Alzheimer Europe’i aastakonverents, järjekorras 29., toimus 2019. a. oktoobris Hollandis Haagis. Konverentsi nimi juhtis tähelepanu väärtuslikele ühendustele – olgu siis närvirakkude, organisatsioonide või inimeste vahel.
Konverents tõi kokku teadlasi, hooldustöötajaid, terviseedendajaid, sotsiaaltöötajaid, juriste, poliitikakujundajaid ning dementsussündroomiga inimesi.
Dementsus on väljakutse kogu maailmas – selle sündroomiga elab 50 miljonit inimest. Sündroomiga kaasnev stigma on endiselt suur. Teadus astub pikkade sammudega edasi ja juba on välja töötatud mudelid, mille abil prognoosida kerge kognitiivse häire puhul dementsuse väljaarenemise riski. Selline mudel on kasutusele võetud Hollandis, kuid kasutada saavad seda ainult väljaõppinud professionaalid.
Diagnoosijärgsed sekkumised
Sekkumisi, mille efektiivsus dementsuse edasilükkamisel on leidnud kinnitust, on palju. Konverentsil toodi välja, et meditsiiniliste uuringute häda on selles, et sellised tõenduspõhised sekkumised ei jõua praktikasse – info nende kohta ei levi ja uuringu järel ei võeta selle tulemusi kasutusele. Leiti, et vaja on uuringute tulemusi paremini turundada, sest uuringud on tõeliselt abiks alles siis, kui tulemused jõuavad rakendusse.
Konverentsil rõhutati, et dementsuse diagnoosile peab järgnema sekkumine, nii nagu seda tehakse ka infarkti, diabeedi või mõne muu diagnoosi järel. Dementsussündroomi puhul on tähtis, mida ja kuidas patsiendile öeldakse ning kuidas juhendatakse perekonda, et elada edasi positiivselt. Sotsiaalhoolekande ülesanne on tagada, et diagnoosi saanud inimene jääks edasi ühiskonna liikmeks, nooremate patsientide puhul kaalutakse nende töötamisvõimalusi. Paigas peab olema terve teekond, kuidas diagnoosi saanud inimene jõuab sotsiaalteenusteni, mälukohvikuteni, füsioteraapiasse, liikumisgruppi, mälutreeningule jms. Diagnoosi saanud inimesele ei tohi keelata tegevusi, mida ta on eluaeg teinud – nt käia edasi oma spordiklubis.
Meie mõttemall, et dementsussündroomiga inimeste teenuseks on moodne hooldekodu, on ajale jalgu jäänud. Innovatsioon ei seisne dementsusega inimeste teiste silma alt ära hooldekodusse saatmises. Hooldekodu on kallis teenus ja sobilik ainult elu lõppfaasis. Innovatsioon tähendab mittestigmatiseerivaid teenuseid, kus inimene jääb võimalikult iseseisvaks ja tegeleb ennetuslike tegevustega, mis lükkavad suuremat hooldusvajadust edasi. Selline lähenemine on ka kuluefektiivne. Õigeaegne diagnoos on õigeaegse abi eeltingimuseks.
Tõepoolest, Hollandis räägitakse varajase dementsusega inimeste hoidmisest tööturul. Mõeldakse välja lahendusi, milliseid kohandusi vajavad dementsusega inimesed tööl, millised on neile sobivad töökohad. Ei maksa unustada, et dementsusega inimesed on jätkuvalt õppimisvõimelised. Kui inimene enam ei suuda mõnda tegevust hästi teha ja tal ei lastagi seda teha, siis ta jääb uskuma, et ei oska midagi ega ole millekski suuteline.
Dementsusriski ärahoidmine
Dementusriski ennetus algab juba 40-ndates eluaastates. Riski haigestuda Alzheimeri tõppe saab vähendada õige elustiili ja toitumisega. Ennetuse retsept on lihtne: toitu tervislikult, ole uudishimulik ja õpi midagi, ole füüsiliselt aktiivne. Inimesed reeglina ei seosta elustiili ja dementsust. Alzheimeri tõbi ei ole muidugi alati ja igal juhul ennetatav, aga tervislikul elustiilil on peale muude haiguste eemalhoidmise ka suur roll dementsuse ennetamisel.
Teadlikkuse kasvatamine
Dementsusalast teadlikkust ei tõsteta mitte ainult meditsiinis ja hoolekandes, vaid teadmisi selle sündroomi kohta antakse ka transporditöötajatele, teenindajatele, päästjatele jt. Näiteks lennujaam on üldiselt lärmakas, keeruline ja ebamugav paik. Londoni Heathrow’ lennujaam rakendab programmi, mis aitab dementsussündroomiga inimestel seal orienteeruda, et nad saaksid reisida. Seda tehakse diskreetselt ja märkamatult, nii et inimese erivajadus ei paista välja.
Kaasav poliitikakujundamine
„Ma tahan elada kaasavas ühiskonnas,“ ütles konverentsi avamisel Alzheimeri diagnoosiga inimene. Poliitikakujundamine on sageli patriarhaalne – meetmeid tehakse kellegi jaoks, mitte kellegagi koos. Dementsussõbralikke kogukondi arendatakse koos dementsussündroomiga inimestega. Ka meditsiinis kaasatakse patsient tema hooldus- ja raviplaani koostamisse.
Dementsussõbralik keskkond ei peida inimest ja kaasab teda. Dementsusega on võimalik iseseisvalt elada, kui naabruskond on teadlik ja keskkond sobiv ning turvaline. Teenused ei pea olema kallid ja kulukad – kõnnigrupid, sotsialiseerumisüritused ja mälukohvikud ei ole hinna poolest võrreldavad hooldekoduteenusega ning neid peaks pakkuma laialdaselt. Kui dementsussündroomiga inimesest on loodud pilt, et ta on üksildane, abitu ja sõltuv, siis ta muutubki selliseks. Kuid dementsusega inimestel on emotsioonid, nad on uudishimulikud ja neil on oma identiteet.
Hooldekodudes kohatav patroneeriv hoiak, et inimene ei tohi endale isegi kohvi teha, sest taevas hoidku, mis siis küll juhtuda võiks, on selle konverentsi kontekstis oma aja ära elanud.
30. Alzheimer Europe’i konverents toimub käesoleva aasta oktoobri lõpus Rumeenias Bukarestis ning kannab nime „Ehitades sildu“.