Dementsuse Kompetentsikeskus, kelle eesmärkide hulka kuulub dementsusalase teadlikkuse tõstmine ning kaasaaitamine sobivate sotsiaalteenuste arendamisel, korraldas eelmise aasta lõpus ning selle aasta alguses koolitustsükli sotsiaaltöö praktikutele. Kolmepäevase koosloome meetodit rakendava koolituse eesmärgiks oli jõuda uute lahendusteni nii tavapäraste kui keerulisevõitu juhtumitega. Kaasa lõid sotsiaaltöö praktikud Tartust, Pärnust, Jõgevalt, Türilt, Põlvast, Kohtla- Järvelt, Viljandist, Tallinnast ja Keilast.

Koolituse lõpuks tuldi välja uudsete lahendustega, mida võiks tulevikus rakendada kui näiteid headest praktikatest.

On tänuväärne, kui inimest ümbritsev sotsiaalne võrgustik on mitmekesine, samas võib tekkida olukord, kus vastutus jääb häguseks ning osapooled tegutsevad igaüks omasoodu.  Esimese juhtumiga jõuti koosloome käigus selleni, et hea teenus tähendab komplekssust ja erinevate osapoolte kaasamist. See omakorda vajab vastutusalade kokkuleppeid: mille eest vastutab hooldustöötaja, mille eest tugiisik, mille eest naaber, mille eest omavalitsuse sotsiaaltöötaja ning mille eest valvesüsteem?  Kokku peaks kõik osapooled andma sellise teenuse, kus ei ole dubleerimist, aga ka mitte lünki ja hooldusvajadusega inimene saab elada oma kodus.

Kriipima jääb konflikt kohaliku omavalitsuse versus inimese ja ta lähedaste rahakoti vahel – kuhumaani on otstarbekas pakkuda teenuseid omavalitsuse ressurssidest ning millal on otstarbekas pakkuda kliendile hooldekoduteenust?

Dementsusega inimene võib hakata haiguse süvenedes käituma teismoodi ning pereliikmed ei pruugi aru saada, mis on toimumas. Teises juhtumis nähti lahendusena pereliikmete teadlikkuse tõstmist ja nõustamist dementsuse teemal, et hoida ära konflikte peres ja äärmuslikke meetmeid nagu seda on suhtlemise katkestamine, omavahelised kohtuvaidlused  ja kogu elukorralduse ja hoolduse panemine omavalituse õlgadele. Kogu pere nõustamine dementsuse spetsiifikast, lastelt süütunde äravõtmine ning peresuhete hoidmine ei lase olukorral käest ära minna.

Info nõustamise kohta peab olema omakorda kättesaadav näiteks valla kodulehel või kasvõi kohaliku valla lehest, et inimesed oskaksid omvalitsuse sotsiaaltöötaja poole üldse pöörduda. Kodanikujulguse kasvatamine on tähtis – kui  tervisehäda puhul ei ole tavaliselt hirmu perearsti poole pöörduda, siis kodus oma pereliikmega hakkamasaamiseks paraku ei osata või ei julgeta sotsiaaltöötajat kaasata.

Dementsus tabab sagedamini eakaid naisi ning tema eest jääb  hoolitsema abikaasa. Kolmanda juhtumi puhul oli teemaks eaka abikaasa toimetulek oma kaasa hooldamisega ning lisaks hakkamasaamine majapidamistöödega, mis varem olidki abikaasa õlul olnud. Kogu selline koorem võib arusaadavalt viia hooldaja läbipõlemiseni. Lähenemine on taas see, et kliendiks on perekond, mitte üks otseselt hooldust vajav pereliige. Abi on uute oskuste, nt toiduvalmistamise, õpetamine hooldavale pereliikmele ning peljata ei tasu ebaharilikemate lahenduste kasutuselevõttu – näiteks Toidupank õpetab lihtsamaid sööke tegema, multikeetja abil on võimalik nii mõndagi head valmistada lihtsal moel.

Alkoholism ja väiksed külad ei ole sotsiaaltöötajatele võõras teema. Neljandaks arutati olukorda, kus pood ja sealolev alkohol on üksiku eaka mehe ainuke ajaveetmisviis. Paraku nii lähebki asi rappa.  Samas toimuvad külades aktiivsed kogukonnategevused: kui kogukond märkab  üksielavat eakat, on vaja kaasata ta oma tegevustesse. Pereõde võiks külastada üksielavaid vanemaid inimesi, et märgata võimalikku haigust.

Koolitusel jõuti lahendusteni, mida saab ellu viia  väikeste sammude haaval, lihtsalt on vaja teha midagi veidi teistmoodi kui tavapäraselt. Sotsiaaltöö ja teenuste arendamine on üdini loominguline protsess, uute võimaluste märkamine ja jagamine tasub igal juhul ära.