Weesp on armas väikelinn, mis asub Hollandis 16 kilomeetri kaugusel Amsterdamist. Kõndides esmaspäeval kella kümne ajal linnas, selgub, et kõik poed ning ka enamik kohvikuid avavad nädala esimesel päeval uksed alles lõunast või pärast seda. Mõistlik. Saab tormamata suunduda nädalavahetusest töönädalasse.
Mõistlikkust on selles linnakeses veelgi ning just seetõttu on teekond Eestist sinna koos Dementsuse Kompetentsikeskuse inimestega ette võetud. Weespis asub ainulaadne Hogeweyki Dementsuse Küla, mis on välja kujunenud 25 aastat tagasi õenduskodust. Alates 2009. aastast on dementsuseküla kontseptsiooni vastu hakatud huvi tundma rahvusvaheliselt, sest pikk tegutsemisperiood ning hea tulemus inspireerib üle maailma teisigi. Külaga käib tutvumas palju väliskülalisi ning seda mudelit on hakatud rakendama teisteski riikides, näiteks Kanadas, Prantsusmaal, Singapuris, Itaalias, Suurbritannias.
Hogeweyki Dementsuse Küla lähtub Hogeweyk® kontseptsioonist, mille ühe arendaja ja praeguse juhi Eloy van Hali sõnul on seal tegemist sügava dementsuse staadiumiga inimestele osutatava hoolduse paradigma muutusega. Üheks kontseptsiooni alustalaks on hooldekodu liikmeskonna töökultuur dementsussündroomiga eakate inimestega töötamisel – oluliseks peetakse neid toetada, hooldada ning tagada heaolu. Liigutud on institutsionaalselt hoolduselt normaalse igapäevaelu suunas ning eesmärk on pakkuda dementsusega inimestele hooldekodus maksimaalse kvaliteediga elu, mis sarnaneks kodus elamisega.
Elu, mis on elamisväärne, sisaldab naudinguid, rõõme, turvatunnet ja sotsiaalset suhtlust, vaatamata sellele, et elada tuleb koos dementsusega. Eloy sõnul on nõudnud muutus, kus liiguti hoolekandeasutuselt kodusarnase elu suunas, kogu personalilt tahet, loomingulisust, indiviidikeskset lähenemist ning uute organisatsiooniväärtuste omaksvõttu. Mõtlemiskoht ka meile?
Mis teeb hooldekodu koduks? Selleks on loodud kompleks, mis meenutab linnaosa või külakeskust. Siin on tänavad, õueala, väljakud ja pargid, kus jalutada. Sisse võib astuda restorani, pubisse, kauplusesse, teatrisse, juuksurisse, huviringidesse. Kogu kompleks on turvaliselt piiratud ning nõnda ei ole vaja muretseda selle pärast, et dementsussündroomiga inimene võiks ekslema minna. Kui külaelanik aga on oma jalutuskäigul segaduses ja eksinud, siis reageerivad personaliliikmed ning on valmis kohe teda suunama, toetama ja abistama.
Hogeweyki Dementsuse Külasse elama asumisel ja uuele elanikule kõige sobivama kodu valimisel võetakse arvesse inimese elustiili, tema isiksuseomadusi ja harjumusi. Külas elatakse väikeste peredena koos – ühes majas elab kuus-seitse inimest. Peredesse jagamisel on väga oluline, et inimesed omavahel sobiksid. Kui elanikel on võrdlemisi sarnane taust, neil on ühesugused huvialad, elustiil jms, siis nad ka kohanevad kiiremini. Külas lähtutakse neljast elustiilist ja vastavalt neile on valitud majades sisekujunduselemendid – tapeedid, värvid, mööbel, nõud, nipsasjad – ja korraldatakse igapäevaelu, mille moodustavad vestlused, tegevused, vaba aja veetmine, söömine jms. Näiteks ei taha traditsioonilise elustiiliga inimene süüa sushi‘t, vaid eelistab kartuleid, samuti ei soovi ta minna õhtut veetma pubisse, vaid tahab mõnusalt kodus olla. Kuid kosmopoliitse inimese jaoks oleks piin süüa iga päev kartuliroogasid ja vaadata telerist kohalikke uudiseid. Tema naudib hoopis reisisaateid ja vestlusi kunstist. Külaskäigul oligi meil võimalus olla külalisteks just sellises peres ning prouad nautisid DVD vahendusel André Rieu klassikakontserti.
Neli elustiili:
Linnalik: avatus, jutukus, väljaskäimine, rahvamuusika, õlu, perekond ja sõbrad.
Traditsiooniline: traditsioonid, käsitöö, kartulid, kodutööd, perekond, kohalikud uudised, introvertsus.
Konventsionaalne: viisakus, etikett, klassikaline muusika, teeõhtu, vein.
Kosmopoliitne: kunst, kultuur, loodus, vein, maailmaköök, rahvusvahelisus.
Külas on 27 maja, millest igal on oma sissepääs, uksekell ja õueala. Ühes majas elab kuus-seitse elanikku, kellel kõigil on oma mööbliga sisustatud magamistuba, mille suurus on 17–20 ruutmeetrit. Tuba on nõnda suur, et sinna mahub lahedalt ööbima ka lähedane, kes on külla tulnud. Ühiseks kasutamiseks on suur eluruum (70–100 m2) koos ühise söögilaua ja ajaveetmisnurgaga. Avatud köögis valmistatakse süüa: majaelanikud ja töötajaskond planeerivad koos, mida järgmisel päeval süüa, ning siis käiakse kaupluses selleks vajalikke sisseoste tegemas. Samuti osaletakse toiduvalmistamisel, lauakatmisel ja koristamisel. (Eestis on sarnase mudeliga SOS Lasteküla.) Igal perel on nn oma personal, kes käib tööl vahetustega. Samuti on igal perel oma eelarve, mida personal peab jälgima, kui planeeritakse kauplusest oste.
Kõik vajaminev tulebki tuua külakauplusest, eraldi ladu dementsusekülas ei ole. Küll aga ei toimu rahaga arveldamist, vaid müüja või kohvikupidaja paneb ostu nn maja arvele.
Eakate hoolekannet, st ka Hogeweyki Dementsuse Küla, rahastab riik. Inimese omaosalus sõltub tema pensionist, jäädes mõistlikkuse piiresse.
Tähtis on, et inimene tunneks ennast nagu omas kodus ja kogukonnas – näiteks tähendab see, et dementsusega inimestele külas pakutavaid teraapiaid ei kutsuta teraapiateks, vaid huviringideks. Kodus elades me ju ka ei külasta muusika- või kunstiteraapiatuba, vaid käime kooris laulmas ja kunstiringis.
Väga suurt tähelepanu on pööratud sobivale interjöörile. Näiteks kui inimese huvialaks on muusika, siis on huviruum kujundatud õdusa ja samas luksusliku kammerliku kontserdikohana. Muusikatube on külas mitu, sest arvestada tuleb ka inimese elustiiliga – kellele meeldib klassikaline muusika ja kellele rock’n’roll. Oluline on see, et dementsusega inimene suudaks ennast interjööri abil lihtsamini viia talle harjumuspärasesse elurütmi.
Kogu küla kontseptsiooni juures on oluline mõtteviisi muutus. Kodus saavad pereliikmed igal ajal koos olla. Nii on ka Hogeweykis – väga palju on arvestatud perekesksusega, nii et lähedased saavad alati tulla külla ja ööseks jääda. Dementsusega inimene elab „peres“ oma elu lõpuni – see tähendab ka, et kui tema elu lõpus hooldusvajadus kasvab ja ta on jäänud voodihaigeks, ei viida teda kuskile eraldatusse, vaid ta on omas turvalises keskkonnas toetatud ja hoitud. Elulõpuravi pakutakse talle tema harjumuspärases „kodus“ ja „peres“. Kuna elumajadel on ka selles külas Hollandile iseloomulikult maast laeni aknad, on sealt sisse vaadates näha, kuidas dementsuse lõppfaasis inimesed viibivad elutoas üheskoos teiste elanikega, olles samas mugavalt oma funktsionaalses voodis. Meile rõhutati, et voodihaigeid inimesi oma tuppa üksinda norutama ei jäeta, vaid ikka ollakse osa perest.
Hogeweyki Dementsuse Külas on igal hetkel tunda üksteisest hoolimist. Nägime oma silmaga, et seal osutatakse integreeritud hooldust, kus arvestatakse inimese varasemat elustiili, huvialasid ja terviseseisundit ning pakutakse rõõmu tekitavaid mõtestatud tegevusi, mida toetavad sobiv ümbrus, töötajad, vabatahtlikud ning kogu organisatsioon tervikuna.
* 169 elanikku, kõik sügava dementsusega ning iseseisvalt kodus mitte toimetulevad.
* 27 maja, igas majas elab kuus-seitse elanikku.
* Igas majas on privaatne magamistuba, kuhu saab tulla koos oma mööbli, asjade ja riietega, eluruum, avatud köök, vannituba, ladu ja pesuruum, milles on pesumasin ja kuivati. Maja juurde kuulub õueala.
Õhtul oma ööbimiskohta tagasi sõites mõtisklesime kumbki rongiaknast hämarusse vaadates kogetu üle. Kui taevast langeks täht, siis sooviks, et selliseid külasid oleks ka meil Eestis.