Olulised märksõnad: ennetus; diagnoosimine; ravi; pädevuse ja kompetentsi arendamine ning teenuste arendamine.

Dementsusega inimeste väärika ja vajadustele vastava toimetulekuabi korraldamise eelduseks on dementsuse  sündroomi korrektne  ja õigeaegne diagnoosimine. Oluline roll  dementsussündroomi märkamisel ja ennetamisel  on perearstidel/õdedel. Esmatasandi arstiabis on näiteks võimalik rakendada osade dementsuse riskitegurite (kodade virvenduse jt insuldi riskitegurite, diabeedi, alatoitumuse, kilpnäärme alatalitluse jms) kontrolli, kuna umbes 10% dementsuse juhtudest on õige raviga vähemalt osaliselt taaspöörduvad.  Ulatuslikumaks ja süsteemsemaks hindamiseks on võimalik esmatasandil rakendada riskigrupi kognitsiooni hindamist (skriinimist).

2018. aasta alguses avaldati Alzheimeri tõve ja diagnostika ravijuhend ja patsiendijuhend, mille koostamist juhtis Eesti Haigekassa. Ravijuhendi koolitused arstkonnale ja elanikkonnale on planeeritud 2018. a sügisest kuni 2019. aasta lõpuni, mida viivad läbi eksperdid, kes osalevad ka pakkumuses. Dementsuse kompetentsikeskus peab oluliseks ravijuhendi rakendamise jätkutegevusi alates 2020. aastast, mis lepitakse kokku koostöös haigekassaga.

Dementsusega isikute somaatiline ravi on keerukam normaalse kognitsiooniga isikute omast. Probleemkohtadeks dementsusega kaasuva somaatilise haiguse korral on nii halb ravisoostumus kui kognitsiooni ebasoodsalt mõjutavad ravimid (nt antikolinergilised preparaadid, uinutid jms). Koostöös siduserialadega (Eesti Sisearstide Selts, Eesti Farmakoloogia Selts, Eesti Unemeditsiini Selts jms) on vajalik välja töötada somaatiliste seisundite puhused ravisoovitused dementsusega isikutele. Ka vaimse tervise laiem hindamine on oluline  patsientide elukvaliteedi  hoidmisel. Näiteks  on depressioon  tihti neurodegeneratsiooniga seotud dementsuse prodromaalne faas – see teadlikkus vajab laiendamist ja juurutamist.

Eestis on väga vähe räägitud tõenduspõhisest dementsussündroomi ennetusest. Teaduskirjanduse avaldatakse järjest enam uuringuid erinevate stimulatsioonimeetodite mõjust kognitsiooni säilitamise ja toimetuleku parandamise kohta. Sellised sekkumised on oluliselt  mõjusamad  varases faasis ehk kerge kognitiivse languse korral, mistõttu on  otstarbekas arendada võimalusi  ka selle seisundi tõenduspõhiseks hindamiseks.

Dementsusega inimeste vajadus palliatiivravi järele on suur, seetõttu on sihtgrupi jaoks oluline selle valdkonna arendamine.

Tervishoiu strateegilised eesmärgid on järgmised:

1. Läbi koolituste ja ühisseminaride   tõsta esmatasandi ja eriarstiabi personali teadlikkust ja kompetentsi ning seeläbi saavutada dementsust põhjustavate haiguste varajase diagnoosimise kasv, asjakohane sekkumine ning parem kaasuvate haiguste ravi kvaliteet.
2. Sekundaarse preventsiooni tõenduspõhiste meetodite ulatuslikum rakendamine
3. Arendada palliatiivse ravi osakaalu dementsussündroomiga patsientide ravis