Dementsuse ennetamine on võimalik. Dementsuse tekkel mängivad rolli nii pärilikud kui ka keskkondlikud tegurid. Mõningaid riskifaktoreid pole võimalik mõjutada, näiteks vanust või geneetilist baasi. Inimese vanus ja dementsus on tihedalt omavahel seotud. Vananemine on tõepoolest kahjuks dementsuse olulisim riskifaktor ning rahvastiku vananemine toob seni paratamatult kaasa dementsuse juhtumite märkimisväärse kasvu. Samas on palju tegureid, mida saame oma eluviisi ja igapäevase käitumisega mõjutada ning seeläbi isiklikku dementsuse riski vähendada. Seega on dementsuse vähenemiseks ühiskonnas oluline, et kasvab inimeste teadlikkus ning et suur hulk inimesi pöörab dementsuse teket mõjutavatele riskifaktoritele pikaajaliselt tähelepanu. Dementsusealastest uurimustöödest on selgunud kaksteist peamist riskifaktorit, mida inimesel endal on võimalik mõjutada. Nende riskitegurite tundmine ja vältimine võib ära hoida või edasi lükata kuni 40% dementsuse juhtudest!
Suhtlemine
Kui mõtleme suhtlemisest, peame enamasti silmas rääkimist. Suhtlemine on aga tegelikult palju laiem mõiste. Väga palju suhtlemist on mitte-sõnaline – hääletoon, puudutused, kehakeel, miimika. Sinu lähedasel häirub küll võime sõnalise info vahetamiseks, kuid võime mitte-sõnalist suhtlust mõista säilib. Mitte-sõnaline suhtlus on eriti oluline nende jaoks, kelle võime kõnest aru saada haiguse arenedes nõrgeneb.
Järgnevalt on välja toodud mõned soovitused, mida võiksid oma lähedasega suheldes jälgida. Püüdes kõiki soovitusi täita, on oht muutuda suhtlusel kramplikuks ja ebaloomulikuks. Pea meeles, et kõige olulisem on sinu suhtumine.
Üldised soovitused
- Vähenda keskkonnas müra (raadio, teler), kuid ole kindel, et sa seda tehes oma lähedast ei ärrita.
- Suhtu oma lähedasse hoolivalt ja austavalt.
- Kui oled ärritunud, siis proovi enne suhtlemist maha rahuneda. Jälgi, et sinu kehakeel ei väljendaks ärritust ega muid negatiivseid emotsioone. Sinu lähedane tajub tundeid, mida teise inimese kehakeel väljendab. Negatiivsed tunded kanduvad talle üle ning tagajärjeks võivad olla käitumisprobleemid.
- Pööra suhtlusele tähelepanu. Ära tegele samal ajal muude asjadega ning kindlusta, et ka sinu lähedase tähelepanu oleks sinul.
- Vaata oma lähedasele silma ja säilita vestluse jooksul pilkkontakt.
- Võimalusel räägi lähedasega nii, et teie näod on samal või sinu oma madalamal tasemel. Ülevalt alla rääkimine mõjub ähvardavalt ning võib tekitada negatiivseid tundeid.
- Ole kannatlik. Sinu lähedasel võib minna kaua aega sinu mõistmiseks või enda mõtete väljendamiseks. Kiirustamine suurendab tema segadust.
- Kui võimalik, kasuta suhtlusel huumorit ja nalja, kuid ära tee seda oma lähedase kulul. Naer aitab asju kergemalt võtta.
- Püüa oma lähedast kaasata vestlusesse ka suuremas ringis. Küsi temalt lihtsaid küsimusi, julgustades teda nii vestluses osalema.
- Pea meeles, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja hetki. Nii ka sinu lähedasel.
- Kui lähedane ärritub või muutub rahutuks, peata käimasolev suhtlus ning proovi hiljem uuesti.
- Suhtlemist võib mõjutada ka kuulmise- ja nägemise langus! Kahtluse korral räägi sellest perearstiga!
Kuidas teha ennast paremini arusaadavaks?
- Tähtis pole see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda ütled – jälgi oma hääletooni ja kehakeelt! Need on sinu sõnumi edasi jõudmiseks olulised. Mitte-sõnaline suhtlus on eriti oluline sinu lähedase jaoks siis, kui tema võime kõnest aru saada haiguse arenedes nõrgeneb. Sinu lähedane tajub sinu ärritust ja pinget ning võib vastata sellele rahutuse ja vihaga.
- Räägi lühikeste ja selgete lausetega (näiteks “Kuidas on, kas sa oled juba päevast väga väsinud ja tahad voodisse minna või mis?” asemel “Kas sa oled väsinud?”).
- Küsi küsimusi, millele saab vastata “jah” või “ei”.
- Kasuta rahulikku ja sõbralikku hääletooni.
- Aeglusta kergelt oma kõnetempot, kuid säilita normaalne rääkimise rütm. Tee lausete vahele väikesed pausid.
- Väldi asesõnade kasutamist (näiteks “Tule siia!” asemel “Tule kööki!”; “Siin need on!” asemel “Siin on su prillid!”; “Tere, mina siin!” asemel “Tere vanaema, mina olen Maria!”).
- Enne kui palud oma lähedasel midagi teha, kasuta tema nime. See aitab tema tähelepanu köita.
- Väldi negatiivset sõnakasutust (näiteks “Ära mine õue!” asemel “Jää tuppa!”).
- Tee ülesanded ja tegevused väikesteks sammudeks. Palu oma lähedasel teha üks asi korraga. Palu tal järgmine samm teha alles siis, kui esimene on tehtud.
Kuidas saada oma lähedasest paremini aru?
- Püüa “kuulata” tundeid öeldu taga. Vahel pole sinu lähedase jutt õige, kuid proovi aru saada, mis tundeid või soove ta väljendada püüab. Näiteks see, kui inimene küsib oma ema järele, võib väljendada turvatunde- ja lähedussoovi. Selle asemel, et lähedasele selgitada, et tema ema pole enam, anna talle hoopis mõista, et saad tema tunnetest aru. Näiteks võid öelda: “Ma tean, et sa igatsed oma ema. Sa oled emale väga kallis.” See aitab lähedasel tunda, et teda mõistetakse ning tekitab turvatunde.
- Küsi üle, kas sa said kõigest õigesti aru.
- Anna lähedasele vastamiseks piisavalt aega. Kui sulle tundub, et ta unustas küsimuse, korda seda täpselt samas sõnastuses. Kui sulle tundub, et ta ei saanud sinu küsimusest aru, püüa küsimus lihtsamalt ümber sõnastada.
Mida mitte teha?
- Ära vaidle. Vaidlemine ei lahenda tavaliselt olukorda, vaid tekitab negatiivseid emotsioone ning suurendab sinu lähedase käitumisprobleeme.
- Ära püüa oma lähedast parandada. Kui ta kasutab valet sõna, aga sa saad aru, mida ta mõtleb, lase sel olla ja suhtle edasi. Kui ta räägib asjadest, mida pole juhtunud või mis juhtusid kunagi teisel ajal, lase sel olla ja vii vestlusteema mujale. Aktsepteeri tema erinevat taju ajast ja olukorrast. Eriti haiguse hilisemates staadiumites pole parandamisest kasu. See põhjustab sinu lähedasele ainult stressi ning tekitab probleeme pigem juurde.
- Ära ala- ja naeruväärista oma lähedast. Ära räägi oma lähedase juuresolekul temast, justkui teda poleks kohal. Ära suhtle temaga kui lapsega.
- Ära küsitle oma lähedast pidevalt tema mälu ja teadmiste osas. On üsna tõenäoline, et ta ei mäleta vastust ning küsitlemine tekitab temas stressi.
- Ära kasuta käskivat kõneviisi. Sõnasta oma soovid palvetena midagi teha. Ära edasta mitut palvet korraga ning ära räägi mitmest erinevast asjast korraga.
Millest rääkida?
- Dementsuse süvenedes võib olla raske jututeemasid leida. Oluline on siiski suhtlusvõimalused säilitada!
- Heaks jutu algatajaks on vanade fotode vaatamine.
- Kui sinu lähedasel on mõni lugu, mida talle meeldib rääkida, võib paluda tal seda endale jutustada.
Kuidas suhelda dementsuse hilises staadiumis oleva lähedasega?
- Isegi kui sinu lähedane enam ei räägi ega saa sõnadest aru, jätka temaga rääkimist. Rahulik ja sõbralik suhtlemine mõjub rahustavalt ning tekitab turvatunnet.
- Lähene talle alati nii, et ta sind näeb. Vestluse alustamine, olles lähedase seljataga, võib ajada teda segadusse.
- Tutvusta ennast alati suhtluse alguses.
- Kui sa ei saa aru, mida sinu lähedane öelda tahab, palu tal sellele osutada.
- Käitumisprobleemid võivad anda märku sellest, et sinu lähedane tahab midagi teistele teada anda. Püüa aru saada, mis on probleemide taga. Võib-olla on ta väsinud, võib-olla tunneb ta end konkreetses olukorras ebakindlalt.
Tutvu ka Dementsuse Kompetentsikeskuse voldikuga, kus on näiteid, kuidas suhelda dementsusega inimesega: https://dementsus.ee/app/uploads/2022/08/Dementsuse-Sobrad-eesti-keeles.pdf
Kognitiivsed probleemid
Kognitiivsed ehk tunnetuslikud probleemid on dementsuse puhul väga levinud ning sageli häirub sinu lähedasel just mälu.
Millised probleemid võivad tekkida?
Sinu lähedane võib pidevalt küsimusi üle korrata, unustada olulisi fakte (näiteks nimesid või kuupäevi) või eksida endale tuttavas ümbruskonnas. Ta ei pruugi ära tunda tuttavate inimeste nägusid, keerukaks võivad osutuda ka igapäevased tegevused (näiteks toiduvalmistamine, koristamine, pesu pesemine). Sinu lähedane võib olla unustanud, kuidas kasutada kodust elektroonikat või tööriistu.
Mida teha?
- Kasutage oma lähedase mälutreeninguks ning paremaks ajas ja kohas orienteerumiseks erinevaid abivahendeid: märkmikud, kalendrid, päevakavad, suured tahvlid kirjutamiseks ja joonistamiseks, lihtsasti loetavad kellad, erksa värvilahendusega igapäevatarbed (näiteks lauaserviis), elektroonilised seadmed meelespeade seadistamiseks, suunavad märgid ja kleepsud.
- Aidake kohandada oma lähedase kodu, et tal oleks seal lihtsam orienteeruda ning koduste toimingutega hakkama saada.
Emotsionaalsed probleemid
Dementsusega kaasnevad tihti depressioon ja sagedased meeleolu kõikumised (nutuhood, kergesti ärritumine). Meeleolu- või ärevushäire võib olla juba aastaid enne vaimse võimekuse häirumist dementsuse esmaseks sümptomiks.
Milliseid probleeme võib tekkida?
Depressioon on seisund, kus sinu lähedane on nii kurb, et ei suuda teha asju, milleks ta tavaliselt võimeline on. Tal on vähem energiat, probleeme võib olla söögiisu ja unega. Sinu lähedane võib rääkida, et ta tahaks olla pigem surnud või tunneb end halva inimesena. Ka siis, kui ta end nii ei väljenda, võite märgata tema uneprobleeme ja söögist loobumist.
Mida teha?
- Aidake oma lähedase igapäevaelu mitmekülgsemaks muuta – soovitage talle kergemat kehalist treeningut, tooge tema päevakavva talle naudingut pakkuvaid tegevusi ja soodustage tema suhtlust teiste inimestega.
- Uurige, kas teie lähikonnas käib koos eakate või nende lähedaste toetusgrupp. Üheskoos ja rohkemate teadmiste ning oskustega on lihtsam edasi minna.
- Kui eneseabivõtted ei aita meeleolu- ja ärevushäireid leevendada, külastage kliinilist psühholoogi või psühhiaatrit, kes soovitavad vastavalt vajadusele ravimeid või pakuvad käitumuslikku ravi.
Käitumuslikud probleemid
Peaaju haigus võib põhjustada sinu lähedasel käitumuslikke ja psühholoogilisi probleeme, mis võivad olla sinu lähedasele ja kogu perekonnale äärmiselt stressitekitavad. Aga pea meeles, et sinu lähedane pole nende tekkes süüdi!
Milliseid probleeme võib tekkida suhtlemisel?
Sinu lähedane võib ärrituda, kuna ta ei suuda mälu halvenemise tõttu meenutada olulisi asju või kõnehäire tõttu ei mõista öeldut ega suuda end väljendada. Ta võib vihastada, kuna ei suuda end enam ise riietada, kuigi teab, et ta peaks olema juba riides. Ta lihtsalt ei oska oma liigutusi sel eesmärgil kontrollida.
Sinu lähedane võib püüda kodust lahkuda, sest ta ei tunne ära, et see on tema kodu. Seda kutsutakse “vaimu pimeduseks” ehk aju võimetuseks ära tunda seda, mida silmad näevad. Tal võivad tekkida ka väärkujutelmad ehk valearvamused, et inimesed näiteks varastavad tema järel või tema mees polegi tegelikult tema mees.
Mida teha?
Selliseid probleeme ei saa kahjuks välja ravida, kuid neid saab leevendada. Parim leevendus on sinu lähedase stressi ja mure vähendamine.
Näiteks:
- Kui sinu lähedane avaldab soovi minna koju, kuigi ta juba on seal, andke talle lihtne tegevus, et tähelepanu mujale juhtida.
- Valige stressi vähendamiseks talle kergesti selga pandavaid riideid või küsige temalt küsimusi, millele on võimalik vastata “jah” või “ei”.
- Vältige oma lähedasele surve avaldamist – kui mõni teema või tegevus teda ärritab, vahetage seda või eemalduge olukorrast, kuni olete mõlemad rahunenud.
- Käitumuslike probleemide ennetamiseks aita luua oma lähedase ümber rahulikku ja turvalist elukeskkonda ning jälgi, et sinu lähedasel oleks võimalikult mugav – tema kõht oleks täis, tal poleks janu, temperatuur oleks sobiv.
- Tutvuge erinevate materjalidega, mis on mõeldud sinu ja sinu lähedase igapäevase elu lihtsustamiseks.
Lisalugemist: Tartu Ülikooli Kliinikum – Selgitused ja soovitused hooldajale
Tajuhäired
Kui oled märganud, et sinu lähedane on hakanud nägema või kuulma asju, mida tegelikkuses ei ole olemas, võib olla tegemist tajuprobleemidega.
Milliseid probleeme võib tekkida?
Sinu lähedasel võivad tekkida hallutsinatsioonid. Hallutsinatsioon ehk ebataju on tajuhäire, mille korral esineb tajuelamus ilma reaalse stiimulita. Näiteks võib inimene näha või kuulda midagi, mida tegelikkuses ei ole olemas. See kogemus võib sinu lähedasele olla hirmutav ning ta võib püüda ennast kaitsta vaenulikkuse abil.
Tekkida võivad ka illusioonid. Illusioon ehk eksitaju on tegeliku objekti moonutatud taju. Võidakse eksida objekti omadustes. Näiteks võib sinu lähedane vaadata nagis rippuvat mantlit ning arvata, et tegemist on inimesega.
Mida teha?
- Esimese asjana võiksite vastavalt probleemile koos oma lähedasega külastada silmaarsti või kõrvaarsti, kes kontrolliks ja vajadusel korrigeeriks teie lähedasel vastavalt tema nägemist või kuulmist. Vanemas eas võivad tajuprobleemid olla osaliselt seletatavad just vähenenud nägemis- või kuulmisvõimega.
- Kui teie lähedasel on prillid või kuulmisaparaat, jälgige, et need oleks tema poolt kasutuses, töökorras ja puhtad.
- Kui teie lähedasel on sagedased öised segasusseisundid või ta on rahutu ning kipub öösiti ringi uitama, jätke ööseks põlema väike öölamp. See võib aidata hirmuhoogusid vältida.
- Kui teie lähedane kaebab, et ta näeb või kuuleb midagi, mida tegelikkuses ei ole olemas, püüdke ise rahulikuks jääda ning talle olukorda selgitada. Kui see ei aita, ärge laskuge temaga vaidlusesse, vaid jääge rahulikult tema kõrvale ja kinnitage, et kõik on korras, ta on turvalises kohas ning te olete seal, et teda aidata. Vaidlemine võib tema stressi ainult suurendada ja vaenulikkust süvendada. Mõnikord võib olla abi ka sellest, kui juhatate oma lähedase rahulikult teise ruumi või püüate tema tähelepanu muul viisil kõrvale juhtida.
- Kohandage vajadusel oma lähedase kodu, näiteks vaadake, et valgustus oleks piisav ning hoidke kodu korras ja puhas, et põrandal ei oleks liigseid asju ega lahtiseid vaipu.
- Kuulmishallutsinatsioone võib tekkida vähem, kui sinu lähedasel on ümber inimesi, kellega igapäevaselt vestelda.