Ülevaade teadusuuringust: looduses liikumise mõju inimaju kognitiivsele funktsioonile

Hea teada!
Ülevaade teadusuuringust: looduses liikumise mõju inimaju kognitiivsele funktsioonile
Järgnevalt kokkuvõte 22.01.2024 avaldatud Utah Ülikooli teadusuuringu tulemustest artiklis McDonnell, A.S., Strayer, D.L. Immersion in nature enhances neural indices of executive attention. Sci Rep 14, 1845 (2024). https://doi.org/10.1038/s41598-024-52205-1

Psühholoogide A. McDonnelli ja D. Strayeri uuringus kasutati elektroentsefalograafia (EEG) tehnoloogiat, et analüüsida aju reaktsiooni looduskeskkonnale ja uurida looduses aja veetmise kognitiivseid mõjusid. Eesmärk oli hinnata, kuidas loodus mõjutab inimeste tähelepanuvõimet.
See uuring oli spetsiifiliselt disainitud testima seda, kas ja missugused tähelepanu aspektid taastuvad peale kurnavat kognitiivset ülesannet 40 minuti vältel jalutamisel looduskeskkonnas vastandatuna linnakeskkonnale.
2022. aasta aprillist oktoobrini läbi viidud uuringus osales 92 osalejat. Iga osaleja EEG andmed salvestati enne ja pärast 40-minutilist jalutuskäiku. Uuringus kasutati kahte erinevat kõndimiskeskkonda: ülikooli jalamil asuvat arboreetumit (puittaimede roheala) ja kontrastina valdavalt asfalteeritud meditsiinilinnakut.
Uuringu käik
Osalejatel lasti alguses teha kurnav kognitiivne ülesanne, milles nad lugesid tagurpidi 1000-st allapoole, lahutades seitsme kaupa numbreid tagasi. Ka inimesele, kes on matemaatikas tugev, muutub see tegevus 10 minuti pärast üsna kurnavaks. Kohe pärast seda anti neile tähelepanu ülesanne. Uuring vähendas metoodiliselt osalejate tähelepanuvarusid. Sellele järgnes jalutuskäik erinevates keskkondades ilma elektrooniliste seadmeteta (nutiseadmed või arvuti) ja vaikuses, ilma häiriva vestluseta. Osalejad määrati juhuslikult kõndima kas läbi lopsaka arboreetumi või külgneva ülikooli meditsiinilinnaku linnamaastiku.
Selle uuringu eripära on EEG andmete kasutamine selle asemel, et tugineda ainult subjektiivsetele uuringutele ja eneseanalüüsile. Osalejatele paigaldati peanahale 32 elektroodi, mis registreerisid täpselt aju elektrilist aktiivsust. EEG-meetodi täpsus oli suur – elektroodid asetati üle kogu peanaha pinna. See salvestas väga väikeseid pingeid, andes täpseid ajukaarte. Need kaardid näitasid tähelepanu olulisi komponente – hoiatamist, orienteerumist ja täidesaatvat kontrolli, kusjuures viimane oli eriti täiustatud osalejatel, kes kõndisid looduslikes tingimustes.
Peamised järeldused
Täidesaatev kontroll, mis on oluline selliste funktsioonide jaoks nagu töömälu, otsuste tegemine ja probleemide lahendamine, toimub aju prefrontaalses ajukoores. Igapäevased tegevused panevad neid täidesaatvaid tähelepanuvõrgustikke tugevalt kasutama. See on tähtis eriti keskendumisel ja see on kõrgema astme mõtlemise oluline komponent. Uuringust selgus, et kuigi kahe rühma tulemustes oli erksuses ja orientatsioonis vähe erinevusi, väljendus looduses kõndijatel parem täidesaatev kontroll.
Looduses kõndinud osalejatel täheldati täidesaatva tähelepanu paranemist, samas kui linnakus jalutajatel seda ei toimunud. On teada, et ka füüsiline treening parandab tähelepanu, seetõttu jälgiti, et mõlemal rühmal oleks võrreldav füüsiline koormus.

https://www.nature.com/articles/s41598-024-52205-1
https://www.nature.com/articles/s41598-024-52205-1

Kokkuvõtteks Tulemused mitte ainult ei kinnita John Muiri ja Henry David Thoreau igivana tarkust, et “Looduses veedetud aeg on hea südamele ja hingele”, vaid pakub ka nõuandeid tulevaseks linnaplaneerimiseks ja elustiili kohandamiseks, mis seavad esikohale meie sisemise ühenduse loodusega. See uuring on oluline meeldetuletus looduse taastavast jõust, rõhutades vajadust integreerida need elemendid meie üha enam linnastunud ellu, et parandada vaimset ja füüsilist heaolu. Looduskeskkonnal on oluline roll nii inimese füüsilise kui ka vaimse tervise parandamisel.