Füüsiliselt ja vaimselt terved inimesed saavad iseseisvalt otsustada, mida teha, kuhu minna ja kellega suhelda. Dementsusega inimesed aga on sunnitud järk-järgult loobuma iseseisvast elust. Haiguse tõttu ei suuda nad enam paljusid otsuseid ise teha ja oma elu kontrollida. Nad jäävad tubaseks, suhtlemist ja liikumist on vähem, piiratud on vabas õhus ja looduses liikumine.
Inimene on looduse osa ja looduses viibimine on meeldiv, loomulik ja tuttav. Looduses ei ole kunagi keegi kellestki erinev, sest me kõik oleme ühtviisi osakesed loodusest. Loodus ei anna kunagi hinnanguid ja seal on ruumi kõigi jaoks. Loodus annab energiat ja jõudu, et olla võimalikult heas vaimses ja füüsilises seisundis.
Ümbritsev sotsiaalne keskkond määrab tihti selle, kus dementsusega inimene elab, kellega suhtleb ja mil määral saab tegutseda ja liikuda. Äärmiselt tähtis on luua turvaline ja kodune keskkond, mis lubaks dementsusega inimesel võimalikult palju tegutseda, liikuda just täpselt nii palju, kui ta ise soovib ja suudab. Looduse elemendid tubases keskkonnas loovad turvalise ja rahuliku atmosfääri. Üks loodusmaal palatiseinal võib väga palju paremaks muuta kliendi elu, kes maali vaadates võib minna mõtterännakule. Potitaimede ja nende õite ilu imetlemine teeb meid rõõmsamaks. Samuti tuttavad ja rahustavad loodusehelid ja -lõhnad nagu niidetud muru või piparmünt toovad meelde lapsepõlvemälestusi. Aina populaarsemaks muutub loomateraapia, sest loomad jagavad puhtaid ja siiraid emotsioone, mida me väga vajame.
Loodus mõjutab kõiki meie meeli. Inimesed, kes elavad maal või piirkondades, kus mets või veekogu on läheduses, on õnnelikud inimesed, kuid ka linnaruumis leidub parke ja kogukonna aedu. Aina rohkem rajavad ka hooldekodud oma hoonete ümber turvalisi aedu, kus kliendid ja lähedased saavad viibida, tegutseda ja nautida kõigi oma meeltega seda, mida loodus meile pakub.
Aias või pargis istumine on nauditav, see mõjub positiivselt kõigile meeltele. Inimesed tunnevad rõõmu lihtsalt päikese käes istumisest, linnulaulust ja puude liikumisest. Looduses olemine lõõgastab ja hõlbustab sõnalist väljendust, mis omakorda tagab parema enesetunde ja aitab kaasa koostööle ka teistes igapäevaelu tegevustes.
Loodus rahuldab meie vajadusi mõtisklemiseks, taastumiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Loodus elukeskkonnas vähendab rahutut ja tõrjuvat käitumist sügava dementsusega inimestel.
Samuti on looduses hea pühenduda loovatele tegevustele nagu maalimine, meisterdamine, aiandus, mis omakorda aktiveerib mõlema ajupoolkera omavahelist koostööd.
Kindlasti on oluline jälgida, et ümbritsevas keskkonnas ei oleks mürgiseid taimi, mida võivad sügava dementsusega inimesed suhu pista. Mürgised taimed on piibeleht ja piibelehe marjad, sügiskrookus, jugapuu ja selle marjad, käoking, harilik luuderohi, ussilakk, näsiniin, verev sõrmkübar, karuputk, lumeroos, kalla, koralltomat.
Artiklis on kasutatud allikana raamatut G. Chalton (2007) „Design for Nature in Dementia Care“.