Vanusega meie meeled tuhmuvad – see on loomulik protsess ja toimub igaühel isemoodi. On oluline mõista meeletaju mõju inimese elukvaliteedile, iseseisvusele ja aju tervisele, et saaksime astuda vajalikke samme ravi, keskkonna kohandamise, tegevuste valiku ja abivahendite kasutuselevõtu suunas.

Mis on meeletaju?

Meeletaju on viis tunnetada keskkonnast ja iseenda seest pärit stiimuleid. Kui meeltest rääkida, siis enamasti meenub meile viis kõige tuntumat: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja puutetundlikkus. Vähem teatakse, et on veel kolm sensoorset süsteemi, mis samuti mõjutavad oluliselt meie igapäevast toimetulekut ja emotsionaalset stabiilsust – need on tasakaal, süvatundlikkus ja sisetundlikkus.

Kõige tavapärasemalt märkame muutuseid nägemis- ja kuulmissüsteemis, aga tajuga seotud raskusi võib esineda kõigi meelte puhul. Kui tunneme, et ei saa oma meeltele enam nii kindel olla, siis võib juhtuda, et hakkame järk-järgult loobuma endale seni olulistest tegevustest: ühel hetkel ei istu me enam autorooli, käime vähem külas, aina keerulisem on lugeda ning me ei liigu enam nii palju kui varem, sest kardame kukkuda. Füüsilise ja sotsiaalse aktiivsuse langus loob aga soodsa pinnase kognitiivsete võimete languseks.

Seega on väga tähtis, et eakas inimene püsiks aktiivne, pöörduks näiteks nägemis- või kuulmisprobleemide puhul aegsasti vastava spetsialisti poole ning saaks kas ravi või vajaliku abivahendi (prillid, kuuldeaparaat vms).

Dementsuse diagnoosi saades on inimese ja tema lähedaste üks suurimaid väljakutseid toimetulek sensoorsete ehk meeletaju muutustega. Inimene ei saa aru, mis ja miks temaga toimub, kust saada abi. Teadmatus külvab omakorda hirmu, segadust ja paanikat. Teadmistega meeletajust saame vähendada dementsusega inimese stressi, pakkuda talle jõukohaseid tegevusi ja aidata tema jaoks sobivama keskkonna luua.

Vähem teatakse, et on veel kolm sensoorset süsteemi, mis samuti mõjutavad oluliselt meie igapäevast toimetulekut ja emotsionaalset stabiilsust – need on tasakaal, süvatundlikkus ja sisetundlikkus.

Nägemine
Dementsusega võib langeda sügavuse ja värvide tajumine, seega on oluline kohandada elukeskkonnas olevat valgustust, kasutades piisavat, aga samas ühtlast ja pehmet valgust. Vältida tuleks varje ning tumedaid värve, sest need võivad tunduda dementsusega inimestele nagu augud, mida vältida või millest ta võib proovida üle hüpata. Punased ja rohelised toonid on selgemini eristatavad, ka annab häid tulemusi kontrastide kasutamine, et teha nähtavaks ja värviliseks need asjad, mida on tarvis, et ta kindlasti näeks ja üles leiaks.

Dementsusega kitseneb ka nägemisväli ehk siis ehmatuste ja kukkumisohu vältimiseks tasub inimesele läheneda eestpoolt.
Visuaalsetest tegevustest võivad talle tähenduslikud olla vanade videote ja pildialbumite vaatamine, kunstilistest tegevustest joonistamine või maalimine, kollaažide valmistamine.

Kuulmine
Dementsusega võib langeda nii kuulmine kui info töötlemise kiirus. Suhtlemisel arvesta, et kuuldud info töötlemiseks võib dementsusega inimesel kuluda kuni 90 sekundit, seega räägi vähem, tee pause ja anna talle aega kuuldule reageerida, enne kui öeldut kordad.

Langeda võib ka võime taustaheli välja filtreerida, seega on oluline vähendada müra tema ümber ning võimaldada tal vaikses ja rahulikus keskkonnas puhata. Sind on parem kuulda, kui lülitad suhtlemiseks välja taustal mängiva televiisori või raadio.

Üks kuulmismeelt stimuleerivaid tegevusi on näiteks muusika kuulamine – arvatakse, et muusika, mida kuulasime vanuses 15–25, on meie jaoks tähenduslik elu lõpuni –, samuti võib kuulata erinevaid loodushelisid: linnulaul, merelainete loksumine, metsakohin. Ka vestlused grupis eakaaslastega on hea viis, kuidas kuulmismeelt stimuleerides ja sotsiaalseid oskuseid säilitades meeldivalt aega veeta.

Dementsusega kitseneb ka nägemisväli
ehk siis ehmatuste ja kukkumisohu
vältimiseks tasub inimesele läheneda
eestpoolt.

Haistmine, maitsmine
Haistmine on tugevalt ühenduses nii mälu kui emotsioonidega, võib-olla rohkem kui ükski teine meel. Mõelge, milline oli tema varasem elu, mis ametit ta pidas, mis olid tema hobid. Näiteks endisele tislerile võib saepuru lõhn tuua kaasa positiivseid emotsioone ning vähendada ärevust.

Lõhnatundlikkus võib dementsusega nii tõusta kui langeda. Muutused lõhnade tajumises on seotud maitsete tajumisega ja seega ka söögiisuga. Kui lõhnataju langeb, väheneb ka maitsete eristamine, mis omakorda alandab nii joogi- kui söögiisu. Kui tervis lubab, siis võib maitseid toidus veidi tugevdada, lisades soola või võid, suhkrut või moosi.

Arvatakse, et lavendli lõhn võib dementsusega inimese käitumist kuni 12 tundi pärast selle lõhna tundmist oluliselt muuta. On leitud, et kui dementsusega inimese padjale ööseks lavendliõli tilgutada, võib tema agiteerituse tase järgmisel päeval oluliselt madalam olla. Samas, kui inimene on pigem uimane ja apaatne, on näiteks tsitrusel äratav efekt.

Arvatakse, et lavendli lõhn võib dementsusega inimese käitumist kuni 12 tundi pärast selle lõhna tundmist oluliselt muuta.

Puutetundlikkus
Puudutuse kaudu õpivad beebid maailma tundma: kõike katsutakse ja pannakse ka suhu. Täiskasvanueas väljendame puudutades oma tundeid ja lähedust. Kas olete mõelnud, kui palju on võimalusi puudutusteks ja läheduseks dementsusega inimesel? Kuidas ja kelle abil peaks ta seda vajadust täitma?

Kerge puudutus on pigem äratav või ärritav, tugev puudutus rahustav. Igal juhul vajab dementsusega inimene puutetundlikkuse stimuleerimist. Paku talle massaaži, hoia tal käest, lisa igapäevasesse keskkonda erinevaid tekstuure, mida katsudes tunnetada, kaasa teda aiandustegevustesse ja söögi valmistamisse.

Tasakaal
Tasakaalumeele kaudu tajume liikumist ja gravitatsiooni, see aitab meil säilitada tegevustes tasakaalu ja tagab sujuva liikumise. Tasakaalumeelt saab stimuleerida näiteks vahelduval pinnasel jalutuskäike tehes, võimeldes ja majapidamistööde abil. Ka kiiktoolis kiikumine stimuleerib tasakaalumeelt – ühesuunalisel aeglase või mõõduka tempoga kiikumisel võib olla närvisüsteemi rahustav efekt.

Süvatundlikkus
Süvatundlikkus annab infot keha ja selle osade asukoha kohta ruumis: tajume neid isegi siis, kui meie silmad on kinni. Süvatundlikkuse abil suudame teha koordineeritud liigutusi ning tajume, millist jõudu on vaja rakendada asjade käes hoidmiseks, ilma et need katki läheks või sõrmede vahelt maha libiseks.

Dementsusega inimesele võib olla keeruline oma liigutusi koordineerida ning võib suureneda komistamise ja kukkumise oht. Erisused süvatundliku info töötlemisel muudavad keerulisemaks paljud igapäevased tegevused, sh söömise ja riietumise, mis tõstab oluliselt tema eest hoolitsevate inimeste hoolduskoormust.

Seda meelt saab stimuleerida füüsilise tegevuse ehk lihaste ja liigeste abil. Hea on võimlemine ja venitused, igasugune tegevus, mis annab sobivas koguses füüsilist koormust. Süvatundlikel stiimulitel on kogu närvisüsteemi organiseeriv ja reguleeriv mõju, seega vähendab füüsiline aktiivsus stressi ja agiteeritust.

Sisetundlikkus
Sisetundlikkuse kaudu saame infot eri organitelt: tunneme, kui on vaja minna tualetti, tunneme valu ja nälga, seda, kas meil on külm või palav. Sisetundlikkus aitab meil tunnetada ka oma keha signaale, võimaldades ära tunda ja korrektselt tõlgendada emotsioone – tunneme südamelöökide kiirenemist, lihaste pinguldumist ja hingamise muutumist pindmiseks.

Dementsusega inimesed funktsioneerivad paremini oma tuttavas, turvalises keskkonnas kindlate tervist ja tegevusvõimet toetavate rutiinidega. Kui oma keha sisemiste signaalide tajumisele ei saa enam kindel olla, aitab inimese iseseisvust ja turvatunnet hoida kindel päevaplaan: sisse harjunud ajad ja rutiinid hügieenitoimingutel, söömisel, joomisel, magamamineku- ja ärkamisaegades ning vahel isegi tualetis käimisel.

Kui dementsuse algfaasis tuleb inimene paljude oluliste eluks vajalike tegevustega toime, siis tema võimekus hakkab ajaga langema. Oskused, mida ta ei kasuta, kaovad, seega on tegevusvõime halvenemise pidurdamiseks oluline kaasata inimest toimingutesse, mis on talle veel jõukohased. Näiteks, isegi kui ta ei ole võimeline enam otsast lõpuni ise süüa tegema, saab teda teatud etappidesse kaasata, kas siis hakkimisel, tooraine pesemisel, laua katmisel ja koristamisel või taigna segamisel. Hiljem saab inimest kaasata, mõeldes tegevuse sensoorsetele aspektidele – näiteks õunakoogi valmistamisel saab nuusutada kaneeli lõhna, vaadata, kuidas koostisained kokku segatakse, katsuda nätsket tainast, kuulda, kuidas koogitäidis pliidil podiseb, ning hiljem maitsta valmis kooki.

Kas olete mõelnud, kui palju on võimalusi puudutusteks ja läheduseks dementsusega inimesel?

Dementsusega inimene vajab mitmekülgset tuge
Dementsus võib mõjutada tugevalt seda, mida me oma meelte kaudu tunnetame ja kuidas seda tõlgendame. Võimalikult kõrge elukvaliteedi säilitamiseks vajab dementsusega inimene nii füüsilisi, sotsiaalseid, kognitiivseid kui ka sensoorseid tegevusi. Füüsilised tegevused aitavad hoida tervist, liikumine väliskeskkonnas vahelduval pinnasel aitab hoida tasakaaluvõimet ning seega vähendada kukkumisriski. Kognitiivsed tegevused aitavad hoida mälu, tähelepanu ja keskendumisvõimet, parandada probleemilahendusoskuseid. Võimalus kellegagi suhelda vähendab inimese üksindustunnet ja hoiab sotsiaalseid oskuseid. Tegevuste valimisel on peamine need inimese huvidele ja võimekusele kohandada. Mooduseid on mitmeid – meeletaju eri osade teadvustamine võib aidata neid paremini märgata ja julgustada katsetama.

Autor: Talvi Toom (2025). Sensoorse integratsiooni terapeut.

Allikas: Mälestuste Mustrid, lk 6–9.