Pöörduvad dementsussündroomid

Deliirium on äärmuslik desorienteeritus ehk segasusseisund, mis võib tekkida sagedasti just vanemas eas, näiteks nakkushaiguste, põletike, mürgistuste või insuldi tagajärjel. Deliirumi võib inimesel tekkida ka haiglate intensiivravipalatis viibides, mahuka ja invasiivse operatsiooni käigus või selle järel. Deliiriumi aetakse tihti dementsusega segamini, kuna kahe haiguse sümptomid on väga sarnased. Siiski, deliirium algab järsemini kui dementsus ning selle kulg võib päevade ja isegi tundidega oluliselt paraneda või halveneda. Deliiriumiga ei kaasne üldjuhul ajurakkude järk-järgulist hävimist.

Deliiriumi ravi sõltub selle tekkepõhjusest (näiteks põletikuravi, organsüsteemihäire stabiliseerimine). Lisaks sobivate ravimite manustamisele on oluline ka toetav ravi – toitumise jälgimine, rahuliku ja stabiilse keskkonna pakkumine ning desorienteerituse vähendamiseks näiteks kellade, kalendrite ja perekonna piltide kasutamine. Deliiriumi ennetamisel haiglas on oluline inimese varajane aktiveerimine ning minimaalne rahustavate-uinutavate ravimite kasutamine.

Normaalrõhuline hüdrotsefaalia on pöörduva dementsuse vorm, mis tekib seljaajuvedeliku liigsest kogunemisest ajuvatsakestesse. Kogunemine põhjustab vatsakeste paisumist ja omakorda neid ümbritsevate närvirakkude hävimist. Selle tagajärjel võivad ilmneda nii kõndimisraskused, urineerimishäired kui ka vaimse võimekuse probleemid (näiteks mäluhäired).

Hüdrotsefaalia on ravitav kirurgilisel meetodil – üleliigne seljaajuvedelik lastakse spetsiaalse šundi abil välja. Veresoonkonnaprobleemid, Alzheimeri tõbi ja kõrgvererõhktõbi võivad tõsta normaalrõhulise hüdrotseefaalia tekkimise riski, kuigi nendel juhtudel pole seljaajuvedeliku haigusliku kogunemise põhjuseid suudetud täpselt välja selgitada.

Nii depressioon kui ka dementsus on levinud haigused erinevatel eluperioodidel. Depressiooniga võivad kaasneda tunnetushäired, mis meenutavad dementsust, näiteks hajameelsus, keskendumisraskused, naudingujanu vähenemine ja mõtteaeglus. Depressioon võib tekkida mistahes eluperioodil, kuid dementsus on sagedasem just vanemas eas. Uuringud on samas näidanud, et depressioon vanemas eas võib viidata algavale dementsusele. Samuti võib depressioon esineda dementsussündroomiga samaaegselt, langetades omakorda oluliselt inimese elukvaliteeti. Üheks depressiooni ja dementsuse riskifaktoriks vanemas eas on raskendatud lein.

Vanemaealiste puhul võib depressioon ilmneda tunnetushäirete asemel füüsiliste sümptomitena, näiteks isutuse, energiapuuduse või muul viisil seletamatu valuna. Tõhus depressiooniravi vanemas eas on kombinatsioon ravimitest ja elustiilimuutustest, vajadusel aitab seejuures psühhiaater või kliiniline psühholoog-psühhoterapeut.

Wernicke-Korsakoffi sündroom on dementsussündroom, mis kaasneb pikaajalise alkoholismiga ja viib tiamiini ehk B1-vitamiini puuduseni. B1-vitamiin aitab ajurakkudel muundada suhkruid energiaks ning kui vastavat vitamiini jääb väheseks, ei suuda aju korrapäraseks tööks vajalikku energiat toota. Pole teada, miks haigus vaid kindlal hulgal alkoholisõltuvusega inimestest tekib, kuid arvatakse, et see võib olla seotud kehva toitumusega.

Wernicke-Korsakoffi sündroom on ainult osaliselt tagasipöörduv – kuigi alkoholi tarvitamise lõpetamine taastab osaliselt mälu ja teised tunnetusvõimed, tekitab sündroom siiski püsivat ajukahjustust.

Vitamiin B12 toetab vereloomet – punaste vereliblede teket, mis transpordivad hapnikku organismi erinevatesse osadesse, sealhulgas ka peaajju. Vitamiin B12 imendumishäired või selle krooniline vähesus organismis võivad viia dementsuseni, millele eelneb tavaliselt aneemia.

Aneemiale võib viidata üldine väsimus ja jõuetus, kahvatus, isutus, õhupuudustunne ning dementsusele viitavad sümptomid nagu segasustunne ja keskendumisraskused. Sümptomeid leevendab enamasti vitamiin B12 asendusravi. Analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Subduraalsed hematoomid on ajutrauma tagajärjel tekkinud vereklombid ehk trombid ajus. Sageli on sellise ajutrauma põhjuseks liiklusõnnetused, kuid eakate puhul võivad trombid tekkida ka väga kerge peatrauma tulemusel ning inimene ei pruugi neid tähelegi panna.

Trombid võivad tekitada dementsust, kuid kiire ja asjakohase ravi tulemusel võib olla dementsus tagasipöörduv.

Kui kilpnäärmes ei teki piisavalt kilpnäärmehormoone või tekib neid liiga palju, muutub kogu organismi funktsioneerimine ning võimalik on ka dementsussündroomi teke. Kilpnäärmega seotud dementsust on täheldatud naistel koguni viis korda enam kui meestel.

Kilpnäärmehaiguse ravi võib organismi korrektse funktsioneerimise taastada ja dementsussündroomi elimineerida. Krooniline kilpnäärmehaigus eeldab aga eluaegset ravi ning pidevat raviskeemi jälgimist. Analüüsi saab üldjuhul tellida ka perearst.

Kasvajad, iseäranis halvaloomulised ehk vähkkasvajad, võivad tekitada peaajus närvirakkude kahjustust. Kasvajatega seotud dementsusega kaasnevad tavaliselt peavalu, oksendamine, koljusisese rõhu tõus ja isiksushäired. Kasvaja õigeaegne ravi, sealhulgas kirurgiline operatsioon, võib osaliselt või täielikult dementsuselaadsed nähud kaotada.

Mürgistus uimastitest, ravimitest või kemikaalidest.

Teatud ravimid või ravimite risttoime, samuti mürgistus vingugaasist, elavhõbedast, värvi- ja kütuseaurudest, tinast või teistest raskemetallidest, võib viia dementsuselaadse seisundini. Vastavalt mürgistust põhjustava aine kadumisele organismist, kaovad järk-järgult ka dementsuselaadsed sümptomid. Alkoholi või uimastite kuritarvitamine (iseäranis alkoholimürgistus) võib viia dementsuselaadse seisundini, mis väheneb enamasti kuritarvitamise lõppedes. Samas, kui kuritarvitamine on pikaajaline, võib tekkida pöördumatu ajukahjustus ning dementsus ei möödu.

HI-viirus võib kahjustada peaaju teatud piirkondi, iseäranis neid, mis vastutavad mälu, keskendumis- ja suhtlemisvõime eest. Nimetatud dementsus on harvaesinev, kuna tänapäevane meditsiin suudab HI-viirusest tingitud kahju organismis küllaltki efektiivselt hallata.

Süüfilis on seksuaalsel teel leviv haigus, mida tekitab Treponema pallidum’i nimeline bakter. Süüfilist on küllaltki lihtne ravida ja ennetada. Kui süüfilis on aga pikka aega ravita ning see levib kesknärvisüsteemi, võib tekkida neurosüüfilis, mis põhjustab dementsusega sarnaseid sümptomeid. Süüfilise progresseerumine neurosüüfiliseks võib võtta 10–20 aastat ning see tekib 25–40% ravimata süüfilise juhtudel.

Neuroborrelioos on üks Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vorme. Puukborrelioos on multisüsteemne haigus, mis haarab peamiselt nahka, liigeseid, südamelihast ja närvisüsteemi. Neuroborrelioosi tõttu võib tekkida meningiit ehk ajukelmeid ja kesknärvisüsteemi funktsioone kahjustav põletik või entsefaliit ehk ajukoe põletik. Need võivad põhjustada omakorda dementsuselaadseid sümptomeid.

Ostukorv0
Ostukorvis ei ole tooteid!
Jätka ostlemist
0