Dementsusega inimeste ja nende perede toetamiseks on oluline pakkuda laia valikut teenuseid, mis rahuldaksid nende meditsiinilisi, sotsiaalseid ja ka psühholoogilisi vajadusi. Tähenduslikke ajaveetmise võimalusi vajaksid ka kerge või mõõduka mäluhäirega inimesed.
Eestis oli 2019. aasta seisuga vähemalt 26 000 inimest, kellel oli diagnoositud dementsus. Ekspertide hinnangul on tegelik dementsusega inimeste arv veelgi suurem. Prognoosi järgi kahekordistub dementsusega inimeste arv 2050. aastaks. Selle põhjus on elanikkonna vananemine ja võimekam diagnoosimine, kuid ka dementsuse riskitegurid, nagu sotsiaalne isolatsioon, depressioon, vähene liikumine, diabeet, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, õhusaaste jm.
Dementsuse kompetentsikeskuses (DKK) töötades puutume iga päev kokku selle tõsiasjaga, et dementsusdiagnoosi tõttu abi vajavate inimeste arv suureneb. Me ei loenda lihtsalt arve tabelites või statistikates ja prognoosides, vaid kohtame päris inimesi enda ümber – dementsusega inimesi ja nende lähedasi.
Muudame hoiakuid ja murrame müüte
Toe ja nõu saamiseks meie poole pöörduvad lähedased kogevad mitmesuguseid probleeme ja takistusi, alates esmatasandi arstiabi kättesaadavusest kuni enda emotsionaalse või ka füüsilise läbipõlemiseni. Kitsaskohti leidub nii sotsiaal- kui ka tervishoiusüsteemis, kuid püüame alati võimaluste piires otsida parimaid lahendusi.
Näeme selgelt, et peame õppima dementsusest avameelselt ja ausalt rääkima. Teadmised aitavad märgata esimesi sümptomeid ja otsida abi. Mäluhäired ja desorienteeritus on esmased sümptomid, mida tavaliselt märgatakse, kuigi mõnikord tugevnevad hoopis varasemad iseloomujooned, tekivad meeleoluhäired, suureneb isoleeritus. Raskused olukorra tunnistamisel esinevad nii dementsusega inimesel endal, kellel puudub tihti haiguskriitika, kui ka tema lähedastel, sest raske diagnoos tekitab psühholoogilist tõrget ja vastumeelsust.
Peame õppima dementsusest avameelselt ja ausalt rääkima.
Avatus aitab murda müüte ja eelarvamusi, andes inimestele rohkem teadlikkust ning mõistmise, et dementsusdiagnoosi ei pea häbenema. Dementsusega seotud stigma on põimunud ühiskondlike hoiakute, teadmiste puuduse ja hirmudega. Dementsust seostatakse sageli „hullumeelsusega“ või nähakse normaalse vananemise osana ning seda kogetakse pigem hirmutava ja häbistava seisundina, mitte terviseprobleemina, mida saab mõista, sellega toimetulekut toetada ja kulgu leevendada. Levinud on kujutlus, et kõik dementsusega inimesed on kohe abitud või „mitte enam isiksusena olemas“. Lisaks peetakse dementsust sageli perekonna siseasjaks ja see paneb pered olukorda, kus infot selle kohta hoitakse varjul nii kaua kui võimalik.
Meie tegevus ja teenused peavad alati ning igal ajal rajanema põhimõttele, et dementsusega ei kaota inimene oma väärtust ega väärikust, kuigi see võib muuta tema igapäevaelu.
Dementsusega ei kaota inimene oma väärtust ega väärikust, kuigi see võib muuta tema igapäevaelu.
Dementsus on keeruline ja siiani aladiagnoositud seisund. Elanikkonna vananemisega kaasnevad järjest suuremad probleemid. Rohkem vahendeid ja teadmisi on vaja nii dementsuse ennetamiseks, diagnostikaks kui ka raviks. Dementsusega inimeste ja nende perede toetamiseks on oluline pakkuda laia valikut teenuseid, mis hõlmaks nii nende meditsiinilisi, sotsiaalseid kui ka psühholoogilisi vajadusi.
Dementsus on pikaajaline ja progresseeruv haigus, seega peaks teenuste süsteem olema paindlik ja kohandatud vastavalt inimese muutuvatele vajadustele.
Mis toetab kodus elamist kõige paremini?
Dementsusega inimesed vajavad tihti igapäevast abi ja koduteenused peaksid aitama oma kodus võimalikult kaua elada, hõlmates ka inimese vajadust sotsiaalse suhtluse järele. Mitmesugused digilahendused võivad aidata dementsusega inimesel meeles pidada olulist tegevust, aidata jälgida nende kodus liikumist ja isegi pakkuda turvafunktsioone, et vältida ohtlikke olukordi ja eksimist.
Oleme kõik ühel meelel, et kodus elamist on väga tähtis toetada, kuid mida see tegelikult tähendab?
Hollandis 2024. aastal õppereisil käies nägime, et parim ravi ja haiguse pidurdamine käib inimese tegevuses hoidmise kaudu. On teada, et ka psühhiaatrid otsivad inimestele „sotsiaalset retsepti“, sest haigusest tervendavat ravi ei ole neil pakkuda. Aeg, mis jääb dementsuse diagnoosimise ja iseseisvuse täieliku kadumise vahele, võib olla pikk, see kestab keskmiselt ligi kümme aastat. Selle aja jooksul on oluline, et inimene saaks ise hoida oma vaimse ja füüsilise toimetuleku võimalikult aktiivsena. Ühiskonna ülesanne on luua selleks tingimused ja võimalused.
Vaja on päevakeskusi ka algava või mõõduka mäluhäirega inimestele
Hollandis on kogu riigis kasutusele võetud Taanis välja töötatud Odensehuisi päevakeskuse mudel algava mäluhäirega inimestele, kus põhitähelepanu on igapäevase suhtlemise toetamisel kogukonnas. Inimesed saavad tulla hommikul kokku, lugeda ajalehti, käia jalutamas, tegutseda koos. Päeva ülesehitus ja sisu rajanebki toimetuleku toetamisel.
Samuti pakutakse peredele nõustamist ja hoitakse kontakti, et anda tagasisidet, kui märgatakse seisundis muutusi. Keskuse töötajad aitavad inimese seisundit jälgida ja annavad peredele tagasisidet, kas teenus on sobiv, on juba vaja liikuda järgmisele teenusele või on vaja lisada juurde nt koduteenus.
Parim ravi ja haiguse pidurdamine käib inimese tegevuses hoidmise ja kaasamise kaudu.
Eestiski on palju eakate päevakeskusi, kuid nende tegevust lähemalt uurides selgub, et need on pigem suunatud aktiivsetele ja iseseisvatele vanemaealistele, vähem leidub programme ja tegevusvõimalusi erivajaduste ja ka mäluhäiretega inimestele. Iseenesest võivad kõik olla oodatud, kuid tegelikult ei pruugi mäluhäirega inimene päevakeskuse tavapärasest tegevusest osa võtta, sest see ei ole talle enam jõukohane.
Mäluhäired ja muud dementsuse esimesed sümptomid, nagu näiteks raskused ajas orienteerumisel, nägemise ja kuulmise probleemid, tekitavad suhtlemist nõudvates olukordades ärevust ja ebakindlust. Neid olukordi hakatakse pigem vältima ja jäädakse koju. Mälutreeningutes osalenud inimesed on kogenud läbikukkumise tunnet, sest nad ei suuda teistega sama tempot hoida ja kõik ununeb pidevalt.
Koju jäämine ja sotsiaalne isolatsioon kiirendavad mäluhäirete süvenemist.
Mäluhäirega inimesele, kes veel suudab ise ringi liikuda ja näiteks poes käia, ei ole päevasel ajal piisavalt mõtestatud tegevust pakkuvaid kohti ja võimalusi olla kaasatud kogukonna ellu. Koju jäämine ja sotsiaalne isolatsioon kiirendavad omakorda mäluhäirete süvenemist ja kognitiivsete oskuste vähenemist ning meeleolu langust.
Suhtlemisvõimalus on tähtis
Inimene on olemuselt sotsiaalne, seega on vaja toetada tema kodust välja saamist ja sotsiaalsust, mis omakorda toetabki kodus elamist. Loomulikult käib siia juurde ka kodu kohandamine, igapäevatoimetustes aitamine ja haigusega seotud nõustamine, kuid see ei paku inimesele elamise mõtet. Inimene ei saa lõputult üksi olla, ta vajab teisi enda ümber.
Päevakeskused, kus mõõduka dementsusega inimesed saavad viibida ja osaleda kergelt struktureeritud tegevuses, võivad pakkuda nii vaimset stimulatsiooni kui ka sotsiaalset suhtlust.
Üks algava mäluhäirega proua, kes elab veel üksi, helistas meie infoliinile ja küsis, kuhu ta saaks minna, kus ta saaks käia, kus ta leiaks endale seltskonna ja oma päevale sisu. Tugigrupid on lähedaste jaoks, kuid mäluhäiretega ja dementsusega inimestele pole Eestis veel eriti tegevusvõimalusi.
Puuduvad teenused algava mäluhäirega inimeste jaoks, sest enamjaolt on meie vähesed päevahoiuteenused suunatud sügavama dementsusega inimestele või pole nende teenuse sisu piisavalt läbi mõeldud, palju on lihtsalt istumist ja pikutamist. Inimesed, kes on veel iseseisvad, kuid kerge mäluhäirega, tahavad endiselt olla toimekad ja tegusad, tunda, et nad koos jõustavad üksteist, saavad olla produktiivsed ning elu nautida.
Päevakeskused, kus mõõduka dementsusega inimesed saavad viibida ja osaleda kergelt struktureeritud tegevuses, võivad pakkuda nii vaimset stimulatsiooni kui ka sotsiaalset suhtlust. Samuti aitavad need leevendada pereliikmete koormust. Iga tegevus, mis aitab inimestel hoida sidet kogukonnaga ja tunda ennast endiselt kaasatuna, aitab vältida sotsiaalset isolatsiooni ja säilitada kauemaks sotsiaalset toimetulekut. Alles dementsuse progresseerudes ning abi- ja järelevalvevajaduse suurenedes vajab inimene spetsiaalselt dementsusega inimestele kohandatud hooldekodu, kus on turvaline keskkond ning koolitatud personal, kes mõistab haiguse olemust.
Muud toetavad teenused, mida pered vajavad
Mõeldes sellele, milliseid toetavaid teenuseid on peredel praegu vaja, et mäluhäire või dementsusega pereliige saaks võimalikult kaua kodus elada, tuleb nimetada veel mõnd hõlmamata valdkonda.
- Perede individuaalne nõustamine. Tehakse kindlaks ja pannakse kirja selle pere olukord, ressursid ja abi saamise võimalused. Nõnda on pere liikmed kaasatud, nõustatud ning neile on kogu info kättesaadav, hilisemates etappides aitab see vahendeid kokku hoida.
- Paarisuhte nõustamine. See hõlmab abielupaaride nõustamist ja tuge paarisuhte ning intiimsuse hoidmiseks.
- Dementsusspetsiifiline toitumisnõustamine. Dementsuse süvenedes tekivad küsimused toidu tegemise ja toitumise kohta, samuti neelamise jms kohta, mille korral on vaja nõustamist.
- Tegevusterapeudi teenus kodus elavale inimesele. Nõuanded kodukeskkonna kohandamiseks dementsusspetsiifiliselt ja kuidas saab igapäevast elu toetada erinevate suhtlemismeetodite, abivahendite ja tehnikate abil.
- Kogukonnapõhine tegevus peredele ja mäluhäiretega ning dementsusega inimestele, nt muuseumiprogrammid, mälukohvikud[1]. Selles suunas on meil ühiskonnas vaja veel liikuda ja areneda, kuid mitmes Eesti piirkonnas on sellega juba algust tehtud.
Paljud väidavad, et jaksaksid oma lähedase eest kauem hoolitseda ja tunneksid tema kodusolemisest suuremat rõõmu, kui oleks aeg-ajaltki võimalus võtta päev n-ö iseendale. Oluliselt aitaks intervallhooldusteenus, mis võimaldaks neil nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt taastuda ja uut jõudu koguda. Puudust tuntakse ka dementsusspetsiifilisest õendusabiteenusest, kus inimene võiks saada vajaduse korral abi nii haiguse diagnoosimise, võimalike ravimite, erinevate sümptomite, nagu rahutus, agiteeritus või ärevus, põhjuste leidmise ja leevendamise (nt valu, nälg, igavus) kohta.
Teenuste valik peaks olema mitmekesine, kohandatud inimese igakülgseid vajadusi silmas pidades ja kergesti muudetav, lähtudes haigusega kaasnevatest piirangutest.
Dementsus on kompleksne haigus, seega peaks teenuste valik olema mitmekesine, kohandatud inimese igakülgseid vajadusi silmas pidades ja kergesti muudetav olenevalt haiguse arengutasemest. Selline teenuste süsteem suudaks toetada nii dementsusega inimesi kui ka nende peresid, luues kestva ja tõhusa tugivõrgustiku.
Abi kompetentsikeskusest
Dementsuse kompetentsikeskuse eesmärk on parandada dementsusega inimeste ja nende lähedaste toimetulekut ning elukvaliteeti tegevusega, mis suurendab inimeste teadlikkust dementsusest ja abi saamise võimalustest ning parandab tervishoiu- ja hoolekandeteenuste kvaliteeti ning teenuste kättesaadavust. Keskus pakub tasuta nõustamisteenuseid nii peredele kui ka spetsialistidele, tugigruppe kogu Eestis ja korraldab teavitust.
Oluline osa meie tööst on info- ja usaldusliin 644 6440, kuhu saab helistada igal tööpäeval kl 9.00–16.00, et saada praktilist nõu ja tuge. Pakume ka personaalset nõustamist telefoni, veebi teel või võimaluse korral kohtudes. Lähedastele on tugigrupid, mis toimuvad nii kohapeal kui ka virtuaalselt, sh vene ja inglise keeles.
Rohkem infot www.dementsus.ee.
[1] Mälukohvikutest, mälestustööst dementsusega inimestega, Kumu programmist „Taaskohtumised“ jt algatustest kirjutas ajakiri Mälestuste Mustrid (2025).
Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel (SFOS 2021-2027.4.09.23-0002).
Artikkel on avaldatud Tervise Arengu Instituudi veebilehel: https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/dementsusega-inimesed-peaksid-olema-uhiskonnas-kaua-tegusad