Pöördumatud dementsussündroomid on ajas süvenevad ning nende kulgu pole võimalik raviga peatada. Samas on teada, et palju on võimalik ära teha, et dementsusega elavate inimeste elukvaliteeti võimalikult kaua kõrgena hoida.
Põhjused ja pärilikkus
Alzheimeri tõbi on kõige levinum dementsuse vorm. Alzheimeri tõve täpseid põhjuseid ei teata, kuid selle puhul toimuvad ajus kindlad haiguslikud muutused – ajukoore vähenemine ning valgulise struktuuriga naastukeste ja kämbukeste esinemine ajurakkudes ja nende vahel. Alzheimeri tõve riski suurendab apolipoproteiin E4 geeni kõrgenenud aktiivsus.
Sümptomid
Klassikaline ja enamasti esimene Alzheimeri tõve sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uute mälestuste loomisel. Sõltuvalt kahjustuse levikust ajus võivad tekkida planeerimis- ja probleemilahendusoskuste taandareng, keele- ja kõnehäired, meeleolu-, taju- ja käitumishäired. Alzheimeri tõvega võivad kaasneda apaatsus ehk patoloogiline ükskõiksus iseenda ja ümbritseva suhtes ning depressioon. Hilisemates haiguse staadiumites võivad lisanduda psühhootilised seisundid (ärrituvus, vägivaldsus, vaenulikkus) ning viimases haigusstaadiumis kõnni-, neelamis- ja põiehäired.
Haiguse kulg ja eluiga
Dementsus Alzheimeri tõvest on pöördumatu ja ajas progresseeruv. Pärast sümptomite algust elab inimene veel keskmiselt 10 aastat. Eluiga sõltub oluliselt inimese vanusest dementsuse tekkel, kahjustuse raskusest, kaasuvatest haigustest ning eluviisist.
Ravi
Kuigi Alzheimeri tõbe ei saa välja ravida, kasutatakse kognitiivsete sümptomite leevendamiseks ravimitest koliinesteraasi inhibiitoreid ja memantiini. Erinevaid ravimeid võib määrata ka käitumuslike või psühootiliste sümptomite leevendamiseks. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja abi igapäevases toimetulekus, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul.