Viljandis septembrikuus toimunud teabepäeval “Professionaalsuse, seaduslikkuse ja inimlikkuse haprad piirid”  arutati kohati tuliseltki selle üle, kas ja kuidas tohib piirata patsientide ja hoolekandeasutuste klientide liikumisvabadust, kes otsustab ohjeldamismeetodite üle ning mida tähendab eraelu puutumatus asutuses.

Haigla ja hoolekandeasutus kõnnivad mööda peenikest nööri, kus ühel pool on kohustus tagada patsiendi-kliendi ohutus ja turvalisus ning teisel pool keeld piirata tema isikuvabadusi. Küsimusi teema kohta on palju, seadusandlus on samal ajal õhuke, seal puuduvad isegi võimalused anda välja juhiseid või juhendmaterjale, mida järgida.

Oma vaate andsid Õiguskantsleri Kantselei kontrollkäikude osakonna juhataja Indrek-Ivar Määrits ja geriaater Anu Ilp. Indrek-Ivar Määrits selgitas, mida ütleb isikuvabaduse ja selle piiramise kohta EV Põhiseadus, mida reguleerib tsiviilõigus ning eriseadused. Isiku vabadust ei saa piirata hooldusvajaduse tõttu. Üldhooldusteenusel olevat inimest ei tohi panna luku taha või kinni siduda, küll tohib tema turvalisuse huvides kasutada sobivaid meetmeid nt kukkumise ennetamiseks. Eraelu puutumatus tähendab muuhulgas väärikat kohtlemist hooldustoimingute tegemisel ja abistamisel ning õigust olla soovi korral üksi. Lisaks käsitles ettekanne, milliseid võimalusi annab volikiri ja mida tähendab eestkoste.

Anu Ilp keskendus ohjeldamismeetoditele raviasutustes. Tuli nentida, et nii seadusandlust, õiguskirjandust kui kohtupraktikat napib. Arusaamisvõimelise patsiendi puhul on ravimisel kõige olulisem inimese vaba tahte ja nõusolek protseduuridega, sh ohjeldamismeetoditega. Keerulisem on olukord siis, kui inimene ei ole arusaamisvõimeline.

Päeva teine pool keskendus väärikale elulõpule, palliatiivsele ning elulõpu ravile ja õigusele sellest keelduda.

Kaplan Katri Aaslav-Tepandi ettekandest jäi kõlama inimväärikuse austamine – inimene on väärikas ja väärt sõltumata sellest, milline on tema tervis või abivajaduse suurus.  Väärikust ei vähenda haigus või abitus.

Dr Jelena Leibur Tallinna Diakooniahaiglast rääkis sellest, milliseid põhimõtteid kasutatakse palliatiivses ravis, millist meeskonda see eeldab,  mis on patsiendi enesemäärmisõigus. Tulevikujuhised annavad võimaluse mõelda läbi ja panna kirja suunised, kuidas teha inimese kohta ravi- ja hooldusotsuseid siis, kui ta enam ise neid anda suuda. Tulevikujuhiste osas oleme arutelude staadiumis – kes ja kuidas neid koostab ning kuidas need jõuavad tervishoiutöötajateni, tuleb alles lahendada.

Ettekannete slaidid on leitavad siit.