapiaplaani ja viib läbi teraapiat.

Mis on koduõendusteenus?

Koduõendusteenuse eesmärk on pakkuda vajaduspõhist õendushooldust kodus elavale inimesele ning tuge ja juhendamist hooldamisküsimustes tema perekonnale. Ka dementsussündroomiga inimesed kuuluvad koduõendusteenust vajavate inimeste gruppi.

Koduõendusteenuse vajaduse selgitab välja pere- või eriarst, kes saab koostada teenuse saamiseks saatekirja. Arst kirjeldab saatekirjas sinu tervislikku ja funktsionaalset seisundit, teenusele suunamise põhjust ning kodus teostamist vajavaid raviprotseduure. Koduõde koostab sulle konkreetse õendusplaani, mille alusel hakkab ta erinevaid raviprotseduure tegema. Vajadusel võib koduõde kaasata sinu ravi- ja hooldusprotsessi ka teisi spetsialiste. Koduõendusteenuse perioodi pikkus ja koduvisiitide sagedus sõltub sinu tervislikust seisundist.

Kui sul on ravikindlustus, tasub koduõendusteenuse eest Eesti Haigekassa ning raviks vajalikud vahendid on teenuse osutaja poolt. Samas ravimid, mida läheb kodõendusteenuse käigus vaja, tuleb välja osta ise.

Mõned raviprotseduurid, mida koduõde võib läbi viia:

  • vererõhu ja pulsisageduse mõõtmine;
  • kehatemperatuuri mõõtmine;
  • ravimite jaotamine ja manustamine;
  • haavaravi;
  • klistiiri tegemine;
  • lamatiste ennetamine, hooldus ja ravi;
  • asendravi;
  • analüüside võtmine (näiteks vere glükoositaseme mõõtmine);
  • õendusalane nõustamine.

Kuidas käib abivahendi taotlemine?

Haiguse süvenedes võib sul vaja minna erinevaid abivahendeid, mis toetavad ja abistavad sind igapäevatoimingutel. Abivahendeid on väga palju erinevaid. Näiteks on abistavaid vahendeid söömiseks, riietumiseks, tualetitoiminguteks, pesemiseks ja liikumiseks.

Abivahendeid oskavad soovitada ja sulle sobivaks kohandada nii füsio- kui ka tegevusterapeudid. Selleks, et teada, millisest abivahendist oleks just sinule kasu, tuleb aru saada probleemi olemusest. Näiteks sobiva liikumise abivahendi soovitamiseks uurib füsioterapeut põhjalikult sinu liikumisprobleemi olemust, hindab selle raskusastet ning uurib, milline on sinu elukeskkond - kas seal on palju lävepakke ja treppe, kui laiad on ukseavad, kas põrandatel on vaibad.

Mõni abivahend võib sobida lühiajaliseks kasutamiseks, mõni pikaajaliseks. Tuleb teha otsus, kas abivahend rentida või see päriseks soetada. Abivahendi renti ja soetamist toetab abivahendi kaardi olemasolu.

Abivahendi taotlemisest loe edasi SIIT.

Abivahendi kaardi kohta saad infot SIIT.

Kes mind kohalikus omavalitsuses dementsuse küsimustes aitab?

Kohalike omavalitsuste (KOV) poolt pakutav tugisüsteem on piirkonniti erinev. Võimalus on saada abi nii toetuste kui ka teenuste osas, sõltuvalt sinu elukohast.

Näited võimalikest teenustest ja abist:

  • transporditeenus;
  • koduhooldusteenus;
  • tugiisikuteenus;
  • päevahoiuteenus;
  • abivahendi kaart (soodustus abivahendite ostmisel);
  • psühholoogiline nõustamine.

Täpsemate võimaluste teadasaamiseks pöördu oma elukohajärgse linna- või vallavalitsuse sotsiaaltöötaja või sotsiaaltöö spetsialisti poole. Tema viib sinuga läbi esmase nõustamise, aitab välja selgitada sinu vajadused ning annab infot omavalitsusepoolsete võimaluste osas.

KOV-de kontaktid leiad SIIT.

Millised on riiklikud rehabilitatsiooniteenused ja -programmid?

Rehabilitatsioon tähistab mingi kindla kehalise või psüühilise funktsiooni võimaluste piires taastamist. Selleks on riigi poolt ette nähtud erinevad teenused. Arvestades inimese piiratust igapäevase toimetuleku osas, võib tal olla õigus erinevatele riiklikele rehabilitatsiooniteenustele.

Rehabilitatsiooniteenus on isiku töövõimet ja iseseisvat toimetulekut parandav teenus. Näiteks füsioteraapia, kõneteraapia või psühhoteraapia. Rehabilitatsiooniteenused jagunevad töövõimereformi raames alates 1. jaanuarist 2016 sotsiaalseks ja tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Sotsiaalne rehabilitatsioon on mõeldud kõigile puudega inimestele ja osalise või puuduva töövõimega inimestele, kes vajavad igapäevaelus abi puudest või erivajadusest tulenevate piirangutega toimetulekuks. Sotsiaalset rehabilitatsiooni Sotsiaalkindlustusameti kaudu võivad saada alla 16-aastased lapsed, vanaduspensioni ealised isikud ja need tööealised isikud, kes ei tööta, ei õpi ega ole töötuna arvele võetud. Rehabilitatsiooni eesmärgiks on õpetada ja arendada inimese igapäevaelu oskusi, suurendada tema võimalusi ühiskonnaelus osaleda, toetada õppimist ja arendada eeldusi töövõime teatud tasemel omandamiseks või taastamiseks. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust vahendab Sotsiaalkindlustusamet. Rohkem infot saad lugeda SIIT.

Tööalane rehabilitatsioon on mõeldud tööealistele vähenenud töövõimega inimestele ehk inimestele, kellel on puue või uue korra järgi tuvastatud osaline töövõime või senise korra järgi on nad tunnistatud töövõimetuks. Tööalase rehabilitatsiooni teenused on mõeldud 16-aastastele kuni vanaduspensioni ealistele inimestele ning neid teenuseid vahendab Töötukassa. Teenuste kasutamiseks pead olema töövaldkonnas aktiivne - töötama, tööd otsima või õppima. Rohkem infot saad lugeda SIIT.

Töövõime hindamise taotlemise ja taotlusvormi täitmise juhised on saadaval SIIN.

Riiklikud rehabilitatsiooniteenused ja -programmid

  • Kerge kognitiivsete funktsioonide häirega vanemaealistele (60+ aastat ) suunatud sotsiaalse rehabilitatsiooni programm. Loe programmi tutvustust SIIT.
  • Rehabilitatsiooniprogramm vanemaealise (65+) iseseisva funktsioneerimise taastamiseks ja säilitamiseks pärast insulti. Loe programmi tutvustust SIIT.

Mida peaksin teadma eestkostest?

Eestkoste seatakse piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks. Kui täisealine ei suuda oma haiguse tõttu kestvalt enese eest hoolt kanda, oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus talle eestkostja. Seda saab kohus teha isiku enda, tema vanema, abikaasa, täisealise lapse või omavalitsuse algatusel ning avalduse alusel. Eestkostet teostab eestkosteasutus, milleks on kohalik omavalitsus. Täisealisele isikule eestkoste seadmist valmistab ette kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja.

Eestkostja on piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja ja on kohustatud ülal pidama ja hoolitsema piiratud teovõimega isiku eest. Kui isiku huve saab kaitsta näiteks volituse andmise, perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu, pole eestkoste otseselt vajalik.

Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes sobib oma isikuomadustelt ja võimetelt eestkostetava huve kaitsma. Eestkostja peab andma selleks ka oma nõusoleku. Kui eestkosteks sobivat füüsilist isikut ei leita, võib selleks olla ka juriidiline isik, näitekst isiku elukohajärgne omavalitsusüksus. Kui ka juriidilist isikut pole võimalik määrata, on eestkostjaks elukohajärgne omavalitsus.

Eestkoste täisealise üle on reguleeritud Eesti Vabariigi Perekonnaseadusega.

Sellest, millistel juhtudel ja milliste tehingute jaoks on eestkoste vajalik, saad lisa uurida SIIT.

Tulevikujuhised ja tahteavaldus

Kuna dementsus on progresseeruv haigus, mis kahjustab järk-järgult inimese vaimseid võimeid, on mõistlik varakult planeerida oma edasise elu tähtsamaid aspekte. See võib puudutada näiteks lähedastele ja/või riigile suunatud isikupoolseid juhiseid tervishoiuteenuste ja sotsiaalhoolekande osas, isiklike rahaasjade ajamist, pärandit ja testamenti.

Tahteavalduse saab esitada, kui isik on teovõimeline. Näiteks võib inimene väljendada tahteavalduses soovi osaleda pärast oma surma elundidoonorluses. Kui isik ei ole enam teovõimeline ning talle on määratud eestkoste, siis saab tahteavaldust esitada isiku nimel ka eestkostja.

Oleme kogunud siia loendi allikatest, mis annavad tulevikujuhiste temaatikast hea ülevaate ning aitavad ühtlasi nende ettevalmistamisel. Täpsemat nõu võib küsida notarilt. Peab silmas pidama, et isik peab tulevikujuhiste koostamisel olema õigus- ja teovõimeline.

Tulevikujuhiste kohta saad lugeda SIIT.

Tulevikujuhiste teooria ja praktika kohta Soomes saad lugeda SIIT.

Ravi ja hoolduse planeerimise kohta elutestamendi koostamise teel saad lugeda SIIT.

Patsienditestamendi kohta saad lugeda SIIT.

Kas ma tohin autot juhtida?

Dementsuse diagnoosi saamine ei tähenda seda, et sa peaksid auto juhtimisest koheselt loobuma. Haiguse süvenedes jõuab aga vältimatult kätte aeg, mil autojuhtimine ei ole enam turvaline, kuna võid lisaks enda elule ohustada ka teisi. Auto juhtimine võib tunduda automaatse tegevusena, aga tegelikult see seda ei ole.

Autojuhtimine nõuab väga mitmeid oskuseid ja võimeid:

  • kiire reageerimisvõime ootamatutes olukordades;
  • võime oma tähelepanu säilitada ja vajadusel jagada;
  • võime leida üles soovitud sihtkoht;
  • võime muuta liikumisplaani juhul kui esineb näiteks teetöid;
  • võime meenutada ja kasutada efektiivselt liiklusreegleid;
  • hea nägemis- ja kuulmisvõime.

Juhul kui haigus on alles varajases faasis, võib turvalise autojuhtimise jaoks olla abi mõnede muutuste sisseviimistest:

  • väldi liiklemist tipptundidel;
  • väldi liiklemist tiheda liiklusega tänavatel;
  • kasuta sisseharjunud teekondi;
  • ära võta ette pikki ja väsitavaid sõite;
  • planeeri oma sõidud ajale, kui oled ergas.

Ole tähelepanelik enda võimete muutumise osas ja palu sama ka oma lähedastelt. Küsi aeg-ajalt lähedaste arvamust sinu sõidustiili kohta. Kas nad on märganud viimasel ajal muutuseid selles, kuidas sa autoroolis hakkama saad? Kas neile tundub sinu sõidustiil turvaline?

Kui sa tunned ennast autoroolis süvenevalt ebakindlalt, on mõistlik pidada nõu perearstiga ning mõelda autojuhtimisest loobumise peale. Eriti oluline on see juhul, kui sul on minevikus esinenud raskeid südame- ja veresoonkonnahaiguseid, näiteks insulte või infarkte.

Enamasti on võimalik leida teisi võimalusi liiklemiseks:

  • Lähemal asuvatesse kohtadesse saad sa jala minna - liikumine tuleb tervisele igati kasuks!
  • Kasuta ühistransporti või võta koos lähedastega ette ühiseid autosõite.
  • Kui lähed kuskile (näiteks teatrisse) kellegagi koos, siis võid paluda neil enda juurest läbi sõita ja end peale võtta.
  • Küsi lisainfot oma kohalikust omavalitsusest - mitmes kohas on eakatele ja/või puudega inimestele olemas soodustusega taksoteenus.

Autojuhtimisest loobumisel on ka oma plusse:

  • Sa väldid liiklusstressi.
  • Sa hoiad kokku raha autokütuse, parkimise ja autokindlustuse pealt.
  • Kui sa auto maha müüd, saad selle raha eest midagi muud endale lubada, mille ostmist oled siiani edasi lükanud.

Kui sa oled vanem kui 65 aastat, pead sa oma juhiluba iga 5 aasta tagant uuendama. See tähendab ka tervisekontrolli läbimist perearsti juures. Seaduste kohaselt ei tohi juhil esineda tervisehäireid, mis takistavad sõiduki turvalist juhtimist.

Täpsemat infot nõuete kohta saad SIIT.

Videot dementsuse ja auto juhtimise kohta võid vaadata SIIT.

Kas mul tohib olla relvaluba?

Vanusega muutub iga inimese vaimne võimekus, mistõttu on vajalik aeg-ajalt kontrollida oma omandatud pädevusi, sealhulgas relva käitlemise oma. Relvaloa regulatsioonid leiate Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt. Loe lähemalt SIIT.

Üheks relvaloa saamise ja säilitamise tingimiseks on perearsti poolt väljastatud tervisetõend. Isikule väljastatakse relvaluba tervisetõendi aegumiseni. Soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli kord, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded leiad SIIT.

Dementsussündroomiga inimene ei saa Relvaseaduse põhjal relva kanda ega käidelda. See tähendab, et inimene, kellel enne dementsuse diagnoosi oli Relvaseadusele toetudes kasutusel registreeritud relv, peab selle kandmisest ja käitlemisest loobuma. Kerge kognitiivsete funktsioonide häirega inimese relvakandmisvõimekust hinnatakse tervisekontrolli käigus. Tervisekontrolli teostamiseks peab pöörduma vastava sooviga oma perearsti juurde.

Mille jaoks on mõeldud dementsusega inimeste päevakeskused?

Päevakeskused on tööpäevadel päevasel ajal hooldusteenust osutavad asutused. Need võivad asuda näiteks hooldekodudes või omavalitsuse sotsiaalkeskustes. Mõnes päevakeskuses pakutakse lisaks tavahooldusele ka arendavaid tegevusi, soodustatakse suhtlemist, puhkust, kehalist aktiivsust, mälutreeningut ja töösarnaseid tegevusi.

Päevahoiuteenuse maksumus sõltub enamasti asutuse poolt määratud teenuse hinnast ning toitlustuse ja vajaduspõhiste hooldustarvete maksumusest. Tallinna linn pakub ka päevahoiuteenust, mille maksumus on suures osas linna poolt hüvitatud. Sellele teenusele on võimalik saada perearsti või psühhiaatri suunamiskirjaga ning teenuse vajaduse peab kinnitama ka elukohajärgse linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakond. Soovitame oma kodukoha lähedal saadaolevate võimaluste kohta teabe saamiseks ühendust võtta elukohajärgse omavalitsusega.

Eesti päevakeskuste kontakte leiate SIIT.

Dementsusega tegelevad hooldusasutused

Hooldekodude kaart on loodud Sotsiaalministeeriumi andmekogu põhjal. Andmed on kaardile kantud 01.07.2017. Täpsema info nägemiseks hooldusasutuse kohta klõpsa kaardil olevatele ikoonidele.

Tulemusi ei leitud