Alustuseks hakkab trepilt kostma sagivaid samme ja jutuvada. Päevahoiu prouad on saabunud sotsiaaltranspordiga majja, läbinud alumise korruse koridori ja asunud oma teekonnale trepist üles. Tavaliselt on töötajad Ada, Heli ja Vilja neid abistamas. Täna Viljat ei ole, tema on kodukülastustel. Kui prouasid on palju, on nad rõõmuga ise ka üksteisele toeks, Friidal on liikumisega hästi ja tema hoiab siis tavaliselt Valvet käe alt ning aitab loendada trepiastmeid, mis on juba läbitud. Valvel on nii kindlam tunne. Vahest viskavad töötajad nalja – Friida on nii palju abiks, et talle tuleks ka hakata palka maksma. Friida muheleb siis tavaliselt ja nõustub, et võiks küll.

Trepist tulekul hakkab Alma julgustuseks laulma: „Mina olen Juhan ja sina oled Jaan kõik väravapostid ma pikali aan!“ Üles teisele korrusele jõudes on juba üsna võidukas tunne ning lauluks kõlab „Ma lõbus õllepruulija, hõissa ja hõissa!“ Almaga liitub ka üles jõudnud Loore.

Kes jaksab, see tuleb trepist, et ennast vormis hoida. Kes on ratastoolis, rulaatoriga või lihtsalt ei jaksa, selle toob lift üles. Enne teise korruse avarasse tegevustuppa suundumist minnakse läbi kõrvaltoast, kus on muuhulgas riidehoid – sinna jäävad üleriided ja välisjalatsid. Kes vajab, saab nüüd tualetti kasutada, et oleks hea rahulik edasi toimetada.

Päevahoiu tegevustuba on avar, suurte akende ning heledate seintega ruum ja seetõttu väga valgusrohke. Akende ääres on lopsakad taimed pottides nii põrandal kui aknalaual: draakonipuud, tääkliilia, kohev tups-rohtliilia kapi serval ning muud kenad rohelised taimeisendid – nad annavad ruumile koduse tunde. Hubasuse loomisel liituvad nendega koduse olemisega diivanid oma tikitud ja heegeldatud kaunistustes diivanipatjadega ning heegeldatud linikud laudadel ja kapiriiulites. Diivanil ja aknalaual on mõned pehmed kaisuloomad, kelle eest hoolitseb Valve, neid süles hoides ning paitades. Päevahoiu töötaja Vilja ei pea paljuks suviti tööle tulles oma lillerohkest aiast kaasa haarata värskeid õisi ning nii on siin suvel ka värviline lilleilu ja lillelõhn toas. Vilja on ise ka lahkete silmade ja päikselise olemisega ja annab seda endast tulevat helget tunnet edasi just seal kus parasjagu viibib.

Tuba ise on jaotatud kaheks tegevusruumiks – ühel pool on tugitoolid ja telekas, mida kasutatakse pärastlõunase puhkepausi ajal – siis on mõnus poollamavas asendis pikutada ja leiba luusse lasta. Kes tahab, lebab niisama ja mõtleb omi mõtteid, kes tahab ja saab, loeb raamatut või sirvib ajakirja. Mõnikord kuulatakse koos muusikat või vaadatakse mõnd telesaadet. Neile, kes päriselt magada soovivad, on kõrvaltoas voodid. Enamus eelistab oma väikese tukastamise ära teha siiski tugitoolis.

Kõrvaltoas on samuti kohvilaud ja diivanid ning kui keegi soovib omaette olla, siis seal on selleks hea võimalus. See on hea koht ka hingehoiuks, mida on spetsiaalselt õppinud ja hästi oskab Ada. Sellise töö jaoks peab olema hea kuulaja ning Ada ongi just selline hea ja väga rahulik kuulaja. Ta oskab vaadata sügavale silma ja aru saada, et kõik pole päriselt korras ning inimene vajaks oma murede kergendamist.

Toa teine, suurem pool, on sisustatud elutoana. See on kasutusel ennelõunal ja ka peale pärastlõunast pausi kui keha on saanud oma puhkuse. Keset seda ruumi on kohvilaud, mille ümber on diivanid. Just siin käib igahommikune kohvi ja tee joomine ning ajalehtede ettelugemine ja muidugi kommenteerimine.

Kui kõik on kohal ning ennast mugavasti kohvilaua ümber diivanitele istuma sättinud, on just hea aeg arutada kuidas kellegi nädalavahetus läks, mida tehti ja kuidas keegi ennast tunneb. Sel nädalavahetusel oli ülestõusmispüha ning sellega seoses üks lisapuhkepäev. Prouad on täna nähtavalt energilisemad kui tavaliselt. Kas selles on oma roll kevadpäikesel või pikemal nädalavahetusel, kes seda teab. Juttu ja laulu on igatahes palju.

Iga etteloetava ajaleheartikli juures on kõigil õigus avaldada arvamust, oma mõtteid ja ka mälestusi, mis looga seonduvad. Ette loetakse nii kohalikku lehte kui paari suuremat üleriigilist väljaannet, mõnikord ka ajakirju. Lugemise kõrvale naudib iga soovija teed või kohvi ja väikese suupiste. Kohvi on siin esmaklassiline nagu parimas kohvisalongis – soovijatele cappucino, latte või ka tavaline must kohv, alati värskelt jahvatatud ubadest. See on meie kohalik väike luksus ja üks proua tunnistas kord, et tema just selle kohvi pärast siin käima hakkaski.

Ükski istumine ei lähe ilma lauluta kui Alma kohal on. Alma on aastate raskuse all üsna küüru vajunud ning käies ennast enam päris sirgeks ei saagi. Sellest, kas tal niimoodi valus olla on või mis muud mured teda vaevavad, ta ei kõnele, küll aga on tema suul alati lõbusad rahvatarkused, üldrahvalikud laulud ja palju vahvaid tuntud lorilaule. Tal on iga asja kohta midagi öelda. Kui Heli haarab harja, et põrandale pudisenud küpsisepuru kokku lükata, tuleb Almalt kohe harja teemaline lauluke või rahvatarkus ning kui Ada paneb toas tule põlema, et valgem oleks, on Almal midagi laulda pimeduse kohta nt kuidas teki all on pime. Alma lapsepõlv ja noorus jäävad ajastusse kus naised kandsid seelikuid ja kleite ning kuna Alma pole nõus moodsa aja kõigi veidrustega kaasa minema, on ta alati kohal toreda pika vana aja seelikuga. Ta lükkab käega oma ikka veel üsna kohevad, kuid juba ammu hallid lokid näo eest kõrvale ja võtab entusiastlikult järgmise laulu üles. Temaga liitub Loore. Loore on küll vaiksem, kuid laulu kuuldes läheb temalgi kuraas sisse ja laulu lõppu hüüatab ta reipalt: „Tša-tša-tša!“ Tema keskelt üle pea kammitud hõbedasi juukseid hoiab paigal peenepiiline vanaaegne kumer kamm. Selliseid poes ilmselt kahjuks enam ei müüda. Proua ise on samuti näinud igasugust elu ja aegu, kuid viimastest aastakümnetest ta enam palju ei mäleta. Noorusmälestused seevastu on selged ja klaarid.

Kohvilaua algusteemaks on täna muidugi pühad – kellele siis mis, kas ülestõusmispühad, lihavõtted või munadepühad. Pühadest inspireeritult tuleb lõbusaid ettepanekuid Eesti Vabariigile – ülestõusmispühade teine püha võiks ka vaba päev olla, üldse võiks pühadega seoses vabu päevi rohkem olla ja töönädal võiks olla neli päeva pikk. Ikka rohkem puhkust ja rõõmsaid asju ellu!

Töötajate jaoks on prouad nagu oma pere. Kliente pole palju ning kõigiga on väga personaalne suhtlus ja side. Igaühele elatakse kaasa tema tervisemuredes ja elukäigus ning kui keegi läheb teenuselt ära nt hooldekodusse, siis on see ka töötajatele suur üleelamine. Pikalt on siis selle inimese järgi igatsus ja tunne, et tema on puudu seltskonnast. Täna on puudu Valve, kes sai eelmisel nädalal vaktsiinisüsti ja veel toibub kodus sellest. Almal on juba mõlemad süstid käes, Loore ka. Friida veel läheb teist saama aprillis.

„Esimene süst ei olnud valus, seda ei tundnudki,“ ütleb Alma, „teist ikka tundsin, käsi oli valus“.  „Kas oli imelik tunne käes?“ küsib Heli. Alma vastab krutskiliselt „ei, Kuslap ei olnud, oli Imelik,“ ja itsitab. Edasi loetleb Alma oma elutarkuse varasalvest rahvameditsiini vahendeid, mis abistaks valu ja haiguste puhul, siis vahetab teemat: „vanasti olid mul head ilusad lokkis juuksed, müüsin teatri jaoks kaks parukajagu juukseid. Mul nüüd äbi rääkidagi sellest. Nüüd seal kaks naist käivad ühesuguse parukaga. Kasvatasin kaks aastat – jälle parukas valmis ja viidi minema. Lokiraha sai kõik kommirahaks.“

Ada uurib, kas kõigil on mugav olla, „Loore, kas sa kohvi tahad?“

Loore praegu ei taha. Alma võtab jälle laulu üles: „siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku!“.

„Leili sai eile 90! Plaan oli minna teda õnnitlema, kuidas teeme, kas lähme täna?“ küsib Heli Adalt.

Koroona on päevahoiu elu segi pööranud, õigem oleks isegi öelda, et suure osa sellest elust ära võtnud. Enne koroonat peeti siin prouade sünnipäevi ja juubeleid kõigiga koos. Oli lõbus, oli pidulik, oli seltskondlik. Praegu toimub kõik vaikselt. Proua Leili ei käi päevahoius piirangute ajal kohal, tema juures käivad töötajad teda vajadusel abistamas ning temaga suhtlemas. Täna minnaksegi õhtupoole kahekesi teda akna taha õnnitlema. Koroona või mitte, aga ära ei unustata kedagi ja kõik sündmused saavad meeles peetud ning lilled ja õnnesoovid üle antud.

Heli loeb lehest ette „381 haigestunut ja Läänemaal 11“. Ilma koroona uudisteta ei möödu ju päevagi ning see on pidevalt ajalehtede esiuudis. Päevahoius on koroona osas praegu õnneks läinud – keegi meie prouadest ega töötajatest pole pidanud oma elu ega tervist loovutama sellele kurjale haigusele.

Kuna on vaja olla ettevaatlik ja kohalolijaid hajutada, siis piirangute ajal käiakse päevahoius kordamööda – ühed kliendid on üks päev ja teised teine päev. Mõned, kes kodus paremini hakkama saavad, ei tulegi. Nende juures käiakse kodus või jalutatakse nendega väljas. Ka töötajad on ära jagatud – kes on kohapeal päevahoius ja kes teeb nö kodukülastusi. Täna on kodukülastustel Vilja.

Kell on juba sealmaal, et Friida läheb trenažöörile väntama. „Kas käid Taeblas ära rattaga?“ uurib Ada lõbusalt. „Tule ikka tagasi siis“. „Ja-jah,“ vastab Friida ja asub väntama.

Kohalikus lehes on lugu peatänaval paiknevast suurest lagunenud villast, mis läheb taastamisele. Arutletakse, kas prouad mäletavad seda maja ja kus see täpsemalt asub. Mitmete pakkumiste peale saab asukoht kõigile selgeks. Almale meenub veel, et üks lõbus kõrts oli enne keset Haapsalu linna, aga siis pandi sinna lasteaed. „Jah, nii see elu käib, aga Haapsalus on tore olla ning elada,“ nendib ta lõpuks.

Peale kohvi joomist on aeg tegudeks. Päevakavas on käelised tegevused ja mäluharjutused.

Kogunetakse kohvilaua kõrval oleva suure laua taha, kus saab teha käsitööd, panna puslesid, teha sõnamänge ja numbrimänge ning meisterdada mida parasjagu on tuju teha. Igal proual on omad eelistused ja lemmiktegevused, mida nad teha valivad. Õhtupoole on siinsamas laua taga meeleolukamad ja suuremat õhinat esile kutsuvad tegevused nt kaardimäng. Üks tavalisemaid on Must notsu. Tihti saab siis nalja ja aeg ajalt teeb keegi ikka sohki ka.

Käsitöö tegevuste osas saame olla muretud – pole vist asju, mida Heli ei oskaks meisterdada. Tema osavad käed ja tähelepanelik meel koguvad infot kõikjalt kus ta on ning ta suudab teha ka kõige nõudlikuma soovijaga koos kauni käsitööeseme. Täna on ta kaasa võtnud põnevaid materjale munade kaunistamiseks. See tegevus on plaanis pärastlõunal. Heli juhendab sotsiaalmajas ka käsitööringi. Ta on kiire ja tegus, rõõmsa ning energilise meelelaadiga hea ja hoolitsev kaaslane. Hetkel teeb ta juba ülehomseks plaane ning uurib, mida keegi menüüst tellida soovib. Järgmiste päevade toidud peab köögist ette tellima, sest kohvik on juba mõnda aega piirangutega seoses suletud. Jääb siis kalasupp või keeduliha?

Friida on tulnud laua äärde ning kohendab oma helehalli heelgeldatud kampsunit. Need tema käsitööna valminud kampsunid on alati laitmatult heas korras ja ilusate mustritega. Püksid on alati viigitud ja ühegi kortsukeseta. Hõbehallid juuksed on kenasti sätitud. Friida on lahke ja tagasihoidlikuma loomuga. Sõna võtab ta harvemini ja pigem ikka siis kui on midagi öelda. Friida mälu on väga hea ning kui tulevad jutuks Haapsalu inimesed ja kohad, siis teab ta omaltpoolt lisada. Ka liikumise ja kodus toimetamisega ei ole tal veel erilisi muresid, kuigi üksi poodi minna tundub kauge. Friidat vaevab kodus pigem suur üksindus, mis teeb meele kurvaks  ja nii käibki ta päevahoius, et olla inimeste keskel ning leida tegevust. Ta on abivalmis ja väga kannatlik ka nende kaaslastega, kes iga mõne minuti tagant küsivad uuesti sama küsimuse.

Friidale meeldib mandalaid värvida ja selle töö ta täna ette võtabki. Näitab oma eelmisi töid, mis on maitsekalt sobitatud värvidega nii, et tunduvad helged ja lausa ruumilised. Nii ilusad, et raami või ära ja pane seinale.

Lisaks mandalatele on veel palju tegevusi, millega ennast vormis hoida. Näiteks lõnga kerimine, kudumine, sõnamängud või ka numbrite kokkuajamine – nende vahele jooni tõmmates pildi joonistamine ja muu selline.

Loorele meeldivad pusled ning kui ta kõrvalt märkab kedagi neid valesti kokku panemas, sekkub kohe ja korrigeerib. Seekord saab Loore esimese tegevusena numbrite mängu. Veidi aja pärast uurib Ada, kuidas Loorel läheb. Loore kurdab, et kaks on, aga kolme ei ole. Heli märkab kõrvalt „Kolm on seal, vaata!“

Ada küsib, kuidas Almal näppudega on, kas sügelevad ka. Alma nõustub, et võib kududa küll ning jätkab pooleliolevat pikka salli.

Tegevustoas on suur valge magnettahvel kuhu märgitakse tänased kohalolijad ja kuupäev.

Ada laseb Friidal nimetada kohalolijad ning paneb nende nimedega sildikesed valgele tahvlile.

„Alma, mis aasta on?“ küsib Heli.

Alma vastab osavalt „1932 olen sündinud“.

Heli ei jäta „aga mis aasta praegu on?“

Alma natuke nuputab ja annab alla „ma kohe ei ütlegi, ei tule meelde.“

Meenutatakse koos, siis Alma nõustub, et võib olla 2021 küll. Kes selles vanuses nende aastate üle ikka arvet pidada jõuab.

Loore on saanud numbrite panemise peaaegu valmis. Igaks juhuks loetakse koos Heliga algusest peale numbrid üle – kas kõik on olemas ja midagi vahele ei jäänud. Kõik 21 numbrit on olemas.

Kui on valmis saadud, tuleb pusle. Seda paneb Loore koos Adaga. Loore sobitab Ada antud pusletükid just neile mõeldud kohta. Koha leidmisega on tegemist ja pusimist ja küll on hea tunne kui sobib. Seekord pannakse lennukite ja kopteritega pilti.

Vahepeal pöörduvad kõigi pilgud õue, kus on täna vihmane ja isegi tormine ilm. Suured külmad vihmapiisad tulevad häälekalt vastu akent. Möödunud nädalavahetuse heledast päikesest pole midagi järel. Sellise ilmaga õue minekut küll ei ole. Ilusa ilma jaoks on maja sisehoovis seljatoega pingid ja laud. Liigse päikese varjab ära suur kaheharuline kask, mis annab just parasjagu varju ja kaitset ka suvise kuumuse eest. Kes jaksab, nendega tehakse tavaliselt ka mõõdukas jalutuskäik pealelõunal. Ja siis järgnebki puhkeaeg. Sellise vihmaga nagu täna seda muidugi teha ei saa.

Uutele tulijatele on päevad alguses väga väsitavad ja kohe viis päeva järjest ei jaksagi siin olla. Esialgu harjutatakse pooliku päeva kaupa ning vaid mõne päeva nädalas. Kui rütm sisse saab ja harjub igapäevaselt käima, siis on päevad just parasjagu nii väsitavad et õhtul tuleb hea uni ning päeval hea isu. Reede õhtuks on prouad tavaliselt väga väsinud, alates pärastlõunast oodatakse kojusaamist juba väga ning nädalavahetus kulubki puhkamisele, et esmaspäeval jälle uue energiaga tulla. Kui koroonat veel ei olnud, käidi reede pärastlõunati väljasõitudel – Promenaadil või muus ilusas kohas jalutamas, muuseumites. Sätiti, et jalutamine oleks kohtades, kus on ka pinke istumiseks ja puhkamiseks. Nädala sees külastati võimalusel ka päevasel ajal toimuvaid etendusi ja kinoseansse. Need on nüüd nagu kauged mälestused – viimaseks kinoks jäi eelmise aasta alguses linastunud Sipsik. Sipsik tõi tookord mõnelegi meelde oma laste kasvatamise ja nooruse ajad.

Kell on pool kaksteist. Lõunasöögini on veel terve tund aega. Kes nüüd ära väsib, läheb mõneks ajaks tugitooli puhkama. Üks tugitoolidest on massaažiaparaadiga. Seal käivad soovijad kordamööda mõnulemas. Töötajad oskavad ka ise massaaži ning teevad klientidele nii näo kui kätemassaaži.

Päevahoiu aknad avanevad sisehoovi, kus üsna akende lähedal laiub mitmeharuline kask oma suure võraga. Kase okstel tegutseb hulk väikeseid linde, kelle jaoks talvisel perioodil on akna taha pandud linnumaja. Seal toiduga toimetavaid tegelasi on tore jälgida. Varblased, tihased, leevikesed, vahest on siia eksinud isegi rähn. Väikesed vilkad sulelised toovad värskendust talve sombustesse päevadesse. Suvel on lindude asjaajamisi ning nende häälitsemist mugav vaadata ja kuulata juba õues, kase alla paigutatud seljatoega pinkidel istudes. Soojade ilmadega minnakse pärastlõunati, aga vahest ka juba ennelõunal prouadega alla sisehoovi. Ka sinna saab ajalehed ja kohvi kaasa võtta.

Lõunasöök tuuakse üles päevahoiutuppa. Varem käidi all kohvikus, kuid nüüd tuleb vältida kontakte teiste majas liikuvate inimestega ja turvalisem on süüa siinsamas.

Lõunasöök söödud, läheb teema järgmisele planeeritud tegevusele ehk kuidas mune värvida. Arvatakse, et tangu võiks panna, mustikaid.

Heli laob kotist munade värvimiseks vajalikke asju lauale ja uurib „kuidas oli, kas koksisite nooruses ka värvilisi mune?“

Friida meenutab „jah, koksisime küll mune. Olid värvilised.“

Heli uurib edasi: „kes siis võitis?“

Loore vastab „see ikka, kellel kõige kõvemad munad olid“.

Heli on võtnud munade kaunistamiseks üksjagu vahendeid kaasa: peterselli, rosmariini, kohviube, tangu, valge ja punase sibula koori ning marju. Oi, mustikate asemel on kotti pugenud hoopis mustsõstrad! Töö käigus selgub, et mustikaid oli ikka ka hulgas, millest saab ilusat sinist värvi munadele.

Alma mässib taimelehekesi muna ümber, neile omakorda ajalehepaberi ümber ja siis paelaga kinni. Friida liitub ja asub usinalt oma muna mässima. Tema paneb sibulat, kohvioad ja peterselli – peaks saama kaunis ja värviline muna küll. Õhin on kõigil sees ja isegi laulmiseks pole mahti. Kas sai nüüd piisavalt erinevaid aineid kokku seotud muna ümber? Tahaks juba näha, kuidas need välja näevad.

Alma uurib, kas lõnga on ka, millega võiks värvi anda. Heli arvab, et ei tea, aga võiks proovida – üks punane lõng on just seda nägu, et võiks värvi anda. Siis uurib ta, kas Friida pani punased marjad juba ära. Jah, need on pandud.

„Eelmine kord värvisin tatraga,“ ütleb Heli ning räägib, et need olla andnud põneva efekti – kolmnurksed laigud kohati. Nüüd tahaks proovida tanguga, see peaks jätma vahvad väiksed triibud laikudesse.

Ja hoia sa oma nahk kui sa mul värvi ei anna, ütleb keegi kerides munale lõnga ümber.

Ada tunnistab, et värvib esimest korda niimoodi sissemässimisega mune ning Friida nõustub, et tema ka pani alati lihtsalt sibulakoored potti ja munad ka sinna. Ka Almal on sama kogemus ning olla väga ilusad jäänud.

Üks muna ongi veel jäänud, kõik ülejäänud on pakitud. „Pane siis ilusti kõik keema,“ ütleb Alma.

Munad on läinud potti, nüüd jääb üle oodata. Laud kraamitakse materjalidest puhtaks ja Alma räägib, kuidas vanasti sai kõik pühad ära peetud, ka ülestõusmispühad. Tööd siis ei tehtud. Arutatakse, kas panna munad peale keetmist suurele klaaskandikule või kaussi. Kõik peavad välja paistma, siis ikkagi kandikule. Järelejäänud mustikad ja mustsõstrad süüakse ühiselt ära.

Järgneb laul: „juba linnukesed, väljas laulavad…“. Viimane salm ei taha hästi meelde tulla. Sealt saab kevade teemal juttu edasi rääkida. Ning läheb jälle suuremaks laulmiseks, Alma ees, Loore järel, vahepeal Ada lisab oma hääle ka juurde. Üks salm teise järel ja laul teise järel. Vanad rahvalaulud ja lorilaulud, mida lauldi rohkem möödunud sajandi keskpaiku ja teisel poolel.

Heli masseerib vahepeal Alma selga.

Kui möödunud aastal eriolukorra ajal päevahoiu ruumid sotsiaalmajas suleti ja prouad mitmeks nädalaks koju jäid, olid tulemused kurvad. Kuigi töötajad käisid jõudumööda igaühe juures kodus või vähemalt tegid pikemaid telefonikõnesid, oli kodus üksildane, tegevusi eriti polnud ning nii mõnigi istus terve päeva lihtsalt akna all ja vaatas välja. Alati ei tulnud meelde sööminegi. Siis oli pärast eriolukorda tükk aega harjutamist, et uuesti liikuma saaks ja harjuks jälle iga päev päevahoius käima.

Nii, munad on valmis saanud ja jahutatud. Pott pannakse keset lauda ja koos hakatakse mune lahti harutama. Seda on püsti seistes isegi lihtsam teha. Liiga põnev on, niismaa jutuajamiseks enam mahti pole. Keegi arvab, et taimed on vähe värvi andnud. Samas ollakse rõõmsad, et kena hele värv.

Puhastatud munad lähevad kandikule. Üks tuli keemise ajal natuke lahti, sellel on nüüd valge laik. Lõngaga värvitud muna lahti harutades kõlab pettumus – kui palju on lõnga ümber ja suts ka pole värvi tulnud!

Munad saavadki otsa potist, kõik harutatakse kärmelt lahti ja kandik saab värvilisi mune täis. Näe, tangutriibud on näha, aga kohvioa omad ei paista! Siin on pruunid täpid, vaata! Nii vähe tumedaid, heledad on kõik sibulakoortega tehtud! Heli paitab munad õlise käega üle ja saab läike ka juurde. Nüüd järgneb munade imetlemine. „Lapsepõlves alati ootasime kui munad saaks värvitud ja siis koksisime,“ ütleb keegi hella häälega.

Lõpuks lähevad munad ikkagi klaaskaussi ja Ada otsib fotosessiooniks välja oma profikaamera. See kaamera on jäädvustanud siin toredaid hetki ning ka palju väikseid sulelisi külalisi akna taga. Ada käe puudutusega teeb kaamera imet. Fotod pühademunadest on valmis veissbuukis jagamiseks ja ajalooarhiivis salvestamiseks.

Nüüd on prouad väsinud, Alma tahab minna pikutama. Friida ja Loore tahavad minna natuke kõndima võimlemissaalis. Järgneb vaikne tund lamamist tugitoolides. Tore, et nendel jalaosa ka tõsta saab, nii on ikka väga mugav.

Viimane päevakorrapunkt on teejoomine. Siin on juba tunda rahutust. Vilksamisi vaatavad prouad järjest tihedamalt kella. Tööpäev, nagu prouad seda naljatamisi nimetavad, on olnud tegevusrohke ja tahaks juba koju. Täna olid prouad väga reipad ja energiat täis, iga päev see nii ei ole. Vahest ollakse üsna väsinud ja siis on rohkem puhkust ja vähem tegevust. Reede õhtuti on väsimus kõige suurem. Toredamad on need päevad, kus pääseb päeval ka õue jalutama ja kui ei pääse, tuntakse sellest puudust. Täna oli vihmane ning liigutati ennast võimlemissaalis.

Lõpuks on kell sealmaal, et alustada jälle teekonda, esialgu riietusruumi, siis trepist alla ja mööda koridori autoni.

„Head aega ja emaspäeval siis jälle tööle!“ ütlevad prouad rahulolevalt ning asutavad minekule.

*artiklis on prouade nimed muudetud.