Eestkoste
Eestkoste seatakse täisealise isiku üle, kelle teovõime on piiratud ning kes vajab seetõttu abilist, kes seisaks tema huvide eest. Eelkõige on täisealise isiku eestkostevajadus seotud tema vaimse tervisega. Kuna eestkoste vajadus ja selle ulatus sõltuvad tervislikust seisundist, mis võib ajas muutuda, kontrollib kohus hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste vajadus on muutunud või hoopiski ära langenud. Eestkoste seadmine on reguleeritud perekonnaseaduses (PKS) ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ning selle eesmärk on kaitsta piiratud teovõimega täisealiste isikute isiklikke ja varalisi õigusi ning huve.
Millal? Seaduse kohaselt tähendab füüsilise isiku teovõime võimet teha ise, iseseisvalt kehtivaid tehinguid ja tekitada nende kaudu muudatusi tsiviilõiguste ja – kohustustes (TsÜS § 8). Teovõime olemasolu eeldab seda, et isik saab aru oma tegude tähendusest ja mõistab võimalikke tagajärgi. Seaduse (TsÜS § 8 lg 2) sõnastuses on piiratud teovõime täisealisel isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. See tähendab, et üheaegselt peab esinema kaks asjaolu: Isikul esineb kas vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire ja isik ei ole seetõttu võimeline saama aru oma tegudest ning nende tagajärgedest. Kui lähedasel on tekkinud probleemid mõistmisega ning mäluhäired ja on kujunenud reaalne oht, et ta võib seetõttu teha tehinguid, mis tema enda huve kahjustavad, on asjakohane piirata tema teovõimet ja seada tema üle eestkoste.
Milleks? Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega sõltub eestkoste ulatus otseselt isiku tervislikust seisundist ja hinnatakse igal üksikjuhtumil eraldi lähtudes psühhiaatriaekspertiisist.
Üldpõhimõtteks on teovõime piiramine võimalikult vähesel määral ja isiku maksimaalne kaasamine tema teovõime piiramise protsessi. Kui isik on kehtiva volikirjaga volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama ja selliste toimingute tegemiseks, milleks on antud volitused, eestkostet ei seata.
Kuidas algatada?
Piiratud teovõimet tuvastada ja eestkostet seada saab vaid kohus. Selleks tuleb esitada kohtule avaldus hagita menetlusse. Avalduse täisealisele isikule eestkostja määramiseks saavad PKS § 203 lg 1 kohaselt teha järgmised isikud:
1) eestkostet vajav isik ise;
2) tema vanem;
3) tema abikaasa;
4) tema täisealine laps;
5) valla- või linnavalitsus.
Kohus saab eestkoste seadmise menetluse ka ise algatada, sh näiteks juhul, kui avalduse esitab eespool nimetamata isik (sõber, naaber, elukaaslane).
Oluline on silmas pidada, et avaldust isikule eestkostja määramiseks ei saa tagasi võtta.
Avalduse esitajal tuleb tasuda riigilõiv 10 eurot.
Kuidas menetletakse?
Kohus teeb menetluses kindlaks, millises ulatuses isik aru ei saa ning tuvastab selle alusel teovõime piiratuse ja seab eestkoste vaid selles ulatuses. Kohus teeb selle eelkõige kindlaks kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramise kaudu. Kui eestkostet vajava isiku tervislik seisund seda võimaldab, kuulab kohus ära ka isiku enda. Kindlasti määratakse isikule menetlusse advokaat riigi kulul.
Eestkoste seadmisel peab kohus andma eraldi hinnangu isiku võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest.
On võimalik, et teovõime on piiratud vaid osade asjade ajamiseks. Samuti on võimalik, eriti kaugele arenenud psüühikahäire korral, et isik ei suuda teha ühtegi tehingut ega otsust, mille tagajärjeks võib olla oht tema elule, tervisele või varale ja eestkoste seatakse ning eestkostja määratakse kõigi asjade ajamiseks.
Eestkostja on piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja, kelle ülesandeks on korraldada eestkostetava elu kohtumääruses märgitud ulatuses lähtudes eestkostetava isiklikest ja varalistest huvidest. Eestkostja ülesandeks on ka korraldada eestkostetavale vajalik hooldus ja ravi. Eestkostja võib volitada teisi isikuid mingeid toiminguid tegema, hooldust teostama, tehinguid allkirjastama, ent otsuste tegemist eestkostetava õigusi puudutavates küsimustes ta üle anda ei tohi. Eestkostja ülesanne on kaitsta eestkostetava varalisi õigusi ja panna maksma eestkostetava nõudeid eestkostetavale vajalike rahaliste vahendite saamiseks, ent eestkostetava ülalpidamisse eestkostja oma rahalisi vahendeid panustama ei pea. Kui eestkostja on selliseid kulutusi teinud, läheb talle üle eestkostetava nõudeõigus perekonnaseaduses märgitud ülalpidamiskohuslaste (vanemad, lapsed jne) vastu.
Tehingud ja toimingud, mida eestkostja eestkostetava eest kunagi teha ei saa on näiteks abielu sõlmimine ja testamendi tegemine. Vaatamata teovõime piiratusele võib nendeks tehinguteks olla õigus eestkostetaval endal, kui ta toimingut sooritades selle tähendust ja tagajärgi mõistab. Kui aga mitte, ei saagi selliseid toiminguid teha.
Loe ka infovoldikut: Juriidiline teave dementsusega inimestele ja nende lähedastele
Tulevikujuhised ja tahteavaldus
Kuna dementsus on progresseeruv haigus, mis kahjustab järk-järgult inimese vaimseid võimeid, on mõistlik varakult planeerida oma edasise elu tähtsamaid aspekte. See võib puudutada näiteks lähedastele või riigile suunatud isikupoolseid juhiseid tervishoiuteenuste ja sotsiaalhoolekande osas, isiklike rahaasjade ajamist, pärandit ja testamenti.
Tahteavalduse saab esitada, kui isik on teovõimeline. Näiteks võib inimene väljendada tahteavalduses soovi osaleda pärast oma surma elundidoonorluses.
Oleme kogunud siia loendi allikatest, mis annavad tulevikujuhiste temaatikast hea ülevaate ning aitavad ühtlasi nende ettevalmistamisel. Täpsemat nõu võib küsida notarilt. Peab silmas pidama, et isik peab tulevikujuhiste koostamisel olema õigus- ja teovõimeline.
Tulevikujuhiste kohta saad lugeda Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni kodulehelt.
Sealt leiab ka materjale tulevikujuhiste teooria ja praktika kohta Soomes.
Ravi ja hoolduse planeerimise kohta elutestamendi koostamise teel saad lugeda Eesti Arsti artiklist.
Patsienditestamendi kohta on ilmunud artikkel ajakirjas Juridica.
Autojuhiload
Dementsuse diagnoosi saamine ei tähenda seda, et auto juhtimisest tuleks koheselt loobuda. Haiguse süvenedes jõuab aga vältimatult kätte aeg, mil autojuhtimine ei ole enam turvaline, kuna võid lisaks enda elule ohustada ka teisi. Auto juhtimine võib tunduda automaatse tegevusena, aga tegelikult see seda ei ole.
Autojuhtimine nõuab väga mitmeid oskuseid ja võimeid:
- kiire reageerimisvõime ootamatutes olukordades;
- võime oma tähelepanu säilitada ja vajadusel jagada;
- võime leida üles soovitud sihtkoht;
- võime muuta liikumisplaani juhul kui esineb näiteks teetöid;
- võime meenutada ja kasutada efektiivselt liiklusreegleid;
- hea nägemis- ja kuulmisvõime.
Juhul kui haigus on alles varajases faasis, võib turvalise autojuhtimise jaoks olla abi mõnede muutuste sisseviimistest:
- vältida liiklemist tipptundidel;
- vältida liiklemist tiheda liiklusega tänavatel;
- kasutada sisseharjunud teekondi;
- mitte võtta ette pikki ja väsitavaid sõite;
- planeerida oma sõidud ajale, kui pea on puhanud ja meel ergas.
Nii dementsusega inimesel endal kui ka tema lähedastel tasub olla tähelepanelik võimete muutumise osas. Kas sõidustiil on turvaline?
Kui autoroolis olek tekitab süvenevat ebakindlust, on mõistlik pidada nõu perearstiga ning mõelda autojuhtimisest loobumise peale. Eriti oluline on see juhul, kui minevikus on esinenud raskeid südame- ja veresoonkonnahaiguseid, näiteks insulte või infarkte.
Vanemal kui 65-aastasel inimesel tuleb oma juhiluba iga 5 aasta tagant uuendada. See tähendab ka tervisekontrolli läbimist perearsti juures. Seaduste kohaselt ei tohi juhil esineda tervisehäireid, mis takistavad sõiduki turvalist juhtimist.
Täpsemat infot nõuete kohta saad lugeda Vabariigi Valitsuse määrusest.
Vaata ka videot dementsuse ja autojuhtimise kohta.
Relvaluba
Vanusega muutub iga inimese vaimne võimekus, mistõttu on vajalik aeg-ajalt kontrollida oma omandatud pädevusi, sealhulgas relva käitlemise oma. Relvaloa regulatsioonid leiab Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt.
Üheks relvaloa saamise ja säilitamise tingimiseks on perearsti poolt väljastatud tervisetõend. Isikule väljastatakse relvaluba tervisetõendi aegumiseni. Soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli kord, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded on avaldatud Riigi Teatajas.
Dementsussündroomiga inimene ei saa Relvaseaduse põhjal relva kanda ega käidelda. See tähendab, et inimene, kellel enne dementsuse diagnoosi oli Relvaseadusele toetudes kasutusel registreeritud relv, peab selle kandmisest ja käitlemisest loobuma. Kerge kognitiivsete funktsioonide häirega inimese relvakandmisvõimekust hinnatakse tervisekontrolli käigus. Tervisekontrolli teostamiseks peab pöörduma vastava sooviga oma perearsti juurde.