Kuidas tagada dementsuse eri faasides kliendi maksimaalne aktiivsus? Kuidas ära hoida, et hooldajad ei langeks rutiinsete lahenduste lõksu?
Sellest ja paljust muustki räägib kunagise diakooniahaigla pika kogemusega vanemõde Larissa Pivovarova, kes praegu on dementsuse kompetentsikeskuse konsultant-õde ja venekeelse tugigrupi juht. Uurime, milline on paindliku meeskonna, õige suhtumise, lahendustele suunatuse ja õe roll dementsusega inimeste elukvaliteedi parandamisel.
Kuidas sai sinust õde ja kuidas sattusid töötama dementsusega inimestega?
Ravisin juba lapsena oma nukke ja mänguloomi, tahtsin loomaarstiks saada, aga ema soovitusel läksin ikkagi õeks õppima. Mulle see töö meeldib, armastan nii õetöö praktilist kui ka tehnilist poolt. Sattusin kohe praktikale Pelgulinna haigla proktoloogia-uroloogia osakonda, pärast seda läksin edasi hooldushaiglasse. Aktiivravis ma ei olegi töötanud. Alguses töötasin põetajana, hiljem sidumiskabinetis. Diakooniahaiglasse jõudsin tööle kohe, kui haigla avati, mulle meeldis sealne hubasem õhkkond. Algul töötasin õena, aga üsna pea sain vanemõeks.
Mida pead oma töös kõige suuremaks edusammuks?
Meie kõige suurem pluss diakooniahaiglas oli see, et meeskond oli väike ja paindlik, keskkond kodune. Me vaatasime iga inimest ja juhtumit eraldi. Püüdsime iga olukorda lahendada, mitte kliente ära saata. Arutasime omavahel palju, tegime kogu kollektiivile pidevat selgitustööd. Saime kiirelt kõik olukorrad läbi mõeldud, sest arst ja õed olid kogu aeg olemas. See, kui hooldekodudes on kõik hoolealused eri perearsti nimekirjas, teeb õdede töö kindlasti väga palju keerulisemaks. Ükskõik mis mure on, suures haiglas on väga raske midagi kiiresti muuta. Väiksemas kohas on rohkem paindlikkust ja reageerimisvõimekus parem.
Milline on sinu arvates õe roll töös dementsusega inimestega?
Õde on osa meeskonnast, üksi ei tee ta midagi. Õde peaks suunama ja juhatama, koostöö peab toimima kõigi vahel: õde, hooldajad, lähedased, juht, vaimulik, tegevusjuhendaja. Õe väga tähtis ülesanne on olla toeks: nii lähedasele kui ka kliendile. Tihtilugu näen, et mäluhäiretega klientidesse ei suhtuta kui inimestesse. Ikka ja alati tuleb lähtuda sellest, et neil on haigus, nad ei ole „lollid“.
Õde on spetsialist, kes kogub kliendi kohta kokku taustainfo ja tervisliku seisundi teabe, tõlgendab ja tagasisidestab seda lähedastele, aga ka kollektiivile. Õe ülesanne on juhendada ja pingeid maandada. Ja loomulikult peab õde oskama suhelda. Nähvamine, süüdistamine ja vältimine viivad vaid konfliktini.
Minu meelest ei nähta Eesti õendus- ja hooldussüsteemis lähedasi kui ressurssi. Õed võiksid lähedasi senisest rohkem protsessi kaasata. Omakseid saab hõlpsasti klientide heaolu nimel rakendada. Sest kõige parem abistaja on lähedane, kes on oma inimesega kontaktis. Siin saab õde palju ära teha. Lähedastega tuleb rääkida, jagada infot, mis seisus haige on. Nii on kõigil palju kergem.
Kuidas tagada dementsusega inimeste aktiivsus ja väärikas hooldus?
Mina ei tunnista väljendit „lamaja haige“, on üksainus erand: kui inimene on aparaatide all. Meil olid olemas kõik vahendid: tõstukid, piisav hulk linge ja funktsionaalsed ratastoolid. Vanemõena tegutsesin ise kogu aeg, ükski hooldaja ei saanud öelda, et seda või teist ei saa teha, et see on võimatu. Näitasin alati teistele õdedele ette, läksime ja tegime koos. Õpetasin neid järjepidevalt.
Kui on mure, et inimesed muutuvad öösel liiga aktiivseks, tuleb neid teadlikult päeval aktiivsena hoida. Sama lugu on söömisega: inimene tuleb aidata ratastooli, las ta sööb ise, aega ju on. Kui oli siiski paljusid vaja toita, siis olid kõik abis: õed, sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut. Toidukorrad olid ära jaotatud, et kes millal appi tuleb. Samuti abistasid sugulased, nii olid nad kaasatud ja said rohkem suhelda.
Mis oli selles töös kõige keerulisem?
Ma arvan, et ikkagi koostöö ja meeskonnatöö, suhtlemine kõigi osalistega. Sageli on nii, et kui õde hakkab rääkima, kardetakse kohe, et midagi on halvasti. Suhtlus lähedastega peaks olema vahetum, sest ka konfliktide ennetamine algab avatud suhtlemisest.
Peale kommunikatsiooni on suur probleem teadmatus: sageli ei mõista lähedased ega hooldajad dementsusega klienti. Nad ei tea haiguse olemusest suurt midagi, et miks ta midagi teeb. Seda on vaja järjepidevalt nii lähedastele kui ka hooldajatele selgeks teha.
Muidugi peaksid dementsuse osakonnad olema väiksemad, sest individuaalset tööd on väga palju. Samal ajal tuleb pidevalt koolitada personali, üldse peaks olema tööl rohkem inimesi, hooldustöötajaid on ikka ja alati puudu.
Mida saaks olukorra parendamiseks ära teha?
Meil on vaja juhte, kes teavad, mis on dementsusspetsiifiline hooldus. Dementsuse osakondi peaksid juhtima spetsialistid.
On vaja õdesid, kes näeksid õendusabi tervikpilti: õde peab teadma nii hooldusest kui ka haigusest. Õde juhendab hooldajaid hooldusprotsessis. Tal on teadmised abivahendite kohta ja ta suunab hooldajaid neid kasutama. See ei ole vastuvõetav, et õendusabis ei kasutata tõstukeid, ratastoole, tugi- ega pesuraame. Kliendid tuleb tubadest ja vooditest välja tuua. See peab olema norm.
Mis sind õetöö puhul kõige rohkem motiveerib?
Hea kollektiiv ja toetav meeskonnasuhe. Sujuv koostöö, paindlikkus ja lahendustele orienteeritus.
On sul meeles mõni tore lugu või mõni tagasiside, mis on südamesse läinud?
Meil oli üks armas daam, kes sõitis rongiga oma lapsepõlvekoju ja kui talt piletit küsiti, andis vetsupaberi. Niimoodi jõudis ta lõpuks meile tagasi.
Vahel nõudsid kliendid ikka arstiga rääkimist, valge kittel oli ju nende silmis arsti tunnus. Vahel pidingi selle selga panema ja kuuldetoru kaela riputama, et saaks inimese ära kuulata.
Millest sa unistad?
Ikka usun, et väiksemad osakonnad on paremad, ja unistan, et inimesed saaks õues käia ja tegevuses olla. Et neil oleks rohkem teha.
Kuidas sa iseenda eest hoolitsesid õena töötades?
Võtsin haigusi ja surma kuidagi loomulikult. Ikka aitas hea kollektiiv, kui sai ausalt omavahel rääkida. Ka siis, kui midagi läks valesti.
Oled juba 2018. aastast venekeelse tugigrupi juht.
Perede peamine mure on, et nad ei tea, kust abi saada. Vanemal venekeelsel põlvkonnal on ka keeleprobleem, nad ei leia õiget infot üles.
On sul mõni soovitus või sõnum neile, kes töötavad dementsusega inimestega?
Minu sõnum on see, et me ei tohiks karta, peaksime rohkem suhtlema. Ka sügava dementsusega inimestele peab jääma koht, kus neid mõistetakse. Me teeme oma tööd ainult siis hästi, kui suudame iga kliendi puhul näha haiguse asemel inimest. Isegi parim füüsiline keskkond ei tee midagi ilma professionaalse, toetava ja väärikust austava meeskonnata.
Teija Toivari on Soome päritolu Eesti õde, kes aastaid töötanud kunagises diakooniahaiglas.
Teija südameasi on olnud toetada mäluhäiretega klientide lähedasi ja arendada terviklikku hooldust. Uurime Teijalt, miks ta peab dementsusega inimeste puhul ravimit alati viimaseks valikuks ning kuidas on võimalik väärikust austades toetada inimest kõige keerulisemateski hooldustoimingutes. Tema kogemus pakub hea võrdlusmomendi ja teadmisi dementsusega inimese tegeliku toetamise kohta.
Kuidas sai sinust õde ja kuidas sattusid töötama dementsusega inimestega?
Õetööle sattusin nii, et Soomes põhikooli 9. klassis oli meil töövarjunädal – tutvumine tööeluga, ise saime koha valida. Minu peres ei olnud ühtegi tervishoiutöötajat tegelikult, aga mulle on alati vanemad inimesed meeldinud. Ma olen vanade vanemate laps, võib-olla seetõttu. Mulle meeldis nende lugusid kuulata, nendega rääkida ja siis ma läksingi töövarjuks nädalaks ajaks tänapäeva mõistes järelravi- või õendusabiosakonda. Ma mäletan, et sealne hooldustöötaja lasi mul teha kõike (muidugi mitte ravimeid anda): sain suhelda ja teha hooldustoiminguid, võisin katsetada. Mõistsin kohe, et ma sobin väga hästi sellele tööle. Hiljem läksingi Soomes õppima diakonissiõeks, seega on mul õe- ja diakooniaharidus. Ma ei mõelnud, et läheks kirikusse tööle, pigem andis diakooniaharidus mulle terviklikuma pildi, et ma ei näeks inimest ainult füüsilise ihuna, vaid märkaks tema juures ka muid aspekte.
Siis abiellusin ja kolisin Eestisse, sattusin diakooniahaiglasse tööle. See oli siis täiesti uus hooldushaigla ja töö tundus väga põnev. Mulle on alati meeldinud luua midagi, arendada ja näha, et asjad liiguvad edasi. Diakooniahaiglas hakkaski välja arenema kaks suunda: esiteks hospiits surijate ja nende perede toetamiseks ja teiseks mäluhäiretega inimeste suund. Mäluhäirete teema on mulle kogu aeg väga südamelähedane olnud. Tegin oma magistritöö mäluhäiretega inimeste lähedaste kogemustest. Saime Saksamaalt palju koolitust ja mul tekkis hea kontakt Taina Semiga Soomest, tema suhtumine oli väga mõjus ja lähenemine terviklik: inimest tuleb toetada ka siis, kui tal on mäluhäired. Ta on ikka seesama isiksus, kes ta varemgi oli.
Mis on kõige tähtsam töötades dementsusega inimestega?
Iga dementsusega inimest tuleb vaadata individuaalselt, sõltub ju, millised ajuosad on kahjustunud. Haiguse täpset progresseerumist ei tea ka ette. Mis muutub? Kui kiiresti muutub? Isegi kui tead diagnoosi, jääb palju küsimusi. Ülioluline on siin meeskonnatöö, et fookus oleks inimese ja tema pere toetamisel, et ta saaks elada võimalikult kaua sellist elu, nagu ta varem on elanud. Lähtuda kasvõi pisiasjadest, mis on talle olulised ka siis, kui ta enam ei oska seda meile selgitada.
Milline on õe roll selles kõiges?
Mina räägiksin hea meelega õendushooldusest. Hooldajad õpivad palju sellest, kuidas inimest abistada, kuidas toetada igapäevast toimetulekut. Õde võiks olla meeskonna juht, kes aitaks näha tervikpilti. Kuna hooldekodudes pole arsti, on muidugi oluline ka ravimite pool, õde on nagu vahendaja, hindamaks ravimite mõju ja koosmõju ehk kliendi üldseisundit. On ülioluline, et õde jälgiks inimest, näiteks: kas raviskeem on õige ja kas mingi ravim sobib kokku ülejäänud ravimitega. Õel peaksid olema teadmised kõrval- ja koostoimete kohta. Ravim on alati viimane variant ja ka siis peaks doos olema võimalikult väike.
Töötad nii Eestis kui Soomes. Kuidas meie riikide süsteeme võrdleksid?
Kui ma nüüd mõtlen seda aega, kui ise Eestisse tulin ja mul tekkis võrdlusmoment Soomega, siis õdede haridus oli väga erinev. Aga lühikese ajaga on muidugi palju muutunud. Haridus ja keskkond mõjutavad. Peale selle veel ühiskonna ootused, traditsioonid, see, kuidas toimivad käsuliinid. Kindlasti mõjutab ajalugu.
Soome haridussüsteemi järgi töötavad õenduskodus mäluhäiretega inimestega põhiliselt abiõe väljaõppega inimesed. Neil on samad õigused ja sama pädevus, kui meil on õdedel, ainult et nad ei saa teha keerulisemaid protseduure. Muud oskused on neil olemas, samuti ravimipädevus. Nad sooritavad täpselt samad eksamid nagu tavalised õed ja teevad neid iga kolme kuni viie aasta tagant, et pädevust säilitada. Soomes saab õde rohkem ka oma ülesandeid ja vastutust jagada.
Eestis on meil hooldajad ja õed: õed teevadki rohkem tehnilist poolt ja dokumenteerivad palju. Lihtne lahendus oleks minu arvates abiõdede koolitamine. Eestis on nagu üks õdede aste puudu.
Kuidas tulla toime rahutute klientidega? Mida soovitad?
Esmalt on ikka vaja teada inimese tausta: olulised sündmused tema elus, kas kirik on mänginud tema elus rolli. Palju aitab muusika, peab uurima, milline visuaalne abivahend aitaks ja mis teda ärritab. Dementsusega inimestel on tugevad emotsioonid, nad haaravad õhust. Eriti veel, kui inimene ei saa aru, mida ja miks sa teed. Mõni klient on ju väga tundlik kiirete liigutuste, helide suhtes. Hästi oluline on saavutada kontakt. Sa pead inimest tundma.
Mida tähendab väärikus, millest me ikka räägime?
Soomes teevad õed ka hooldustööd. Kui klient näiteks tõesti ei taha lasta teha hooldustoiminguid oma intiimpiirkonnas, siis on parem olla kahekesi: üks töötaja kogu aeg rahustab, selgitab. Kogu aeg hindad, kust läheb see piir, kas alati peab kõike kohe tegema või saab mingi tegevuse lükata edasi paremale ajale.
Kui oluline on õe roll töös lähedastega?
Kõige olulisem on kuulata. Püüan alati leida ja rõhutada seda, mis on hästi, mida toredat on juhtunud. Lähedased näevad tihti ainult seda, mida inimene enam ei suuda, meie saame suunata neid nägema positiivsetki. Aidata inimesel endal ja tema lähedastel näha, mis on praegu hästi, mida inimene veel oskab ja millised on need väikesed rõõmud ja võidud.
Ka mäluhäirega inimesel esineb hetki, mil ta suudab ennast veel väga hästi väljendada. On juhtunud, et inimene vaatab sulle otse silma ja tänab, et sa temasse nii hästi suhtud. Sellised hetked liigutavad südamepõhjani.
Kuidas sa oma vaimse tervise ja heaolu eest hoolitsed?
Juhtide roll on siin väga suur, eriti otsesel juhil, kes juhib praktilist, igapäevast tööd. Oluline on esmalt koolitada juhte, kes suudavad töötajaid toetada. Üksi ongi väga raske.
Aga kui su tööl on tähendus, siis see annab jõudu.