Iga inimene siia maailma sündides hakkab tegutsema. Lapsena me mängime, noorukina me katsetame erinevaid tegevusalasid, püüame leida ja välja selekteerida tegevusi, mis meile sobivad ametialaselt kui ka vaba aja veetmiseks. Täisealisena töötades ja eraelus tegutsedes kujunevad meil välja harjumused,  rollid ja identiteet. Me teame, kes me oleme ja milles me osavad oleme. Lisaks töö- ja vabaaja tegevustele on meie päevad täis pikitud muude vajalike toimetustega. Kokkuvõttes me oleme pidevalt tegevuses, kujunevad erinevad rollid, mille järgi me ennast määratleme. See annab meie elule mõtte ja tagab heaolu.

Kui inimene haigestub ajuhaigusesse, siis tema iseseisvus nii füüsiliselt kui vaimselt  on häiritud. Muutused hakkavad toimuma järk-järgult kõikides tegevustes – nii tööl kui vabaaja ja igapäevaelu toimetustes. Väheneb võimalus tegevusi iseseisvalt sooritada, kaovad  oskused. Tegevuses olemine on aga sama vajalik kui igapäevane söömine ja joomine, see annab elule mõtte ja motivatsiooni elada. Üksindus ja tegevusetus langetab meeleolu ja vähendab teotahet, suureneb passiivsus või vastupidiselt, inimene võib hoopis muutuda rahutuks või kurjaks.

Ajuhaiguste korral on äärmiselt oluline toetada inimese elu kodus. Vahel on vaja kohandada kodust keskkonda, muuta see ohutumaks ja ligipääsetavamaks. Samuti on oluline toetada sotsiaalsust, nt kui inimene enam ei mäleta oma lapsi või sõpru, siis lapsed ja sõbrad mäletavad teda ja hoiavad ise kontakti. Seeläbi me toetame dementsusega inimese teadlikkust: kes ta ise on ja kes on ta lähedased. Suhtlemine on oluline, sest see annab võimaluse tunda ennast vajalikuna ja säilitab kõne.

Oluline on kaasatus ja võimalus käia huvitegevustes koos omaealistega kohtades, kus ollakse teadlikud eripäradest või abivajadusest, nt eakate päevakeskused, päevahoiuteenused. Kui inimene saab olla tegevuses ja suhelda, siis on võimalus olemasolevatel oskustel ja võimekusel säilida.

Kuidas toetada dementsusega inimest asutuses?

Asutuse füüsiline keskkond peab toetama inimesel turvalist liikumist ja teiste elanikega suhtlemist. Dementsusega inimesele on äärmiselt tähtis, et keskkond oleks kodune ja kõik, mis seal keskkonnas on, oleks turvaline ja tuttav. Seal peaks leiduma lugemist, vaatamist, kuulamist ja võimalus midagi puudutada ning uurida. Kodune mugav mööbel, pildid seintel, toataimed, raamatud, muusika, tuttavad esemed, mis toovad esile helgeid mälestusi (nõud, elutruud loomad, robotkassid, beebinukud, arvelauad jne).

Oluline on ka õues liikumise võimalus, sest inimesed, kes saavad päeval värskes õhus liikuda ja päikese käes olla, on rahulolevamad ja nende meeleolu ja öine uni on parem. Dementsusega inimesi teenindavad asutused peaksid mõtlema sellele, et õuealad oleksid piiratud turvalise aiaga ja aias sees oleks võimalik jalutada, istuda, istutada või lihtsalt nautida looduse ilu.

Hea hoolduse alustalad asutuses on suhtlemine ja suhtumine. Hea hooldusega käivad kaasas ka teadmised, koolitused ja töövahendid. Inimesed, kes on otsustanud selle töö kasuks, peavad olema algusest peale teadlikud, et see on väljakutseid pakkuv töö, kus toimub pidev koostöö, eneseareng ja õppimine.