Igapäevases kiires elutempos ei märgata kui kiirelt ja organiseeritult me tegelikult tegutseme. Hommikul kiirelt riidesse, seejärel ruttu autosse, kes kooli, lasteaeda või tööle. Kõiki tegevusi juhib aju: kogub infot, reageerib, mäletab, õpib, organiseerib, analüüsib ja nii lakkamatult päevast päeva.

Meie, kes me oleme terved, ei oska ette kujutadagi olukorda, mida tunnevad inimesed, kes on haigestunud näiteks Alzheimeri haigusesse ning mille tõttu mõtlemine ja tegutsemine hakkab järkjärgult iseseisvust kaotama. Ebatavalised ei ole olukorrad, kus inimene ei mäleta,  kuidas ennast riietada. Tekkida võivad küsimused, et kas see tuba ja voodi, kus ma ärkasin, on ikka minu kodu? Kuidas hommikul kohvivesi soojaks saada? Kas see naine/mees, kes minuga hommikul koos kohvilauas istub, on ikka minu naine/mees? Ma ei tunne teda. Kas mul on lapsed? Kas mu ema elab veel? Kas peaksin talle helistama või külla minema? Kus ma peaksin praegu olema? Kas kodus või tööl? Mis siin kapis on  ja mis seal ukse taga on? Kuhu rahakott kadus, mis mul kunagi kasutusel oli? Mitte ei mäleta!

Dementsussündroomiga inimese jaoks võib iga päev olla täis kannatusi — teadmatust, segadust, abitust, tõrjutust, hirme jne. Paljud inimesed ei suudagi sellise olukorraga toime tulla, hakatakse lähedasi süüdistama ja tõrjuma, sulgutakse endasse või püütakse kodust hoopis ära minna.

Lähedased, kes elavad dementsusega inimesega koos, kogevad ja näevad neid igapäevaseid kannatusi ja ei pruugi osata aidata, käituda ega ka aru saad, kust läheb piir normaalsuse ja haiguse vahelt. Lähedased vajavad abi ja tuge, et vastu pidada dementsusega inimesega koos elamisel. MTÜ Elu Dementsusega on loonud 18 tugigruppi, kuhu oodatakse lähedasi, kes vajavad tuge ja nõustamist.

Dementsusega võivad kaasneda mäluhäired ja ka käitumishäired. Inimene võib ebasobivaid sõnu kasutada või lähedase jaoks piinlikuid olukordi põhjustada poes või teatris. Normaalne elu, kus koos käidi seltskonnas, kohvikus või kinos, on läbi saanud.

MTÜ Elu Dementsusega alustas 2019 aastal mälukohvikute sarjaga, mis just eelkõige on suunatud dementsusega inimestele ja nende lähedastele. Sotsiaalne aktiivsus ja suhtlemine on väga olulised nii dementsusega inimesele kui tema lähedastele. Kindlasti ei tohiks jääda koju nelja seina vahele, sest see võib veelgi rohkem süvendada depressiooni. Mälukohvik on turvaline keskkond, kuhu dementsusega  inimene saab tulla ja olla see, kes ta on.  Haigus on see,  mis inimese käitumist muudab ja me keegi ei saa sinna midagi parata, kuid saame  inimesi toetada. Turvaline ja sõbralik keskkond aitab dementsusega inimesel suhelda parimal viisil, see on koht, kus inimene tunneb ennast väärtuslikuna ja oodatuna.

Mälukohvikusse oodatakse peale dementsusega inimeste ja nende lähedaste ka kogukonda ja vabatahtlikuid — kõiki inimesi, kes soovivad dementsusega inimestega suhelda ja mõnusalt koos aega veeta. Mälukohvikus on tervitatav mõni meelelahutuslik programm soodustades suhtlemist. Kohv ja suupiste loovad mõnusa olustiku vestluseks.

Selle aasta esimesel poolel piloteerisime esimesi mälukohvikuid Tallinna Teletornis, Kumu kunstimuuseumis ja Saue Päevakeskuses. See oli täiesti uus ettevõtmine ja keegi ei osanud arvatagi, kuidas need 7 kohvikut õnnestuvad. Aga juba esimesel kohtumisel Tallinna Teletornis „Ajarännak kõrgustesse“ tõi kokku 25 inimest. Kõik järgnevad mälukohvikud Kumus ja Saue Päevakeskuses olid samuti populaarsed ja rahvast jätkus igale poole. Oluline on see, et kõikides mälukohvikutes olid dementsusega inimesed, kes nautisid üritusi täiel rinnal.

Sügisel hakkasid mälukohvikud toimuma ka Tartus ERMis. Samuti jätkub Kumu kunstimuuseumis kunstiprogramm dementsusega inimestele ja nende lähedastele, kuid edaspidi kannab see programm nime „Taaskohtumised“.

Teletorn rõõmustas dementsusega inimesi, lähedasi, sõpru ja huvilisi dementsussõbraliku kinoga.