Põhjused ja pärilikkus

Peaajulahangute abil on näidatud, et Lewy kehakeste dementsus tekib, kui mõtlemise, mälu ja liikumise regulatsiooniga seotud närvivõrgustikesse kuhjub haiguslikke valgukogumeid, mida nimetatakse Lewy kehakesteks (nende esmakordse avastaja perenime järgi). Kuigi alati pole Lewy kehakeste tekkepõhjused teada, on seda varasemalt seostatud näiteks pestitsiidide (taimekaitseks kasutatavad mürkkemikaalid) või teiste kemikaalidega pikaajalisest kokkupuutest tekkiva peaajukahjustustega. Umbes 10% haigusjuhtudest on pärilikud.

Sümptomid

Lewy kehakeste dementsuse esmaseks märgatavaks sümptomiks on üldjuhul kognitiivsed probleemid. Võivad tekkida tähelepanuhäired ja raskused täidesaatvate võimetega (raskused tuttavate, igapäevaste tegevuste täideviimisel), langeb ka mõtlemise kiirus. Dementsusele on iseloomulikud korduvad tajupetted ehk visuaalsed hallutsinatsioonid, luulumõtted ja depressioon. Lewy kehakeste dementsuse hilisemas faasis lisanduvad Parkinsoni tõvele sarnased sümptomid – liigutuste aeglustumine, lihasjäikus ehk rigiidsus ja peamiselt kätes ning jalgades tekkiv lihasvärin ehk treemor. Sagenevad kukkumised. Haiguse vältel võib esineda REM-une (see unefaas, kus näeme unenägusid) aegseid parasomniaid ehk unehäireid, kus inimene võib magamise ajal oma unenägusid füüsiliselt välja elada (jäsemetega vehkimine, häälitsemine, naermine või nutmine, karjumine, agressiivsus lähedalolija vastu).

Haiguse kulg ja eluiga

Lewy kehakeste dementsus on pöördumatu ja ajas süvenev. Pärast dementsuse sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 5–7 aastat.

Ravi

Lewy kehakeste dementsust pole võimalik küll välja ravida, kuid selle sümptomeid saab õigete ravimite ja teraapiatega veidi leevendada. Kognitiivsete probleemide leevendamiseks kasutatakse ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid, psühootiliste probleemide puhul erinevaid antipsühhootilisi ravimeid. Abi võib olla ka füsioteraapiast, tegevusteraapiast, kõneravist, individuaalsest ja perekonnale mõeldud psühhoteraapiast, et õppida toimetulekut kehaliste probleemidega, alternatiivseid meetodeid igapäevategevuste sooritamiseks, kõneliste- ja keeleliste ning emotsionaalsete ja käitumuslike probleemidega hakkama saamist.