Dementsuse diagnoosimine
Dementsuse diagnoosimise ja raviga tegeleb palju spetsialiste, iga inimese puhul võib dementsuse diagnoosimiseks või ravi saamiseks vajalik olla erinevate spetsialistide koostöö. Oluline on usalduslik suhe oma perearstiga, nii patsiendi kui lähedaste koostöö nii erialaspetsialistide kui toetavate teenuste pakkujatega.
Perearst
Perearst on meie esimene ja kõige usaldusväärsem abiline, seega on perearsti roll väga oluline dementsuse varajaste tunnuste märkamisel, vajalike lisauuringute teostamisel, patsiendi ja tema lähedaste murede ärakuulamisel ja vajadusel suunamisel teiste erialaspetsialistide juurde.
Võimalusel tuleks arsti juurde minna koos pereliikmega, kes aitab muutusi kirjeldada kõrvalseisja pilguga. Inimene ise võib mõnda probleemi alahinnata või sellest rääkimise unustada. Perearst võib paluda lähedasel täita küsimustiku patsiendi käitumise ja igapäevategevuste kohta viimase kuue kuu jooksul, mille abil ta saab anda hinnangu patsiendi üldseisundile ja välistada kognitsioonihäiret põhjustavad muud haigused.
Rääkige perearstile:
- mis on peamine probleem, mille tõttu pöördute arsti vastuvõtule?
- kui kaua on probleemid esinenud?
- mis oli esimene tunnus, et midagi on valesti?
- kuidas on muutunud inimese käitumine?
- kui palju ta vajab igapäevaelus abi?
- kas tal esineb meeleolulangust, mõtteid enesetapust, meelepetteid, agressiivset käitumist?
- millised on kaasuvad haigused ja mis ravimeid, sh toidulisandeid tarvitatakse?
- kas ja mis vanuses on suguvõsas esinenud dementsust?
Perearst hindab mäluhäiret testi abil (nt vaimse seisundi lühiuuringuga, ingl Mini Mental State Examination). Testiga hinnatakse inimese orienteerumist ajas ja ruumis, samuti tähelepanu, mälu ning ülesanneteks vajalike tegevuste planeerimise oskust. Maksimaalne punktide arv testis on 30, dementsusele viitab skoor 24 või alla selle. Tulemuste tõlgendamisel võtab arst arvesse patsiendi haridustaset, keeleoskust ja teisi testi sooritamist mõjutavaid tegureid (nt halvenenud nägemine ja kuulmine). Testi abil saab eristada dementsuse raskusastmeid (kerge, keskmine, raske).
Allikas: Patsiendijuhend “Info Alzheimeri tõvega inimestele ja nende lähedastele”
Vajadusel suunab perearst patsiendi edasi erialaspetsialisti juurde. Uuringud ja diagnostika, mida dementsuse diagnoosimiseks tehakse:
- Üld- ja neuroloogiline läbivaatus
- Psühhiaatriline hindamine
- KT- või MRT-uuring
Lisaks võib arst määrata teisi uuringuid ja teha teste.
Neuroloog
Neuroloog tegeleb inimese närvisüsteemi haiguste diagnoosimise ja raviga. Neuroloogi juurde suunab perearst saatekirjaga dementsuse diagnoosi kinnitamiseks, vajalike lisauuringute tegemiseks. Neuroloog kavandab ja vajadusel korrigeerib dementsusega inimese ravi.
Psühhiaater
Psühhiaater tegeleb inimese psüühika- ja käitumishäiretega. Psühhiaatri vastuvõtule on võimalik pöörduda ilma saatekirjata. Psühhiaater saab olla abiks dementsuse diagnoosimisel ning tal on oluline roll dementsuse hilisemates staadiumites, kus ta aitab vajadusel jälgida ja kohandada raviskeemi, võib suunata inimest täiendavatele uuringutele või psühhoteraapiasse.
Kliinilise neuropsühholoogi kutsetunnistusega spetsialistid on täiendavalt spetsialiseerunud kliinilisele neuropsühholoogiale ning tegelevad sünnijärgsete või omandatud ajukahjustustega kaasuvate psüühikahäirete uurimise ja raviga. Dementsuse puhul püüavad nad täpsustada, kuidas ajukahjustus mõjutab inimese psüühilisi protsesse (näiteks mälu, tähelepanu, käitumist ja meeleolu) ning annavad nõu, mida teha nende funktsioonide võimalikult pikaajaliseks säilitamiseks. Tõenduspõhiselt on kasutatavad erinevad metoodikad, näiteks vaimsete võimete treening, käitumuslike strateegiate või kompenseerivate abivahendite kasutamise õpetamine ja palju muud.
Dementsuse diagnoosimiseks võib olla vajalik teha lisauuringuid ning saada nõuandeid erialaspetsialistidelt.
Lisauuringuteks võivad olla näiteks aju kompuuter- või magnetresonantstomograafia ning kindlasti on olulisel kohal toetavad teenused ning spetsialistide nõuanded.
Psühhoterapeut oskab soovitada tehnikaid, mis aitavad dementsusega nimese psüühikahäiret leevendada ja igapäevase eluga toimetulekul iseseisvust suurendada.
Tegevusterapeut aitab säilitada võimalikult kaua dementsusega inimese toimetulekut ja heaolu, soovitades selleks keskkonna kohandusi ja erinevaid tehnikaid ning abivahendeid. Tegevusterapeut toetab ja vajadusel kujundab inimese igapäevaseid tegevusi ja päevaplaani, hinnates tema kognitiivset suutlikkust ja füüsilist toimetulekut ning võttes arvesse isikuomadusi, harjumusi ja huvisid. Oluline on säilitada dementsusega inimese olemasolevaid tegevus- ja suhtlemisoskuseid, turvalist füüsilist ja sotsiaalset keskkonda ning öö ja päeva rütmi, kuna see võib vähendada ka ravimite tarvitamise vajadust.
Füsioterapeut aitab dementsusega inimest siis, kui tal on vaja abi näiteks valu, tasakaalu- ja kõnniprobleemide või muu liigutustegevusega seotud mure korral. Füsioterapeut oskab soovitada ka sobivaid liikumise abivahendeid.
Vahel on oluline konsulteerida logopeediga, kes hindab dementsusega inimese kommunikatsioonivõimet ning selle seost käitumusliku ja isiksusliku sümpomaatikaga, nõustab tema pereliikmeid kommunikatsiooni iseärasuste ja vajaduse osas ning vajadusel koostab teraapiaplaani ja viib läbi teraapiat.
Dementsusega inimene vajab sageli igapäevaelus lisaks lähedaste abile koduteenuseid, koduõendust, intervallhooldust või koduhooldust. Toetavate teenuste saamiseks tuleb pöörduda oma elukohajärgse omavalitsuse sotsiaalosakonna töötajate poole ning kirjeldada abivajadust ning sotsiaaltöötaja ülesandeks on koos kliendi ja kliendi lähedastega leida parimaid lahendusi olukorrale. Sotsiaaltöötaja annab ka infot võimalike sotsiaaltoetuste ja -teenuste kohta, aitab suhtlemisel erinevate ametiasutuste ja teenusepakkujatega.