Viljandis 26.09.2019 toimunud konverentsi KERGE KOGNITIIVNE HÄIRE tervitussõnad ütles Eesti Haigekassa juhatuse esimees Rain Laane: „Teema on oluline ja mida varem saab kerge kognitiivne häire diagnoositud, seda parem“.

Konverentsil räägiti kerge kognitiivse häire olemusest, diagnoosimisest ning erinevatest sekundaarsetest ennetusvõimalustest. Osalejad said proovida ka meeleolukat tantsuteraapiat ning  teha kohapeal praktilisi füsioteraapia harjutusi.

Neuroloog Katrin Gross-Paju tõi oma ettekandes  välja, et mäluhäireid on paljudel eakatel ning kerge kognitiivne häire ei pruugi alati olla seotud algava dementsusega.

Dementsussündroomi puhul kahjustuvad lisaks mälule ka teised funktsioonid: kõne vaesub ja lüheneb, tekivad nägemis-ruumilised häired, kontsentreeruda on raskem ja väheneb empaatiavõime.  Tähtis on, et neid tunnuseid märkaksid lähedased ja arstid.

Kergest koginitiivsest häirest võib dementsus kujuneda pooltel juhtudel. Kellega see juhtub, see on ennustamatu. Ainuke efektiivne ravi on dementsuse ennetamine ja seetõttu on vajalik ka kerge kognitiivse häire märkamine ja diagnoosimine.  Dementsuse hoiab eemale kontrolli all olev vererõhk, ehk kardio-vaskulaarsel seisundil on tähtis roll.

Radioloog Julius Juurmaa arutles selle üle, kuidas piltdiagnostika varal tabada kerget kognitiivset häiret. Radioloogidel on kasutada erinevaid diagnostikavahendeid, mille abil saab kuvada aktiivsust ajupiirkondades ja märgata  amüloide (valgud, mille kontsentratisoon ajus viitab dementsussündroomile). Siiski ei ole radioloogil aju-uuringu abil võimalik tuvastada kerge kognitiivse häire olemasolu. Viimaseks on vaja täpsemalt uurida närvivõrgustike vaheliste seoste tugevust, see aga eeldab juba närvivõrgustikku simuleeriva tehisintellekti võimalusi.

Neuroloog Katrin Põld tõdes, et dementsus on palju komplekssem teema kui paljud muud seisundid ning andis ülevaate rahvusvahelistest uuringutest sekundaarse ennetuse kohta. Ravimitega sekkumine pole dementsuse puhul väga efektiivne (kui vererõhuravimid välja arvata) – palju tulemuslikum on sekundaarne ennetus seal, kus esimesed dementsuse sümptomid on olemas.  Seetõttu tuleb kognitiivsete võimete langus avastada enne kui inimene vajab väga palju hoolt.

Mittefarmakoloogilised meetmed ja teraapiad parandavad sotsiaalset suhtlust ja meeleolu, aitavad sisustada aega, toetavad toimetulekut ning arendavad motoorseid võimeid. Kõik need toetavad inimese kognitiivset reservi ja see omakorda võimaldab kerge häirega inimesel  paremini kohaneda.

Sekundaarsed sekkumised peavad olema odavad, järjepidevad ja kerge kognitiivse häirega inimestele laialt kättesaadavad. Aju peab treenima kogu aeg ja pidevalt, treenimise mõju kaob, kui see lõpetada.

Neuropsühholoog René Randver tõi praktilisi näiteid neurorehabilitatsioonist. Rehabilitatsioon peab olema inimese eripärasid arvestav, võimestav ning järjepidev.

Kognitiivse rehabilitatsiooni fookuses on igapäevategevustega toimetuleku paranemine näiteks tegevuste, millega enam hakkama ei saada, sooritamine teisel viisil. Kerge kognitiivse häire korral suudab inimene ikkagi õppida ja omandada uusi oskusi. Sekkumiste abil saab demetsuse väljakujunemise riski vähendada või edasi lükata. Nende efekt sõltub inimese kognitiivse reservi suurusest – selleks on haridustase, varasem amet jm. Lihtsad ja efekiivsed on hariduslikud sekkumised, kus inimesele ja tema lähedasele räägitakse, mis on toimumas.

Dementsuse riski vähendavad füüsiline aktiivsus, kognitiivne stimulatsioon ja tervislik toit, suurendavad aga suitsetamine, alkoholi tarbimine ning kõrge vererõhk.

Füsioteraapiliste sekkumiste võimalusi tutvustas nii teoorias kui praktikas  vaimse tervise füsioterapeut Marin Rändur.

Vaimse tervise füsioteraapia võimestab inimesi läbi liikumise, liigutusteadlikkuse ja treeningu. Selline füsioteraapia hõlmab füüsilist sekkumist läbi liikumise, aeroobsete tegevuste, jõu- ja tasakaaluharjutuste; psühhosotsiaalset sekkumist lõõgastumise,  enda märkamise ja eneseregulatsiooni kaudu ning psühhoterapeutilist sekkumist kehataju teraapia ja teadveloleku praktika kaudu.

Liikumisel on palju voorusi – see vähendab ärevust ja rahutust, parendab toimetulekut, vähendab kukkumise riski, hirmu ja üksindust. Kehalise aktiivsuse tõus vähendab dementsuse tekke ja Alzheimeri tõve väljakujunemise riski tugevalt, kuid aktiivsus peab olema püsiv.

Haridusgerontoloog Tiina Tambaum rääkis liikumise imest ning õppimist stimuleeriva keskkonna olulisusest.

Aju suudab toota uusi rakke – kuid seda juhul, kui aju kasutatakse. See omakoda tagab, et inimene on võimeline ümber õppima. Tegemist ei ole vanade rakkude taastamisega – kahjustunud ajurakke saab parandada vaid liikumise kaudu. Ehk, meie keskkond peab stimuleerima liikumist,  õppimist ja inimestevahelist suhtlemist. Sisuline vestlus teise inimesega hoiab aju ärksa.

Pensionile jäämisega kaasneb koginitiivsete võimete langus, kuna aju ei saa enam piisavalt stimulatsiooni. Tagasilangus ilmneb juba aastaga. Selleks, et töölt tagasi tõmbunud inimene ei jääks autopiloodi peale, on vaja tagantsuskimist, motiveerimist lähedaste poolt, suhtlemist ja liikumist. Hea on põlvkondadevaheline kokkupuude.