Muuseumide koostööst dementsusega inimeste ja nende lähedastega

Viimastel aastakümnetel on muuseumid üle maailma hakanud aina enam ümbermõtestama oma funktsioone. Pärandi hoidmise ja vahendamise kõrval on tähtsaks muutunud ka muuseumide sotsiaalsed rollid. Muuseumide sihtgrupid ja võimalused sotsiaalsete ja harivate tegevuste pakkumisel on märkimisväärsed.

Sotsiaalsed muuseumid pakuvad heaolu loovaid programme ka dementsusega inimestele ja nende lähedastele

21. sajandi uue museoloogia alane kirjandus tõstab esile „ühiskondlikult kasuliku“ ja „sotsiaalse muuseumi“ kontseptsiooni (Sandell, 2002), millest lähtuvalt tuleb muuseumideski seada inimeste vajadused ja huvid kesksele kohale. Selle arengusuuna kontekstis on aina rohkem muuseume Ameerika Ühendriikides, Kesk-Euroopas (peamiselt Hollandis ja Taanis) ning Suurbritannias hakanud teadlikumalt panustama inimeste tervist ja heaolu suurendavatesse tegevustesse, sealhulgas ka näiteks eakatele ja puudega inimeste algatustesse.

Mitmed rahvusvahelised uurimused kunstimuuseumides (Chancellor, 2014; Camic, 2014, 2016) tõstavad esile muuseumides loodud programmide positiivset mõju dementsusega inimeste ja nende lähedaste subjektiivsele elukvaliteedile, mille komponentideks on vaimne, füüsiline ja sotsiaalne heaolu (WHO, 2020). Kuulsaim näide on New Yorgi moodsa kunsti muuseum (MoMa), mis algatas 2006. aastal Alzheimeri tõvega eakatele ja nende lähedastele loodud muuseumiprogrammi „Meet Me“. MoMa on olnud eeskujuks mitmetele teistele muuseumidele üle Euroopa, loomaks muuseumiprojekte dementsussündroomiga eakatele ja nende lähedastele.

Oma museoloogia magistriõpingute kõrval Glasgow Ülikoolis Suurbritannias Šotimaal olin 2016. aastal vabatahtlik Kelvingrove´i kunstimuuseumis. Koostöös Alzheimer Scotland organisatsiooniga korraldasime iga kuu dementsusega inimestele ja nende lähedastele arendavaid ja loovaid muuseumikülastusi. Programmi esimeses osas toimus muuseumi ekspositsioonis valitud kunstiteoseid tutvustav ekskursioon ja hiljem käeline tegevus haridusklassis. Nägin, kuivõrd positiivne mõju võib sellisel muuseumiprogrammil olla osalejatele, võimaldades neil harivas keskkonnas kokku saada ja omavahel suhelda ning panna käed külge uute ja huvitavate loovtegevuste elluviimisel. Kunsti vaatlemine ja lisaks ka loomine ergutas ajutegevust ja suunas dementsusega inimesi oma mineviku sündmusi meenutama. Teisalt on kunstitegevustel tähtis roll füüsilise aktiivsuse tõstmisel, arendades käte motoorikat ja ajutegevust, mille tulemusel meenuvad mälestused ja paranevad ühtlasi ka käelised oskused. Programm pakub osalejatele seejuures ka sotsiaalset kaasatust – sotsiaalsete sidemete tugevnemist dementsusega inimeste ja omastehooldajate vahel ning kogemuste jagamist teiste osalejatega.

„Taaskohtumised“ kui esimene dementsusega inimestele ja nende lähedastele suunatud muuseumiprogramm Eestis

Kantar Emori poolt läbiviidud „Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuringust“ selgus, et ka Eesti inimesed ootavad muuseumidelt heaoluga seotud tegevusi (AS EMOR, 2018). Aina enam on Eesti muuseumid selles suunas ka liikunud ning algatanud inimeste tervist edendavaid programme. Selle näiteks on koolikiusamise ennetamise teemal loodud haridusprogramm “Kunstiga kiusamise vastu“ Tartu Kunstimuuseumis, pimedatele ja vaegnägijatele haridusprogramm „Kunst „Nähtavaks“!“ Adamson-Ericu muuseumis ja vaimse tervise muredega inimestele suunatud koostööprojekt Eesti Rahva Muuseumi ja TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku vahel.

Esimesi samme dementsusega eakate kaasamiseks on teinud Eesti Kunstimuuseumi üks filiaalidest – Kumu Kunstimuuseum. Olles 2017. aastal Kumus vabatahtlik, algatasime hariduskeskuse juhataja Mary-Ann Talvistu ja tegevusterapeut Hanna-Stiina Heinmetsaga dementsussündroomiga inimestele ja nende lähedastele suunatud muuseumiprogrammi „Taaskohtumised“. Eesmärk on läbi lugude jutustamise ja kunstiteraapiliste võtete pakkuda osalejatele arendavaid tegevusi. Programmi esimeses osas toimus ekskursioon muuseumi näitusesaalis ja seejärel käeline tegevus haridusklassis. Nägin seda rõõmu ja positiivset elamust, mida programm osalejatele pakkus ja seeläbi tekkis mõte sarnaste muuseumiprogrammide loomeks ka teistes Eesti muuseumides. Sellest inspireerituna astusin Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste instituudi etnoloogia eriala doktorandiks, eesmärgiga uurida dementsusega eakatele loodavaid muuseumiprogramme lähemalt ja püüda oma teadustegevuse kaudu algatada samalaadseid projekte teistes Eesti muuseumides.

Kuigi muuseumide ampluaa on Eestis väga lai, siis uurimisvälja valisin kõige suuremad muuseumid, mis eksponeerivad Eesti rahva ajaloolist, etnograafilist ja kunstiajalooga seotud kultuuripärandit. Nimelt esimene õppeaasta viisin läbi intervjuud Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumis. Vestlesin kokku kaheksa muuseumitöötajaga, kes on muuseumi haridusosakonnas seotud programmide loomega või vastutavad muuseumi arendustegevuse eest. Lisaks intervjueerisin kolme tegevusterapeuti (Hanna-Stiina Heinmetsa, Liis Kroonmäed, Talvi Toomi), kes puutuvad oma töös dementsusega eakatega kokku. Oma valimisse kaasasin ka kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa ja tollase sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku René Randveri.

Rahaliste võimaluste olemasolu pärsib sotsiaalsete muuseumiprogrammide arendamist

Välitöö tulemuste põhjal võib väita, et enamus intervjueeritud Eesti muusemitöötajatel varasem kogemus dementsusega eakatega puudub. Kahel muuseumitöötajal oli omal perekondlik kokkupuude olemas. Vaatamata varasemase kogemuse puudumisele, on muuseumid huvitatud uute programmide loomisest dementsusega eakatele ja nende lähedastele. Dementsusega inimesi nähakse osana muuseumi eakate sihtgrupist ja erivajadusega külastajatest. Minu uurimuse tulemusel joonistusid välja ka väljakutsed, mida tuleks arvestada uute muuseumiprogrammide loomel. Peamine küsimus puudutab rahastust. Muuseumitöötajad näevad võimalust luua programme muuseumi eelarvest riigi poolt antud tegevustoetuse kaudu. Teisalt peetakse võimaluseks projektirahastusi, mida enamus uuritavaid pidas isegi tõenäolisemaks. Ühtlasi selgus, et intervjueeritavatel puudub konkreetne teadmine, kust taoliste sotsiaalprojektide jaoks toetust taotleda. Kultuuri- ja sotsiaalministeeriumi esindajatega vesteldes selguski, et hetkel ei ole ministeeriumid muuseumide sotsiaalset potentsiaali piisavalt teadvustanud ja sellist rahastusallikat ei ole loodud, mis toetaks sotsiaalse suunitlusega programme Eesti muuseumides. Ühtlasi ei ole veel koostatud muuseumitöötajatele suunda andvaid arengudokumente, kus oleks välja toodud tegevuskava muuseumide sotsiaalse väärtuse elluviimiseks. Muuseumitöötajate tõid välja mõtte, et riik võiks luua eraldi rahastusallika taoliste sotsiaalsete teemadega seotud projektide taotlustele. Üks võimalus seda teha oleks pakkuda vastava suunitlusega rahastuse võimalusi, mida tehakse näiteks Suurbritannias Arts Council England rahastuspõhimõtete kaudu.

Teadusuuringus osalemine annab võimaluse luua elulooraamat ning jagada oma mälestusi ja kogemusi

Käesolevalt on alanud minu teine doktorantuuri õppeaasta ja kutsun kõiki lähedasi osalema uuringus „Dementsuse sündroomiga eakad ja nende lähedased muuseumide sihtgrupina: ligipääsetavus, koosloome ja heaolu“. Mind huvitavad dementsusega inimese elulugu ja mälestused. Mida annab teile minu uuringus osalemine?

  1. Saate endale uuringu käigus oma dementsusega lähedase lugudel ja fotodel põhineva elulooraamatu, mis on toetavaks abivahendiks hilisemas hooldusprotsessis.
  2. Saate osaleda uue muuseumiprogrammi loomisel Eesti Rahva Muuseumis, mis võimaldab dementsusega inimesel jagada oma mälestusi ja kogemusi.
  3. Saate tuge  uute tutvuste loomiseks teiste inimestega, kelle peres on dementsusega inimesi.

Uuringu esimeses etapis vestlen teie lähedasega, kellel on diagnoositud algstaadiumis dementsus. Soovin saada teada, millised on olnud dementsusega inimese elu olulisemad etapid, peamised mälestused ja esemed. Uuringu teine etapp toimub Eesti Rahva Muuseumis, kus töötame välja uue muuseumiprogrammi, mis põhineb kogutud elulugudel. Selle programmi keskmes on lugude ja mälestuste jutustamine muuseumi esemete abil ning käeliste tegevuste läbiviimine muuseumi haridusklassis. Programmi väljatöötamise viimases faasis on uurimuses osalejad oodatud Eesti Rahva Muuseumisse, et programmi ühiselt testida. Teil on õigus soovi korral loobuda uuringus osalemisest igas uuringu etapis.

Uuringus osaleda soovivatel lähedastel palun võtta kontakti: Anna-Kristina Rätsep, e-maili teel anna.kristinar@gmail.com telefonil 56611245

 

KASUTATUD KIRJANDUS

AS Emor, 2018. Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring. Uuringu lõpparuanne 

Camic, P.M., Tischler, V.  and Pearman, C.H., 2014. Viewing and making art together: a multi-session art-gallery-based intervention for people with dementia and their carers. Routledge.

Camic, Paul M., Erin L. Baker, and Victoria Tischler.,2016. Theorizing how art gallery interventions impact people with dementia and their caregivers, The Gerontologist, 56.6:1033-1041.

Chancellor, B., Duncan, A. and Chatterjee, A., 2014. Art Therapy for Alzheimer disease and other Dementias. Journal of Alzheimer´s Disease.

Goulding, A. 2012. Lifelong learning for people 64+ within the contemporary art gallery context, Educational Gerontology, 38 (4) 215-227.

Sandell, R. 2002. Museums, Society, Inequality. London: Routledge.

World Health Organization. 2020. Dementia. Key Facts, https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/dementia