Autor: Ene Veiksaar

Dementsuse Kompetentsikeskuse algatatud projekti raames otsustati pakkuda kerge kognitiivse häirega inimestele kolme kuu jooksul võimalust osaleda tantsulise liikumise grupiteraapias. Mäluhäiretega inimestele avaldas see oodatud mõju – paranes koordinatsioon, tõusis meeleolu ja elavnes sotsiaalne suhtlemine. Osalejad ootavad pilootprojektile järge.

„Teadusuuringud näitavad, et kui inimesel on mälu juba natuke halvenenud, siis teatud laadi sekkumised, eriti liikumine ja muusikaga seotud tegevused, hoiavad mälu halvenemist mitte nii kiiresti progresseeruvana või vähendavad selle kiiret süvenemist,“ selgitas Viljandi haigla vaimse tervise ravijuht dr Katrin Kaarma. „Tantsuteraapia eesmärgiks oli jälgida, millist mõju sekundaarse preventsiooni meetodid eakatele avaldavad. Kuna Viljandi haigla on kompetentsikeskuse liige, siis otsustati seda proovida Viljandis“.

Grupis osalejad leiti erineval viisil – kuulutati ajalehes ja anti teada pensionäride ühendustele ning Viljandi Päevakeskusele, et selline plaan on teostumas. Teraapiasse suunasid ka osad perearstid ja neuroloog. „Plaanis oli gruppi kaasata pooled kerge kognitiivse häirega inimesed, kellel mälu veidi halvenenud ja kes ise seda tajusid, kuid kel toimetulek eluga ei olnud veel kuidagi häiritud. Teine pool grupist pidi olema korras mäluga kontrollgrupp. Aga tegelikult ei olnud kontrollgrupi ja mäluhäiretega inimeste käitumise vahe kuigi erinev, nad osalesid tantsutunnis sama hoogsalt,“ ütles dr Kaarma.

Treener Tatjana Jürgen tegeles taolise grupiga esmakordselt. Kuna kogemustega tantsuõpetaja töötas ise õendus- ja hoolduskeskuses tegevusjuhendajana, siis julgustasid kolleegid teda projektist kuuldes kätt proovima. „Ausalt öelda, kui ma poleks varem olnud õendus- ja hoolduskeskuses tööl, siis arvan, et ma oleksin kohe „ei“ öelnud,“ meenutab Tatjana, kelle 14-aastase tantsuõpetaja staaži jooksul on õpilasteks olnud noored ja terved inimesed. „Esimeste tundide järel mõtlesin, et oi-oi-oi, mis saab! Nad olid hästi emotsioonitud, aga nagu ikka vanad inimesed, on nad ka väga kohusetundlikud. Kõik ilmusid kenasti kohale, vahetasid riided, olid kenasti ära sätitud ja valmis kaasa tegema. Aga emotsioon oli null, nad lihtsalt vaatasid mulle otsa“.

Treener alustas soojendustega, et näha, kes kui palju jaksab liikuda. „Mõni tantsis rahvatantsu, mõni oli hästi atsakas, aga mõni jälle nagu väike laps, kes hakkab kohe nutma. Kuna neil esines ka tugevaid tasakaaluhäireid, osad ei suutnud jalga välja sirutada, et päkk oleks õhus, siis alustasime iga kord soojendusega, läksime seejärel üle lihtsamatele balletiliigutustele ja saime lõpuks tasakaalu kätte,“ räägib Tatjana Jürgen. Tund-tunnilt hakkas treener nägema, kuidas õpilased teda tundi oodates juba iseseisvalt harjutavad. Siis tuli mõistmine, et nüüd ollakse valmis ka tantsukava ära õppima. „Kui me tantsukavaga algust tegime, siis hakkasin ma nägema naeratusi, silmad läksid põlema, nad nautisid tantsu ja lõpuks nad tantsisidki!“

Tantsulise liikumise grupiteraapiat alustas 20 ja lõpetas 15 inimest. Koos käidi iga nädal kaks korda, tund aega korraga. Enne ja pärast projekti algust ja lõppu testiti osalejaid. „Mõõtsime erinevate testidega nii inimeste mälu kui emotsioone, füüsilist aktiivsust ja tasakaalu. Testide põhjal saab öelda, et pärast tantsimist paranes kõigil selgelt füüsiline toimetulek, mida mõõtsime ühe sammutestiga,“ selgitab tulemusi dr. Katrin Kaarma. Mõõdeti ka emotsioone ja kõik osalejad kinnitasid, et neil oli tore – tekkis grupivaim, inimesed olid rõõmsad, tahtsid ikka ja jälle tulla. Selle eest kiideti väga õpetajat, kelle positiivne suhtumine lisaks tantsimisele oli grupi jaoks väga oluline.

„Psühholoogiliste testide põhjal mõõdetud tulemused ei näidanud mälu olulist muutust ei siia- ega sinnapoole, vaid pigem väikest langust, nagu ajaga ikka läheb, see ei olnud teraapiast tingitud. Aga et see oleks mälu halvenemist kuidagi tagasi pööranud või stabiilsena hoidnud, seda testide tulemused ei näidanud ja see ei olnud ka projekti eesmärk,“ selgitab dr Kaarma. „Projekti eesmärk oli vaadata, kas 70-80-aastased inimesed tulevad toime sellise koormuse ja kooskäimisega. Samuti sooviti näha, kas see ka emotsionaalselt sobib ja kas nad suudavad meelde jätta tantsukavasid. Kokkuvõttena tundus, et selline sekkumine sobib ja seda tahaks soovitada kõigile, kes tegelevad eakate terviseedendusega – KOV, Tervise Arengu Instituut jt,“ sõnas Viljandi haigla juhatuse liige dr Katrin Kaarma. „Kõik lõpetajad kinnitasid, et nad tahaksid väga jätkata, kui see taas võimalik oleks, ja me otsimegi selleks nüüd võimalusi. Proovime läbi rääkida linna sotsiaalosakonnaga ja mõtleme, kust seda rahastust võiks veel tulla. Praegune kursus toimus riigi poolt rahastatava projekti raames, olles pigem katse või piloot, et proovida, kas see töötab ja midagi ka annab. Ja ma arvan, et see töötas meil Viljandis tõesti hästi“.   

Dr Kaarma viis kõigi grupis osalejatega läbi vestlused, küsides muuhulgas ka tagasisidet. Igaühel oli öelda midagi positiivset ja seda eriti õpetaja kohta. Maimu ütles: tore, et sain hakkama, muusikaga lõi teistmoodi tunde; Aino: tasakaal läks paremaks, ühe jala peal seista ja jalga ette tõsta alguses ei saanud, tahaks, et see jätkuks; Helve: varasemalt oli päev väga uimane, aga need tantsimise päevad on kuidagi erksamad; Maret: kasu oli palju ja tore oli see, et tuttavaid sai juurde; Ülle: hästi optimistlik miljöö oli, ootasin seda tundi.

„Mina olen valmis jätkama, see oli superkogemus. Igas vanuses tuleb ikkagi ennast liigutada ja endasse uskuda, et saad hakkama!“ julgustab treener Tatjana Jürgen.