75 protsenti dementsuse juhtumitest on diagnoosimata ehk globaalselt ei ole dementsuse diagnoosi 41 miljonil inimesel, selgus täna, rahvusvahelisel Alzheimeri päeval Alzheimer´s Disease Internationali (edaspidi ADI) pressikonverentsil, kus tutvustati aruannet “Dementsuse diagnoosimise teekond” Diagnoosimise üheks takistuseks on tervishoiutöötajate endi arvamus: 30 protsenti arstidest arvas, et diagnoosida ei ole mõtet, kuna niikuinii ei ole midagi teha. 90 protsenti arstidest tõdes, et Covid-19 tõttu diagnoosimine hilineb või venib, ainult 30 protsenti dementsusega inimestest ütles, et nad on saanud pandeemia ajal arstiabi. Aruanne toob esile, et peagi seisavad tervishoiusüsteemid silmitsi suure dementsuse diagnoosimise nõudlusega, kuna tulemas on uued ravimid ning arenemas täpsemad dementsuse testimise võimalused.
Sellest aastast on uus Alzheimeri tõve ravim kasutusel Ameerika Ühendriikides ning ka teistes riikides taotletakse luba ravimi aducanumab kasutamiseks varajase Alzheimeri tõvega patsientide ravis. Diagnoosita aga ei teki võimalustki uute ravivõimaluste kasutamiseks, kirjutatakse ADI pressiteates.
Lähiaastatel muutuvad dementsuse diagnoosimiseks mõeldud vere biomarkerite testid kättesaadavaks. Need testid muudavad diagnoosi täpsemaks kui kunagi varem ning ootus diagnoosimisele veelgi kasvab.
Aruandes tõdetakse, et väga madala dementsuse diagnoosimise põhjuseks on stigmatiseeritus, vähene teadlikkus dementsusest, napp dementsusspetsiifiliste pädevustega spetsialistide arv ja kesised diagnoosimisvõimalused. Olukorda parandaks see, kui igal riigil oleks oma dementsuse strateegia, milles on tegevused spetsialistide süsteemseks koolituseks ja dignoosimisvõimaluste arendamiseks.
Aruande koostamiseks tehtud küsitluses vastas neljast arstist kolm, et diagnoosi otsivate inimeste arv on kasvutrendis, põhjuseks toodi enim ühiskondade vananemist. ADI rõhutab, et ühiskonnad peavad valmistuma ühe suurenevaks diagnoosimise vajaduseks. Dementsusega inimestel on õigus teada oma diagnoosi, et nad saaksid planeerida oma edasist elu.
Pressikonverentsil esines kanadalane Roger Marple, kes rääkis enda elust dementsusega. Ta rääkis loo perekonnast, kus otsustati, et ema dementsusele viitavaid sümptome diagnoosima ei hakata, kuna ravi ei ole. Kuid ühel hetkel vajas ema arstiabi ning selgus, et tal ei olegi dementsus, on hoopis ajukasvaja, mida oleks saanud ravida, kui esmaste sümptomite ilmnemisel oleks pere pöördunud arsti poole. Roger tõi välja diagnoosimise olulisuse selle aspekti, et alati ei pruugigi dementsusele viitavad sümptomid tähendada dementsust, aga hirmust selle haiguse ees ei pöördutagi arsti poole. Roger Marple rääkis ka sellest, et tegelikult on igal ajahetkel midagi võimalik teha, et dementsusega paremini elada. Onkoloogilisi haigusi diagnoosides ei saada arstid patsienti artikabinetist välja, öeldes, et kohtume poole aasta või aasta pärast, ilma, et mingeid vahepealseid võimalusi ei pakutaks.
Kanada McGilli Ülikooli professor José a Morais ütles aruannet tutvustades, et madala teadlikkuse tõttu on keeruline patsiendil ja tema lähedasel informatsiooni vastu võtta. Olulised on sõnumid, mida arst dementsusega inimesele ja tema perele edastab. Aruandest tulenevad soovitused arstile:
- küsi dementsusega inimese ja ta lähedaste käest, mida nad tahavad teada;
- aruta patsiendiga tema raviplaani ja terviseseisundit;
- tutvusta ja seleta lahti dementsuse erinevad faasid;
- räägi ohutusest kodus ja väljaspool kodu;
- soovita, et enne, kui patsiendi haigus süveneb ja ta ise seda enam teha ei saa, tuleb korraldada kõik juriidilised küsimused tulevikuks;
- suuna dementsusega inimene ja tema lähedane erinevate abi võimalusteni, mida pakuvad organisatsioonid või riigiasutused.
Claire Webster tõi välja, kui oluline on dementsusega inimese ja tema lähedase teadlikkus haigusest. Vähene teadlikkus mõjutab diagnoosi saamist ning teadlikkusel on otsene mõju hoolduse kvaliteedile ning dementsusega inimese ja tema hooldaja turvatundele.
314 leheküljeline aruanne annab hea ülevaate kõikidest dementsuse diagnoosimisega seotud erinevatest aspektidest.
ADI järgmine aruanne, mida koostama hakatakse ning mida esitletakse aasta pärast, annab ülevaate dementsuse diagnoosimisjärgsetest tegevustest ning ravi- ja hooldusteekonnast.
Vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni statistikale on dementsus enim surma põhjustavate haiguste hulgas seitsmendal kohal.
Eestis elab hinnanguliselt üle 22 tuhande dementsusega inimese.