Iiri gerontoloogide eestvedamisel peetud vananemise teemaline veebiseminar tõi fookusesse vajaduse jätkupideva hoolduse ning hooldekodu asemel pakutavate erinevate teenuste järgi. Kas kodus hooldamise ja hooldekodu vahele mahub veel midagi, mis ühelt poolt on kodulik ja toetab iseseisvust, teiselt poolt pakub aga vajalikku abi hakkamasaamisel?
Pikaajalise hoolduse teema on aktuaalne kogu Euroopas, sest hooldusteenuseid vajavate inimeste osakaal elanikkonnas suureneb. Kui hooldusteenuseid pakub kohalik omavalitsus, siis on kohapeal vaja teadmisi demograafilisest olukorrast ja prognoosidest, et saaks hinnata hooldusteenuste vajadust lähi- ja keskpikas tulevikus.
Millised on institutsionaalse hoolduse alternatiivid, nii et kogu hoolduskoormus ei langeks sel juhul perele? Tavapärasteks lahendusteks paljudes riikides on universaalse disaini kasutamine, koduteenuste ja kodu kohanduste pakkumine dementsusega inimestele. Koduhoolduse jätkuks on toetatud elamine ja sobivate tehnoloogiate kasutamine kodus, sealt edasi koduliku institutsionaalse hoolduse pakkumine, mis toetab võimalikult iseseisvat ja tähenduslikku elu ja tavapäraste tegevuste jätkamist.
Pikaajalise hoolduse klientidel on n.ö murdepunktid või siirdepunktid, kus hooldusvajadus äkitselt muutub suuremaks – nendel ajahetkedel vajab pere uusi teenuseid ja suuremat tuge, kusjuures emotsionaalne tugi perele on sama oluline kui muude teenuste pakkumine. Kodus elamise jätkamisel on oluline sellised siirdepunktid ära tabada – need on hetked, kus kliendi vajadused olulisel määral muutuvad, kas halvenenud tervise või muude asjaolude tõttu. Sellistel aegadel vajab teenustepakett ümber vaatamist.
Diagnoosijärgsed tegevused ja nende planeerimine Iirimaa näitel
Kui inimesel on diagnoositud mäluhäire või dementsus, siis mõeldake läbi kliendi tegevuskava, mis hõlmab nii tervishoiu-, sotsiaal-, kui kogukonnateenuseid. Tegevuskava hõlmab mitmeid valdkondi, sh hoodlusprofiili loomist, hoolduse ja tervishoiuteenuste planeerimiste; kogukonnategevusi kontakti hoidmiseks pere ja kogukonnaga: näiteks elulooraamat, abistavad tehnoloogiad, mälukohvikud. Eraldi tähelepanu all on tervise ja kognitsiooni hoidmine – see hõlmab füüsilist ja vaimset tervist toetavaid tegevusi, harjutusi, mõtestatud tegevusi, tegevusteraapiat. Ning viimane, kuid mitte vähetähtis, on emotsionaalse heaolu toetamine läbi nõustamiste ning erinevate teraapiate.
Iirimaal on peredele kättesaadavad dementsusalased nõustajad ning demotoad üle riigi, kus näidatakse erinevaid tehnoloogilisi lahendusi ja abivahendeid ning nõustatakse nende kasutamise osas. Abivahendid puudutavad näiteks mälu abivahendeid, kadumise ennetamise abivahendeid, aga ka vaba aja veetmise vahendeid. Rõhku pannakse sellele, et mäluprobleemidega inimene saab jätkata nende tegevuste tegemist, mida ta senini on teinud.
Kuhu tüürib Eesti?
Euroopa riikide võrdluses jäi Eesti silma kui madala kodus elamist toetavate teenuste osakaaluga riik. See väljendub juba uskumuses, et kodus elamist toetavaid teenuseid ei ole ja neid pole mõtet küsidagi. Samal ajal on meile eeskujuks riigid, mis panevad rõhu iseseisvale elule, toetatud elamisele ja vajaminevate teenuste pakkumisele kodus. Nendes riikides, (nt Prantsusmaa, Holland) on olemas ka mitut tüüpi hooldusasutusi, alates toetatud elamist pakkuvatest kuni hooldushaiglateni. Hollandis ongi koduhoolduse ja institutsionaalse hoolduse piirid hägused ja toetatud elamine on nende kahe võimaluse kombinatsioon.
Kodus elamise jätkamise eelduseks on avaliku rahastuse olemasolu. Hooldusteenuste jätkupidevuse tagamisel on oluline teenuste rahastusmudel, mille kaudu saab suunata omavalitsusi pakkuma kodus elamise toetamist institutsiooni asemel.
Iiri Gerontoloogia Ühingu veebiseminar toimus 11. märtsil, mõtted pani kirja Dementsuse Kompetentsikeskuse sotsiaalhoolekande arendusjuht Katre Pall.